Pühapäeval kell veerand kümme õhtul saabus kätte lõpuks see aeg, mil ma kinosaali marssisin. Muljed filmist on päris head. Häirima jäi vaid üks suur viga filmis ning lahingust paar asja. Ma saan aru, et Sigatüüka lapsed ja õpetajad ning ordulased olid osavad, tublid ning hingega asja juures, aga kui nende vastaseks on võimsaima võlukepiga Voldemort ning bitsiljon surmasööjat (terve maa ju mustas neist), siis ma küll aru ei saanud, miks pahad headele kohe tuupi ei teinud. Vägisi tikkus pähe LOTR-i ”Kahe kantsi” film, kus oli täpselt samamoodi – lõpmata arv pahasid ning paarsada või midagi head. HP-s muidugi olid 90 protsenti Voldemorti vastastest veel alaealised kah. Aga noh, mis seal ikka, asi oli vaja ju võimsate eepiliste stseenidega ära lõpetada. Muidu mulle ikkagi film meeldis.
Esmaspäevast alates olen trennilainel olnud. Nüüd tuleb väike paus sisse, kuna tänase BodyPumpi tõttu ma ei suuda homme ilmselt iseseisvalt end voodistki välja veeretada. Kui suudan, lähen äkki verd andma. Sõin isegi maksakotlette täna, kuigi ma ei tea, kui ruttu söögist raud verre läheb ja kaua ta seal on.
Nüüd lähipäevil peaksin saama nimekirja inimestest, kellele ma tuutoriks hakkan. Täna hakkasin aga mõtlema, et kuigi ma ütlesin ühele tuutordusega tegelevale tädile (kes kirjutas minu eriala tuutorikandidaatidele ja uuris, kas äkki mõni on nõus vahetusüliõpilastele tuutor olema), et võin olla tuutor ka VÜ-dele, ei pruugi see ju tegelikult tähendada, et ma just välismaalased omale saan. Äkki vastasid kõik smugrid talle, et jah, oleme nõus. Kuigi ma satun vähemalt kaks korda päevas paanikasse mõtte peale, et mul on augusti lõpust kantseldada kaheksa välismaalast, hakkan ma sellega juba harjuma. Mõtlen juba, mida neile öelda, kuhu neid viia ja mida teha. Ma arvan, kui ma saaks teada, et mind on määratud ikka oma eriala tuutoriks, oleksin ma isegi natuke pettunud.
Sügist ma nii ootan kui kardan. Ootan, et saaksin taas rootsi keelt ja muid ägedaid asju õppida. Ootan, sest siis on mul kõvasti tegevust ja uusi tuttavaid ning jääb vähem aega mõtlemiseks. Kardan, sest tuleb hakata tegema valikuid ning bakatööks ettevalmistusi. Kardan, sest ma plaanin omale võtta aineid väga paljude ainepunktide eest (kevadsemestri 49 peaks selle kõrval kahvatuma) ning kui juurde lisada tuutordamine, närvidele käiv toakaaslane ning mõned asjad veel, ei ole ma kindel, kuidas ma kõigega hakkama saan. Kes palju teeb, see palju jõuab – loodetavasti hakkab see lõpuks minu kohta ka kehtima. Kuigi kes palju teeb, see palju untsu keerab tundub mind arvestades tõenäolisem olevat. Hm, on vist aeg tarokaardid välja otsida.
Sain Õigluse. Mureküsimused leiavad soodsa lahenduse. Kui lähenen katsumustele mõistlikult ja pragmaatiliselt, läheb kõik hästi.
Ma tegelikult pooleldi usun oma kaarte. Olen vahepeal ennustusi üles kirjutanud, et neid hiljem vaadata. Heitsin ust pilgu aasta alguses tehtud ennustusele kuude kaupa. Sealgi lubavad sügiskuud natuke paremaid aegasid, kui senimaani olnud on. Jään ootama…
) ja 3) Felicity on ikka eriti nõme. Mul endal on taktika, et õppejõududega tuleks võimalikult vähe tegemist teha. St ma ei lähe pärast tundi nende juurde asju täpsustama ja neile kirjutada üritan ka võimalikult harva. F läheb aga iga kõige kuradi pisema asja pärast ka siis nende jutule. Ja siis imestab, et õppejõud teda vihkama hakkavad. Pluss sarja tegelaste probleemid on ka kuidagi.. 1998. Või olen mina liiga 2010.
Muidugi oleks mul üks koht veel, kuhu minna, aga.. Ma ei tea. Aga mõtlemisaega ju on veel.
