Nii, kirjutan nüüd veidi pikemalt ka vahelduseks. Eksamid on tehtud, arvestused peaksid ka käes olema. Hinnetega sai sel semestril kõvasti nalja, aga sellest ma blogis lähemalt rääkima ei hakka. Mu juures peatunud sakslane on nüüd tagasi Saksamaal, kokku oli ta minu pool siin viis ööd. Teispäeval käisin soolaleivapeol (järjekordsed paar vahetusüliõpilast põgenesid Raatusest ning tähistasid seda), kuigi ma veidi kartsin sinna minna. Olen nendel nö vahetusüliõpilaste üritustel käinud siiamaani pea eranditult J-iga koos. Kartsin üksi minna. Mul on küll palju üsna häid tuttavaid vahetusüliõpilaste seas, aga pelgasin, etpaljude jaoks olen ma ikkagi ainult J-i tüdruksõber, kellega pole millestki rääkida. Nojah, ise olen süüdi, et üritustel pigem J-i läheduses olen ja ei hüppa võõraste juurde suhtlema. Nojah. Tegelikult oli see soolaleivakas ülitore. Olin ise seal aktiivne (enda kohta vähemalt ) ning ka minuga tulid paljud rääkima. Sain aru, et ma ei ole siiski kõigile ainult J-i gf ning et ma ei ole suvaline eestlane, kes vahepeal vüõppidega hängib, ma olen oma. Õhtu jätkus Zavoodis. Järgmisel päeval olin kutsutud iraanika poole (kes, nuuks, läheb järgmisest semestrist Tallinnasse õppima. Kõik on väga kurvad, sh ta ise), kes lubas pärsia toite vaaritada.

Alates eilsest on J tagasi, jee! En ole enää yksinäinen ja onneton.

Täna oli meil spordipäev. J sai lõpuks kuurist oma suusad välja võtta ja nendega Tähtverre suuskama minna. Mina läksin jõuksi, pool tundi sõudsin, natuke vehkisin hantlitega, pool tundi vurasin rattal.

Õhtul teeb J süüa!!! Olen ta sööke nii igatsenud. Ja muidugi seda ka, et keegi teine mulle süüa teeb, haha. Ja hiljem teeme sakslastega vist midagi. Tavaline seltskond, mina ja hunnik sakslasi

Nädala pärast juba Iirimaal!

Saapapuudus leidis ajutise lahenduse kummikute näol. Kuniks maad katab liga ja löga, on kummikud suurepärane valik. Kui villased sokid ka veel lisaks võtta, on elu ilus.

Reedel käisin karja vahetusüĺiõpilastega (kokku oli neid vist 8) Peetri kirikus kontserdil. Õhtu staariks oli keegi väike tüdrukutirts, kes arvas, et hullult vahva on kontserdi ajal mööda vahekäiku edasi-tagasi joosta. Ja mitte ainult paar korda. Pärast seda Narva maanteele kebabit sööma. Ei soovita seda kohta (Narva maantee 113 oli vist). Söök oli enam-vähem, aga kõik muu polnud just väga vahva. Positiivse külje pealt tooksin välja veel selle, et kuigi ma tellisin pool praadi, oli mu taldrikul silma järgi vaadates küll sama suur portsjon kui lauakaaslastel, kes olid terve võtnud. Pärast seda läksime ühe soome tüdruku juurde natukeseks.

Täna… ahjaa, võtsime J-iga ette talvise suurpuhastuse. Mis tähendas muuhulgas raamaturiiuli puhastamist ja voodi alt tolmu võtmist. Voodialune on nii kitsas ja tuba ka nii väike, et suure harjaga seal mässata on väga vastik. Väikse harjaga ei saa ka, sest käsi ei mahu piisavalt palju voodi alla sisse. Siis jõuksi (mul käis 6ndal detsembril Nikolaus ja tõi mulle Tyski 10x kaardi), pärast toda kirelt koju ja edasi Raatusesse, kus toimus karja sakslastega.. langošši? langoši? söömine Noh, sõime seda igatahes. Ja veetsime üldse toredalt aega. Mul on nüüd uus lemmik (kaardi)mäng

Nüüd on kell juba paar tundi üle kesköö. Loen oma antiikkirjandust (millest tuleb essee teha kolmapäevaks) ja söön mandariine. Konsumis 99 senti kilo ja nad on päris head!

