Eile käisime lühikese autos+idu kaugusel asuvas kohakeses, kus on mingisugune mägi, mis olevat vanasti üks päris püha koht olnud. V6tsime vanema p6ngerja ehk ülienergilise poisi O kaasa ja ronisime mööda künkakesi. Kuna vihma sadas, siis sa päris palju ka poris plätserdatud. J oli O-le lubanud, et kui too kaasa tuleb ja kenasti käitub, siis läheme chips‘e sööma pärast. Lapsi ostetakse siin üldse kogu aeg ära ja halva käitumise korral ähvardatakse igasuguste keeldudega. Lõpptulemus on see, et lapsed suplevad magusas, aga keelud lähevad vanematel meelest. Igatahes sõime siis tšipse. Ilma kalata. J ütles, et tšipside kalaosa on nii kallis, et tavaliselt süüaksegi lihtsalt tšipse või siis tšipse millegi kõrvale. Aga ega nad midagi erilist pole, mittesakilised ja mitteühtlase suurusega friikartulid.

Täna käisime ühe lähedalasuva kloostri varemetes. Päris äge oli, sai seal isegi ronida ja värki. Klooster rajati 800+ aastat tagasi. Varemetes haakis end meie külge üks (vist) labrador, kes ei tahtnudki meie juurest lahkuda. Hoidis hambus suure plastpudeli juppi (pudel, millel ülemist osa polnud). Vahel pani maha ja näris seda pisut, aga liikuma hakates võttis selle taas hambusse.

Poes käisime, kuna mul oli vaja nänni Eestisse viimiseks. Kuna me tulime siia Ryanairiga, on meil J-iga ainult käsipagasid. Ja kuna ma ostsin omale päris palju asju siin, siis ei saa ma väga suuri kuhilaid kohalikke delikatesse kodumaale tuua. Paar asja ostsin, loodetvasti suudan need kuidagi oma kohvrisse pressida. Käisime kahes poes. Kõigepealt Lidlis. Seal selgus, et ma ei saa kaardiga maksta, kuna mu pangakaart on lihtsalt Visa, mitte Visa Debit.Teises toidupoes (SuperValu) ütles, J, et seal peaksin saama maksta küll oma kaardiga. Kahjuks ei saanud, sest kaardiga saab maksta alles viiest eurost, nagu selgus. Oee.

Käisime J-i õetütart koolist ära toomas. Tema koolis on igal klassil oma ruum ja sinna saab otse õuest, st ei ole pikki koridore ega midagi. Ja siis iga klassiruumi ukse juures ootas ports vanemaid. Ja õpetaja veel muuseas kontrollib, kas ikka õige inimene on last võtma tulnud, igale suvalisele last ei anta.

Kõik asjad on siin pühakute järgi nimetatud. Mu kodutänav siin – St. John’s. Haigla – St- Joseph’s. J-i õetütre kool – St. Mary’s.

Ma suutsingi haigeks jääda. Väike palavik on tekkinud ja jõledalt uimane on olla. Tegin enne megapika lõunauinaku ja pärast seda jõin brändit ning piparmünditeed. Lisaks sõin ma oranžikasroosat ja rohelise glasuuriga muffinit. Kõlab rõvedalt? Nägi rõve välja ka. Alguses ma mõtlesin, et see on plastmassist. Siis öeldi, et ei, lapsed olidki isaga selliseid muffineid meisterdanud. Maitses hea, aga need värvid… tegin pilti ka, kunagi näete.

Kell hakkab kümme saama ja lapsed pandi just magama. Nad on täna kohutavad olnud. Nad on ärahellitatud põngerjad ja nende karjumine on väga tavaline asi. Isa ei tee nende lemmiksööki – karjume! Ema peitis arvuti ära, sest lapsed ei käitunud kenasti – karjume! Igav on – karjume! Nüüd on täiskasvanutel puhkehetk. Kaks tükki on arvuti taga, üks telefoniga internetis ja neljas loeb raamatut. Varsti otsitakse ilmselt ka alkohol välja, haha. Ja kõik peale minu lähevad suitsetama.

