Mõnikord on mul emotujud. o’reilly. Ja siis ma mõtlen, et pole mulle sõpru vaja, ainult rist ja viletsus nendega. Ja teistel hetkedel on nad olemas siis, kui näiteks perekond on su unustanud. Otseses mõttes unustanud. Neilt on mõttetu mingeid teeneid või asju paluda, neil lihtalt ununeb see kohe. Aga mis seal ikka. Ja siis tuleb mõnikord näiteks moosivajadus. Tahaks seda panna pannkookide peale ja riisipudru peale, aga no kurat, ei ole ju moosi. Nii rikas ma ka ei ole, et seda kalli raha eest poest osta. Vot siiiiiis tulevad sõbrad mängu ja annavad sulle moosi. Ja panevad sulle leftõuvereid kaasa. Mõni toob lausa oma vanaema tehtud kotlette.

Äkki ma olen lihtsalt nii paljudes nö sõprades pettuma pidanud, et eelpoolmainitud heategevused mind niivõrd liigutavad? Ma ei tea. Tean ainult seda, et ilma sõpradeta ikka hakkama ei saa.

Kui tahate kogeda tõsist glamuuri ja fääntsidust, siis soovitan: vaadake GossipGirli ja laske samal ajal oma mehikesel FarmVille’is lehmi lüpsta ja vilja koristada (ja et efekt oleks vingem, võtke FV-st muusika maha, aga helid jätke alles). Üliäge!

Naljakas, juba teist päeva õpin (enda kohta) üsna tõsiselt. Mulle hakkab see nii veel varsti meeldimagi.

Homme tuleb kolm keskmisest natuke hullemat asja üle elada ja ongi viikend käes!! Mida ma umbes alates pühapäeva ööst vastu esmaspäeva oodanud olen. Nv plaanid: koristamine, H&K sünnipäev, lugemine ja äkki isegi mõne pereliikme nägemine. Muide, ma näen oma vanaema ka tihedamini kui oma ema. Ometi elab ta tunduvalt kaugemal.

Ungarikeelse cv sain ka valmis. Oh, ma olen täna ikka nii tubli olnud. Kui vormiõpetuse kt muidugi välja arvata.

Käisin eile raamatukogus. Võtsin sealt muuseas raamatu  “The Languages of the World” ja hollandi keele õpiku. Ja siis osa õhtust lihtsalt lugesin seda esimest. Lihtsalt niii huvitav on! Häirima jäi ainult see, et põhiliselt räägiti iga keele juures tema päritolust ja rääkijate arvust, kuigi võiks olla ka keele enda kohta natuke rohkem. Aga: muretsemiseks pole mul põhjust, raamatukogus oli sama pealkirjaga paksem versioon ka, seal on äkki kirjas, mitu käänet kus on jne, mis mind väga huvitaks. Aga ega eilne õhtu siiski raisku ei läinud. Sain muuseas teada, et ungari keelt on võõramaalastel väga raske õppida, et leedu keelel on ühiseid jooni sanskriti keelega, et kuigi eskimo keelt räägitakse nii Kanadas, Gröönimaal kui ka Euraasias, on sellel vaid kaks dialekti.. ja palju muud.

Teisi asju ka. Mul on uus Kubuntu, seega ka uus KDE. Mis on jobukakk!! Õnneks pooled asjad teeb korda restart, 40% asju tuleb ise väga kaua kruttida ja 10%-ga on üldse igavene jama. Aga välja näeb kenam (loe: edevam) ja mõned probleemid, mis mul vana Kubuntuga olid, on nüüd jäänudki sinna.

Mul on homme kolm kontrolltööd. Kui ma nendega hakkama saan, siis võin küll ennast õnnitleda.

Eile oli korraks päikest näha!!! Täna oli ka mõned minutid tagasi tunne, et äkki siiski… aga ei, vist mitte. Emme tuli pühapäeval Kreekast tagasi – päike, päike, 20 kraadi sooja ja päike.

Nüüd pessu ja siis õppima.

Väga.. mingisugune päev on olnud. Sündmusi on jagunud, aga kõik olid kuidagi sellised, et ei oskagi kohe neid positiivseteks ja negatiivseteks jagada.