Homme sisustab mu päeva, was für eine Überraschung, kari sakslasi. Ja võib-olla üks poolakas. Hakkan nendega neile nende (uhh, mis konstruktsioon) eesti keele õppejõudu mängides suuliseks eksamiks harjutama. Ja saan äkki lindistuse oma bakatöö jaoks ka tehtud. On aeg sellega veidi tegelema hakata.

 

Eilne päev oli huvitav. Käisin kolmest peost kahel ja nad olid väga toredad. Eriti tänupüha tähistamise üritus. Koos oli väga mõnus seltskond (J-i eesti keele rühm ning mõned nendega seotud tegelased  (sh mina), kõik olid omad ning söök oli hea. Kui esimesel peol olin ma ainuke eestlane (kusjuures üks soomlane/venelane oli minuga tutvudes üliõnnelik, sest ta ei ole siin väga paljude eestlastega kokku puutunud), siis teisel oli meid lausa kolm. Ja ikka oli nii, et kui muidu eestlased ei ole väga võõrastega suhtlema minejad, siis vähemuses olles ikkagi suheldakse. Minagi läksin eile ühele rahvuskaaslasele ligi eile. Tema poiss-sõber on hispaanlane (õpib eesti keelt siin) ja siis ma uurisin, kuidas ja mis keeltes nemad suhtlevad. Hilisõhtul koju jõudes möödus tund aega  paanitsedes, kuna arvasin, et olin J-i tuttuue fotoka ära kaotanud. Olin selle enda meelest pidudele minnes kaasa võtnud, aga ei leidnud seda kotist. Ja kodus ka ei olnud. Hljem selgus, et J oli selle kogemata enda kotti pannud.

Täna oli eksam, haha. Nüüd võtsin ette kohutavalt keerulise ülesande nagu seda on sobiva muusikapleieri leidmine arvutisse. Praegu katsetan kolmandat, aga see ka ei kõlba. Õnneks on 10+ varianti veel läbi käia Katsealustest kuulan 2006. aasta eurolaule, sest TÄNA ON JÄRJEKORDNE EUROVISIONIPIDU! Kusjuures just Eurovisioni, mitte -visiooni. Tänaseks eksamiks õppides sain päis targaks. Lõpuks ometi sain aru, miks Taani Kuninga aed kirjutatakse just nii. Igatahes ma ootan tänast üritust täiega!!! 2006 oli hea aasta. Eestile muidugi mitte, seega lippu pole mõtet kaasa võtta. Õhtul saabub Eestimaale J-i sort of ex-girlfriend oma vennaga, kes siis Tartus nädalavahetuse veedavad Õnneks mitte meie pool, haha.

Reedel on mul esimene eksam ja muidugi olen ma neljapäevaks kutsutud kolmele erinevale peole. Ja ma kavatsen neile kõigile jõuda ka!

Oktoobris tuleb mul üks selline nädal, mil mul on pealinna lausa kolmel korral asja. Muidugi pole need kolm päeva ilusasti järjest, vaid ikka ühepäevaste vahedega, seega pole mõtet tuttavate juurde pesitsema jääda. Igatahes, 11. okroobril läheb ekskursioonile (jah!), 13. okroobril Kaiserite kontserdile vist (sest mul on nüüd raha!) ja 15ndal on veel üks kontsert. Tuleb huvitav nädal.

Mulle on hakanud tunduma, et oma nö õige Erasmuse elu tunde saan ma kätte, üllatus-üllatus, alles sellel aastal. Ma olen viimase kuu aja jooksul käinud üritustel ja niisama väljas vaat et sama palju kui Helsingis… mingi üsna pika aja jooksul. Eile oli pubituur “Mina ja kolm sakslast”, millel oli, nagu selgus, kaks eesmärki. Üks oli siis näidata sakslastele meie pubikultuuri, teine oli harida mind saksa keele (loe: Berliini slängi) koha pealt. Kauba peale sain palju muid vajalikke teadmisi (et mis linn on kole, mis dialektid kõlavad eriti hullult jne). Aga väga tore õhtu oli.