Kõigepealt tahaksin tänada esimest lugejamängus osalejat. Aga et tekiks midagi võistluse sarnast, ootaksin vähemalt ühe pakkumise veel ära

Eile läksime siis pubisse, mis pidavat J-i sõnul olema as Irish as it could be, because it’s the second oldest pub in Ireland. Pilte ma ise ei teinud, aga pubi interjöörist võite natuke aimu saada SIIT. Kogemus oli väga võimas. Baar oli täis keskealisi ja vanemaid inimesi, kes pärast pikka nädalat sõpradega kokku said, et Guinessi juua. Arvatavasti olin ma umbes kõige noorem inimene seal. Pubi oli väga õdus. Mitte et see oleks väga ilus ja mugav olnud, eiei. See on pisike ja vana. Aga võib-olla on just inimesed need, kes pubi õdusaks teevad? Igatahes ei olnud seal mingit lällamist (pooled külastajatest olid ju pensionärid), vaid mõnus sumin ning õlleklaaside kõlksumine. Reede õhtuti on seal elav muusika (seltskond varieerub, aga põhliselt vanemad härrasmehed ja J-i õde), intrumentidest olid eile esindatud kitarrid, bandžod ja akordion. Ja siis istud seal, naudid kaminast õhkuvat soojust ja iiri muusikat… Vahetevahel ajad kohalikega ilmast juttu. Guinessi ma ei joonud, muidu oleks pilt täiuslik olnud, haha. Maitsesin J-i klaasist, aga ise jõin hoopis pindi Iiri siidrit. Kauaks ma sinna ei jäänud, mingi tunnikeseks äkki. Olin väga väsinud; pea, kurk ja jalad valutasid jne, lasin J-il end veidi enne keskööd tagasi koju saata.

Täna käisime kogu kambaga ehk kuuekesti jalutamas. Siin linnakeses on loss/kindlus, mida näidati filmis “Braveheart”. Mööda jõeäärt jalutade läksime läbi ka surnuaiast ja mitmetest lossivaremetest. Vastaskaldal sõid obesed rohtu. Täna oli samuti päris jahe ilm, J-i õde juba kurjustab meiega, et miks me küll külma ilma endaga Eestist kaasa tõime. Ahjaa, ma olengi ju suutnud veidi tõbiseks jääda. Kurk on valus ja nohu on ka. See on see, kui 15 kraadi soojemasse kohta tulla…

Suvalisi märkmeid.

• Mööda jõeäärt kulgeva raja ääres on iga paarisaja meetri tagant päästerõngad.
• Kui täna seal rajal jalutasime, siis viiest vastutulijast neli tervitasid meid.
• Kui Eestis poodides pärast ostu sooritamist ütleb müüja sulle heal juhul tšekki ulatades palun/aitäh, siis siin saab paljudes kohtades tõelise sõnadelaviini kaasa. Thank you, my dear; take care ja mida kõike veel. Kuna see öeldakse kõik väga kiiresti (ja mõnikord heavy iiri aktsendiga, siis on päris raske aru saada.
• Majad on siin kõik ühesugused. Juba neljapäeval enne maandumist märkasin ma seda. Kuna J on enda jaoks avastanud seriaali Weeds, siis maanudmise ajal hakkas ta mulle kõrva ümisema sarja tunnuslaulu: little boxes on the hillside, little boxes made of ticky-tacky, little boxes on the hillside, little boxes all the same… Ja tõesti, kõrvutised majad on kas ühesugused või väga sarnased.

J-i õe juurde on Dublinist umbes 50 kilomeetrit. Kui siia jõudsime, oli õde veel tööl, sain tutvuda ta iirlasest mehega. Ta on vaat et muldvana (50), aga väga sõbralik ja tore. Nende kahe lapsega olin ma juba tuttav, nad tulid pärast jõule Berliini. J-i õemees R on kokk ja süüa saab siin hästi ja tervislikult, tõeline paradiis. Õhtul veetsime lihtsalt kodus aega, sõime ja jõime (no muidugi), trallitasime lastega.

Täna käisime Dublinis. Kuna seal on parkimine kas võimatu või väga kallis, siis sõitsime poolel teel asuva kaubanduskeskuse parklasse, jätsime auto sinna ning edasi sõitsime bussiga. Bussid on siin kahekordsed (aga mitte punased). Kui maksad sõidu eest sulas, siis peaks sul olema võimalikult täpne raha ja nimelt müntides. Ütled juhile, kuhu tahad minna. Ja siis valad peotäöie münte mingisse anumasse. Juht näeb valatud müntide summat ja vajutab siis vist mingit nuppu ja mingist masinast tuleb välja pilet. Peenraha tagasi ei saa, et alati tuleb väga täpselt arvutada, palju ja millistes müntides sul raha on.