Ühel tüübil oli täna jalaminiopp. Miinus: aia, liikuda väga ei saa. Pluss: äkki on nüüd paar aastat jälle rahu.

Käisin täna hokis(!). Pluss: oli hea end natuke liigutada, sain normaalset dušši nautida. Miinus: seal olid liiga tegijad kohal ja ma tundsin end vägaväga kobana (sest seda ma olingi).

Ühel mu TüRa raamatul oli täna tähtaeg, aga ma ülddse ei viitsinud ega tahtnud seda vihmaga ära viima minna. Pluss: H oli nõus. Miinus: Oih, TüRa-s nimelt selgus, et see on ikkagi Lutsu raamat. Ja H, vaene väike, viis selle sinna ära. Pluss: ta sai kõndida. Miinus: mul oli väga paha tunne selle pärast.

Mõtlesin vastutasuks H-le jäätist viia. Et ta enam mind ei vihkaks pluss ma ehk saaksin siis ise ka süümekatest lahti. Pluss: sain kõndida Pepleri ühikasse ja tagasi. Miinus: MUIDUGI polnud teda ühikas ja ma sain ilusasti otsa ringi pöörata.

Ja nüüd on kell 07.01. Miinus: mul pole und, ma olen vihane, uus Kubuntu on nõmedik, ma olen vihane, mul on palav, kõht on paha ja mind painab kohutav janu (joomine muuseas ei aita). Kas ma aminisin, et olen vihane? Pluss: ee, pole.

Südaööst on küll asi kaugel. On laupäev ja kell on 06.41. Suure ringi küsimus on järmine: kas sellisel ajal tullakse üles või minnakse magama? Vihjena võin öelda, et vähemalt minu puhul ja vähemalt täna pole vastust küll sugugi lihtne leida.

Sain siis täna jälle ühe asjaga hakkama. St sain midagi enda kaelast ära, aga nüüd tegin kellegi teise elu raskemaks. Ometi tuli see ära öelda, see poleks kellegi suhtes aus. Peaks nüüd hea ja kerge tunne olema.. Eks natuke ongi, aga närib, et oleksin võinud natuke pehmemalt öelda. Ah well, mis tehtud, see tehtud..

Nädalavahetus (=neljapäev-pühapäev) on ikka totaalselt raisku läinud. No enam-vähem. Neljapäeval oli kaks istumist, mida küll ebaõnnestunuteks nimetada ei saa. Reede. Eem. Aa, ema käis korra siin (?!) pluss vahepeal tuli ettepanek Tallinnasse kontserdile minna. Jätsin vahele, ei kahetse. Terve laupäev läks vägagi raisku, natuke nõme päev oli. Täna oli vist natuke asjalikum, sain paar uut riideeset ja vähemalt natukenegi tegelesin kooliasjadega. Ja mõned asjad loksusid natuke rohkem paika, mis on hea.

“Joulutarina” vaatasin ka ära. Kahjuks polnud tol hetkel võtta soomekeelseid subtiitreid, pidin ingliskeelsetega hakkama saama. Nüüd on nad mul olemas ja kui järgmine kord vaatan, siis koos nondega. Jah, vaatan kunagi uuesti, sest väga armas film oli. Nutsin ka.

Mõtlesin täna, et peaks hakkama vaikselt perele teada andma, et vähemalt 24ndal detsembril ma nende juures ei viibi. Mul tegelikult polegi mingeid plaane, aga seal ma olla ei taha. Ja kunagi peab see esimene kord ka ära tulema. Mõtlesin, et lepituseks olen nt 23. veel seal ja äkki korra vaheaja jooksul veel. Kurb oleks kindlasti ema ja ka ainult seetõttu, et tal on endal siis rohkem tööd. Aga minu jaoks on jõulud, vähemalt maal, oma mõtte kaotanud. Me emaga alati koristame ja kokkame täiega, isa ja vennad vaatavad telekast nõmedaid jõulukomöödiaid. Millalgi sööme, saame kingitused (peame salmi ka lugema!!! Kohutav) ja edasi varjuvad vennad oma tubadesse ja mina enda omasse, vanemad jäävad umbes telekat vaatama või midagi. Ehk siis ma ei jääks just väga paljust ilma, kui jõulud maal vahele jätan. Pealegi ei ela ma teoorias enam nende katuse all ka, sundida nad mind ei saaks. Mõtlesin, et oleks päris huvitav jõulud ühikas veeta. Huvitav, kas me oleksime majajuhatajaga ainukesed siin? Muidugi oleks mul üks koht veel, kuhu minna, aga.. Ma ei tea. Aga mõtlemisaega ju on veel.