Täna tuleb hakata juba homsele ehk Saksamaale mõtlema. Tuleb pesu pesta (või nagu mina öelda tahan viimasel ajal, pesu teha. Do the laundry), riided välja valida, kott mõistlikke asju täis pakkida jne. Et homme hommikul lihtsam oleks (lähme 10 ja midagi bussiga), ei ööbi ma täna oma linnaäärses ühikas. Mis tähendab, et ma pean nii oma musta pesu kui ka kõikvõimalikud kaasavõtmist väärivad asjad täna Raatusesse ära vedama. Ja kui hommikul tekib olukord, et meenub midagi, mis kohe kiiinnndlasti peab kaasa saama… siis on sitt lugu, eeslike.

 

Mull-sull

Kolmapäeval oli seksam, mis oli oodatust raskem. Läbi ma sealt saan, aga hinnet ei oska küll ennustada. Õhtul käisin K pool ja toibusin oma D-st.

Tänane päev oli kuidagi lõpurohke. Varahommikune (8 on varahommik, 10 on hommik, 12 on lõuna, 2 ja 4 on pärastlõuna, 6 on õhtu. Siin pean siis silmas loenguid. Muidu läheb 12 mul ikka hommiku alla.) rootsi keel oli täitsa tore – ei olnud kodutööd, eelmiseks tunniks tehtud harjutustes polnud ühtegi viga, tunni lõpus vaatasime mingit dokumentaali Bernadotte’idest. Ja mulle ootamatult teatas õpetaja, et teisipäeval on meil viimane tund. Üldse kipuvad see semester ained kuidagi ootamatult vara lõppema. Ühes pidi ÕISi järgi olema 27.05 arvestustöö, aga ma sain 29.04 juba arvestuse sisse ära, ilma kirjaliku tööta veel. Unks lõppes paar nädalat varem. Ja nüüd siis see. Tegelikult oli veel nii, et semestri alguses oli õppejõud maininud, et meil tuleb ka kodulugemine. Umbes nädala eest ma mõtlesin, et ei tea, aga kas õpetaja nüüd arvab, et me kõik loeme oma lektüüri ja oleme ühel ootamatul hetkel lihtsalt valmis talle vastama… Aga nagu näha, siis pole meil midagi. ÕIS, muide, lubas aines osalejatele üldse veel ka kontrolltöösid ja vähemalt ühte esseed veel.

Pärast rootsi keelt vurasin ühikasse, et saksa keele suuliseks vastamiseks 5 teksti pähe õppida ja siis veel 3 teksti kirjutada + pähe õppida. Tegingi ma seda kõike väikeste pausidega kella neljani välja, tolleks ajaks oli mul saksa keelest juba väga kõrini. Kuna üks eriti raske kaheleheküljeline tekst ei olnud mul väga peas, siis ma olin väga närvis kogu aja enne vastamist. Õnneks läks seal mul täitsa hästi. Sain teksti, mida ma enam-vähem oskasin, ainult et laused ei meenunud mul õiges järjekorras. Kuna tekstis oli juttu paljudest erinevatest asjadest, siis käis minu vastamine nii, et rääkisin ühest asjast ära. Siis mõtlesin, et millest see veel rääkis. Meenus jälle midagi, jagasin seda õpetajaga. Jälle vaikus ja mõttepaus. Mõne aja pärast hakkas jutt natuke rohkem jooksma ja ega õpetaja mu kallal ei virisenudki. Ütles, et olen ilus laps ja pani oma lehele minu nime taha ARVESTATUD.