Dublinis me muidugi kesklinnast kaugemale ei jõudnud. Peaks see olema umbes miljonilinn ehk siis kümme korda suurem Tartust. Kesklinn on väga nunnu. Väga palju väikseid baarikesi ja igasuguseid poekesi, mis kutsusid sisse astuma. Tegin palju pilte, neid jagan hiljem. Iga natukese aja tagant hakkas veidi nagu sadama, aga mitte nii tugevasti, et ma oleks tundnud vajadust võtta vihmavari välja. Põhiliselt jalutasimegi ringi, korra käisime Tescos ja natuke puhkasime ühes rohe-rohelises pargis jalgu. Püha Patricku katedraali ja Trinity College’i tšekkisime üle. Ma küll ei tea, kas seda saab vaatamisväärsuseks lugeda, aga keset Dublinit on üks suur metsallist ora püsti, no ikka suur-suur, et kaugele on näha. J-i sõnul ei saa keegi eriti aru, miks selline asi püsti pandi. Umbes pool neli olin ma juba väga väsinud ja läksime bussiga tagasi. Ja vot siis oli aeg šoppamise käes. Kõigepealt tiris J mind mingitesse poodidesse, millest ma ise kunagi kuulnud polnud. Aga minu soovitud hinnaklassis kaupa seal ei pakutud. H&M oli ka pettumis. Kui detsembri lõpus olid Berliini omades kõige odavamad allahinnatud asjad 7 eurot, siis ma lootsin, et jaanuari lõpus on nad vast juba 3 ja 5. Võib-olla kuskil on, aga mitte Iirimaal. Kõige odavamad asjad siin on 7 eurot ja kõiki allahinnatud asju on alles vaid suurustes XS ja S. Õnneks on Iirimaal aga selline tore pood nagu Penneys. See on sama mis Ühendkuningriigi Primark. Pood on üüüüratu, mina esimesest korrusest kaugemale ei jõudnud ja juba seegi oli ntuke overwhelming. Niiiiiii palju erinevaid riideid seal ja hinnad riiete puhul alates viiest eurost. Aga näiteks sai seal ka 1.5euroseid aluspükse ning 3euroseid talvesaapaid. Naisteosakonna läbikammimine võttis seal ikka tükk aega, kuigi suuremast osast riietest sain ma rahus mööda jalutada, kuna nad ei ole minu maitse. Ostsin ma sealt püksid, pluusi, seeliku, kuus paari sokke, viis paari aluspükse, ühe paari pakse siniseid sukapükse, huulevõide ning suure käekoti. Ja lugejaküsimus on: mitu eurot mul oma ostude peale kulus? Teie vastused palun edastada kas meilile, feissbuuki või kommentaarina siia.

Pärast šoppamist olin ma juba väga väsinud ning tohutult näljane. Võtsime suuna koju, kus, jee-jee, sai süüa. Roheline salat ning pitsa! Pärast sööki käisime korra supermarketis, sest J muretses, et mul ei ole õhtuti siin midagi juua. Nii ostis mu muretsev bf mulle siidtrit siis. Poe nimi oli muide SuperValu.

Õhtul lähme kohalikku pubisse. Kujuneb põnevaks.

Täna ei olnud väga soe. Hommikusöögi ajal oli +2. Päikest ikka jagub, aga ka tuult ning vihmasabinat. Kõike parasjagu. J-i õemehe R-i sõnul hoiavad kõik iirlased pöialt, et lund ei tuleks. Eelmine aasta oli talv üsna mahe, aga jaanuari lõpus tuli äkitselt lumi maha ja jäi kuni aprillini. See talv on samuti üsna soe olnud, seepärast on iirlased hirmul.

Punapäiseid iirlasi nägin täna ka!

Nüüd ma sain lõpuks aru, mida Sheffieldis õppiv K eelmine aasta ütles, et kohalike jutust on raske aru saada. No on jah! Võiks ju mõelda, et Briti saartel räägivad kõik pritiš äkksenti ja elu on ilus. Aga mitte päris. Irish accent võib ikka tõsist peavalu valmistada. Täna bussis ei saanud me J-iga tükk aega aru, kui palju raha onu meilt purki tahab. Ja poodides ka ma tavaliselt lihtsalt oletan, mida mulle just öelda võidi. Nt lähen riideid selga proovima ja prooviruumi ees ütleb töötaja mulle kjxdgbisbdfjhSVDvfjshdgjhsgb. Mina vastu: “Three.” Sest kuigi ma ei saanud ta jutust aru, eeldasin ma, et ta küsib mu käes olevate riietusesemete arvu. Arusaadavus oleneb täiesti, mõni räägib nö korralikku inglise keelt, mõni kohalikku murret või jumal teab mida.

Homme lähme Dublinit vallutama. Teen palju pilte ka, sest uusi ja huvitavaid asju on siin ikka väga palju.

Astusime J-iga lifti ning meiega koos sisenes mingi lõunamaa mees. Umbes pooleteise korruse pärast küsis too meilt, kuidas väljas ilm on ja et kas on väga külm.

Mina: eiei, päris okei temperatuur on, mingi neli kraadi.

Lõunamaa mehe silmad läävad särama. “Neli kraadi sooja?”

Mina: aa, ei, miinuskraadid ikka.

Lõunamaa mehe naeratus hääbus ning nukralt tänas ta meid.