Nii, hakkan juba rahunema. Korra käisin just isegi toast väljas, olles eelnevalt muidugi veendunud, et kedagi teist liikvel pole. Ja kui keegi koridoris kõnnib, siis katan kätega kõrvad.

Ma sain kaheksa minutit tagasi šoki. Nagu. Šoki. Mitte muusika- ega muud “šokki”. Šoki nagu organismi talitluse tugev häire psüühilise vapustuse v füüsilise vigastuse tagajärjel; närvivapustus šoki.

Ütleme nii, et mul on ikka toredad naabrid. Veel neli minutit tagasi oleks ma nuttes alla majajuhataja juurde läinud sooviga tuba vahetada.

Ma ei julge enam oma toast väljuda. Ja mul on söögitegu väga pooleli.