Siis koju, FB, postkast, pesu, Rimi ja läksingi  ML-i poole, kus toimus meie osakonna kevadpidu. Ta on ikka niivõrd hea võõrustaja. Lausa lust on tema pool peol käia. Sai kõvasti süüa ja sulgpalli mängida, lisaks sai kuulda järgnevaid pille: kitarrid, flöödid, parmupill, trumm, mingid puujullad, mis heli tegid. Ehk siis mängiti pilli ja lauldi, mõned ka tantsisid. Pool tundi pärast mu kojujõudmist hakkas väljas sadama (pidu toimus õues).

Homme on meil ühikas suurpuhastus, st me siin oma boksis või korteris leppisime kunagi ammu kokku, et homme on see päev, mil me kutsume majajuhataja siia ja näitame talle, et siinsed elanikud pole aastaga toole ära lõhkunud ega seinu roppusi täis kirjutanud. Täna polnud mul aega koristada, seega teeme seda toakaaslasega homme. Loodetavasti ei hakka majajuhh väga vinguma ja vigisema siin millegi üle.

Vaatasin, et mu järgmise nädala tunniplaan on juba väga hõre. üks loeng, üks keeletund, üks artikli vastamine, üks lõputest ja veel kaks loengut, kuhu minemises ma väga kindel pole. Kuna on üsna arusaadav, et järgmisel nädalal on mul võrdlemisi vähe kohustusi, siis ma peaksin tegelikult raamatulugemisega alustama. 2. ja 13. juuni on kirjanduseksamid, viimaseks pean ma läbi lugema 10 raamatut. Küll jõuab

Seksikoolitus

Reede. Buss Tartu-Pärnu stardiga 7.00. Kuulasin muusikat ja magasin. Pärnusse jõudes lõin kampa ühe poisi J-iga, kellega läksime Port Arturisse istuma ja koolipõlve meenutama (kuna ta mu kunagine koolivend). Poolteist tundi möödus lennates ja 11.30 väljus meil buss, mis kõiki Villa Antropoffi viis. Enam mappi ei saanud (kästi kaasa võtta) ja tutvumismänge ka vist väga ei tehtud, kuna suurem osa seltskonnast oli eelmine kord ka olnud. Naistearst oli esimesel päeval. Rääkis huvitavat juttu, aga väga igavalt. Ma natuke tukkusin Aga ma polnud ainus. Esimesel päeval oli lisaks veel ka improteater. Või noh, nii oli ta kavas kirjas. Aga näitlesime me ise, mitte ei vaadanud etendust. See oli väga äge. Õhtul pidi olema võimalus basseinis sulistada ja kõik koos saunas käia, aga vastavas hoones oli just mingi toru katki läinud. Et me siiski kõik veel oma tubadesse laiali minema ei peaks, otsustasid korraldajad, et teeme ühe…. RIIDEKETIIII. Mul on sellega olnud vaid üks kokkupuude ja see oli kümnenda klassi tutvumisõhtul. Mul ei olnud seal väga midagi seljast ära võtta tegelikult. Noh, sukapüksid andsid hea paar meetrit juurde. Ja rinnahoidja võtsin ka üsna kohe seljast ära.  Mõne minuti pärast tegi seda ka üks teine tüdruk ja paljud juubeldasid siis selle peale. Meie rühm hõikas aga vastu, et mõnel oli seda juba ammu teinud seal. Julgustasin oma rühmakaaslasi ka sama tegema, aga nad olid (algul) ikka väga häbelikud. Üks poiss ei tahtnud üldse midagi seljast võtta. Mõne aja pärast võttis suure ohkega pluusi ära (kõik teised poisid olid selleks ajaks juba ainult aluspükste väel). Lõpuks loobus ta siiski ka pükstest. Aga üsna paljud loobusid ainult pusast ja sallist. Igatahes, saime teise koha, kokku oli viis rühma. Olime päeval kokku leppinud, et esimesel õhtul on öörahu alates kella kaheteistkümnest. Pool kaks hakkasin läbi une mingit põrgulärmi kuulma. ÖÖHÄIRE. Ruupori ja vilega korraldajad käisid kõik toad läbi ja kupatasid inimesed õue, kus meie peale siis väga kõvasti röögiti. Meid jaotati rühmadeks ja pidime mingeid asju tegema (merest vett tooma, kaerajaani tantsima, inimesi kallistama ja sülle võtma jne). Pimedas läbi võsa mere äärde minek oli ikka päris huvitav. Eriti lahtiste kingadega. Noh, minu rühm jäi igatahes viimaseks. Kestis see trall mingi kolmveerand tundi ja sain tagasi magama minna.