Sain paar aega tagasi omale arvutisse ruumi natuke ja mõtlesin seda kõva filmihankimisega tähistada. Mul on nüüd olemas mitu kellegi poolt kunagi soovitatud filmi, natuke klassikat, aga ka poppe ja noortepäraseid filme.

Üleeile või kunagi vaatasin ära Hannah Montana filmi. Ma tegelikult ei teagi, miks selle üldse hankisin. Võib-olla seepärast, et kui kunagi hakkas elu24-s tulema iga päev uudiseid kellegi Miley Cyruse kohta, oli mul väga loll olla, kuna ma polnud temast mitte mõhkugi kuulnud. Väike guugeldus ja sain teada, et ta on mingit Hannahi sarja teinud. Suvel või kunagi nägin telekast täispika filmi reklaami ka. Nüüd mõtlesin, et olen lahe ja vaatan selle ära. Muljed. Ee. Ma olen ikka kohutavalt vana selle jaoks. Võib-olla oleks see väga mitu-mitu aastat tagasi mulle natuke rohkem meeldinud. Aga on üsna raske samastada end inimesega, kes on minust vähemalt 4 aastat noorem. Lisaks on see minu jaoks natuke liiga Lizzy McGuire (halloo, palju saab selliseid filme ja sarju teha?), ja.. kaua võib kukkuda ja komistada seal filmis? Pluss veel miljon asja. Uuesti ei vaataks.

Ja teine film, mis popi ja noortepärase alla läheb, on muidugi “Twilight”. Kartsin seda vaadata. Tean ikka väga mitut inimest, kes on südamest fännid, paljudel on vastavad postrid seintel ja kõik tahavad umbes Pattinsoniga abielluda või midagi. Eks ma mingis mõttes äkki kartsin, et mulle hakkab ka film nii väga meeldima, et ma kergelt ära pööran. Ja see ei oleks hea. AGA: võin teile teatada rõõmusõnumeid. Nimelt ei taha ma Mrs Pattinsoniks saada. Ooei. Film ise oli vaadatav. Natuke etteaimatav ja liiga nunnudusele rõhuv, aga paar asja meeldis ka. Nt Bella suhe isaga, selle arengut oli huvitav jälgida. Ja muidugi oli see evil blond vampiir üsna rärr (ei, ma ei taha isegi temaga abielluda). Aga käisid närvidele teatud kahe peategelase näoilmed alguses, eriti tüdruku omad. Ja lõpp oli kahtlane. Ühesõnaga, lähema mõne aasta jooksul uuesti ei vaataks. Ja kui järgmine osa kinno jõuab, jätan ka vahele.

Järgnev ei lähe enam küll pealkirja alla, aga mainin lihtsalt ära, et täna sai vaadatud veel “Casablanca” (lõpp meeldis) ja oma järge ootavad veel “Joulutarina”, “Tillsammans”.

Eile oli tore päev. Mu sotsiaalne elu on nagu ta on, seega sattus eile ikka päris hästi, et ühe õhtu jooksul ootasid mind lausa kaks üritust, sõbrannadega istumine pluss kursaga istumine. Esimesel sain kahjuks küllaltki vähe olla, aga see oli hästi tore nagu alati. Teine oli ka tore, kuigi alguses olin kartnud, sest teadin, et sinna tulevad põhiliselt inimesed, kellega ma väga suhelnud ei ole. Aga mu kartused olid asjatud, ei olnud mingit grupeerumist seal ja (peaaegu) kõigil oli hieno. Detsembri alguses kordame vist.

Ja nüüd on nädalavahetuuus. Mul on muidugi nimekiri tehtud (hehe), mida kõike asjalikku ma selle jooksul tegema pean. Aga puhata tahaks ka.