Aa, millalgi oli veel see, et meid jaotati taaskord gruppidesse ja iga grupp sai ühe lehe paberit. Korraldajad ütlesid, et järgmisel päeval mingit itsitamist ja punastamist ei oleks, siis nüüd hakkame mõtlema, mis sõnu me teame meeste ja naiste suguorganite, vahekorra ja eneserahuldamise kohta. Kõik grupid käisid iga paberi juurest läbi ja täiendasid. Ma tutvusin ikka selliste sõnadega, et ollallaa. Igale lehele tuli ikka 30-40 sõna vähemalt.

Laupäev. Kuna meestearst jäi hiljaks, rääkisime kahe sõnaga suguhaigustest. Ja siis tuli Pommmmm!! Ehk Kristjan Pomm, kes meil ka eelmine kord käis. Räägib väga hästi ja väga huvitavalt. Pärast lõunasööki oli teemaks RVV ehk rasestumisvastased vahendid. Seal sain oma tarkust demonstreerida ja meile neist rääkijaid õpetada. Tore oli see, et meid jaotati neljaks (8 inimest igas grupis) ja siis sai väiksemas seltskonnas neist rääkida ja neid ka vaadata. Spiraal näeb ikka täitsa numpsik välja. Naiste kondoom oli eee… huvitav.  Seejärel esines meile üks noor ämmaemand, kes rääkis rasedusest ja abordist. Hästi vahva oli see, et ta rääkis (minu jaoks) väga objektiivselt. Ta rääkis meile, mida abort endast kujutab, kuidas seda täpselt tehakse, aga ta ei liialdanud koledustega, nagu mõned teevad. Ütles, et abort on küll kole asi, aga siiski vajalik. Ta tõi välja ka kahe abordiliigi plussid ja miinused. Rasedusest ja sünnitusest rääkisime ka natuke. Inimesi huvitas kõige enam muidugi selle valulikkus, sünnituse ajal väljaheidete tekitamine ja nabanööri läbilõikamine. Sain palju targemaks. HIV ja AIDS olid ka millalgi jutuks.

Hommikul öeldi meile, et Haridus- ja Teadusministeerium (selle ürituse rahastaja) hakkab õhtul meie teadmisi kontrollima, aga konspekti võib kasutada. No ma nkn kirjutasin üsna palju asju üles. Kui õhtu käes, tehtigi grupid. Eksam nägi välja nii, et rühmad vaheldumisi veeretavad täringut. Kui nad saavad number kuue, on neile eriülesanne (laulge mingit laulu, etendage mingi vastav stseen jne) ja nad saavad kuus punkti. Kui saavad ühe, läheb neilt üks punkt maha. iga muu numbriga oli nii, et esitati kõikidele gruppidele küsimus. Iga rühm siis kiirelt arutas ja keegi kirjutas vastuse paberile. Konks oli aga selles, et kui mõnel grupil sai kähku kirjutatud, siis nad karjusid STOPPja kõik pidid kirjutamise lõpetama. Kui see grupp, kes oli nt viie veeretanud, vastas õigesti, siis nad said viis punkti. teised said ühe. kes valesti, punkti ei saanud. Nii see mäng siis käis, väga palju voorusid ja küsimusi oli seal. Ühel hetkel läksime meie juhtima, aga siis hakati meile keerama. Kõik poisid olid pandud ühte rühma ja nende üheks eriülesandeks oli 30 sekundit valssi tantsida. Pole ju väga raske ülesanne? Meie pidime ühel hetkel aga välja mõtlema 10 vanasõna-aforismi, kus see sõna armastus. Kaheksaga saime hakkama, aga rohkem meile küll ei meenunud. Ei olnud just kõige kergem. Kui kõik küsimused otsa said, kuulutati meid ikkagi võtjateks. Jee! Siis  aga mõtles üks korraldaja, et aga teeks õige kondoomiralli ka. Ehk siis igast grupist läheb üks võistleja ette, avab kondoomipaki, paneb peale, võtab ära, seob sõlme, tagasi. Ja pidi ka veel ikka õigesti tegema, nagu meile õpetatud oli. Meie grupis oli üks nägu üleliigne. Küsisin siis inimestelt, et kas on selliseid, kes väga ei oska kondoomi peale panna. Kõik väitsid end oskavat. No okei. Jäime me sel võistlusel muidugi viimaseks. Ühel tüdrukul läks üle minuti, et hakkama saada. Ja tema oli just see, kes väitis end täiega kondoomieksperdi olevat. No jah. Võitsid muidugi, üllatus-üllatus, poisid. Kes siis ka juhtima läksid. Meie rühm oli ikka eriti vihane, kuna meid kuulutati ju võitjaks enne. Ja nüüd siis nii. Öeldi, et üks osa tuleb veel. Sõnaseletus, et igast kordamööda grupist kaks tükki seletavad ja kõik võivad arvata. Selles me õnneks särasime ja lõppkokkuvõtteks me ikka võitsime. Kell võis juba mingi pool üksteist olla ja paljud olid väga väsinud. Aga ei, sellega polnud päev veel läbi. Eelmisel päeval jagati riideketigruppidele lehed näidendi pealkirja ja tegelaste nimedega. Ehk siis tuli näidend valmis vorpida. meie grupist keegi sellega tegeleda ei viitsinud ja ma võtsin asja siis enda peale. Terve päev olin ma söögipauside ajal mööda grupikaaslasi käinud ja neile seletanud, kes nad on ja mida nad tegema peavad. Pärast viktoriini, kondoomirallit ja sõnaseletusvõistlust tuligi näidendite aeg. See kestis mõnda aega ja siis hakkas vaba aeg. Mitte öörahu. Esimesel päeval olime kokku leppinud, et teisel päeval on öörahu kella kuuest hommikul, et kõik ikka kolm tundi magada saaksid. Tegelikult oli teise päeva öösel palju vähem äkšänit kui esimesel. Ma läksin meie majast (6 inimest) vist eelviimasena magama. Nautisin telekavaatamisvõimalust

Pühapäeval rääkisime veidi suhetest ja armastusest. Ja siis üks simulatsioonimäng oli ka, aga ma hakkan kirjutamisest juba ära väsima No olgu. Aasta on 2050 ja maailm on hukas, kõigil on suguhaigused ja keegi ei kasuta kondoome. Igale grupile anti mingi amet, kes nad on. Ja siis tuli mõelda, kuidas me nende ametimeestena saame seksuaalkasvatuse inimesteni tuua. Minu rühm oli ärimehed ja ma pakkusin välja, et võiks seksi pantenteerida ja siis ka maksustada. Vähem seksi, vähem inimesi, vähem suguhaigusi. No ja palju muid mõtteid oli veel, see aga oli põhiline. Siis tuligi diplomite kättejagamine. Viimase asjana toimus eelmises postituses kirjeldatu. See mu ilusaid sõnu täis ümbrik on muide väga kasulik asi. Kui tuju on natuke kehv, mida juhtub viimasel ajal päris tihti, siis võtan ümbrikust paar paberikest ja juba lähebki paremaks.

Koos elasin ma kolme 11. klassis käiva tšikiga seekord. Ma tundsin end seal ikka väga vana ja targana.

You’ll never guess where I just came from, I had sex! If I had to describe the feeling, it was the best.

Nädalavahetusel oli siis seksikoolitus vol2, sellest tuleb ülevaade homme või kunagi. Ilmselt. Miks ma aga kirjutama hakkasin, on see, et viimase asjana koolitusel sai igaüks meist ümbriku, mis siis ringi käima hakkas. Ja siis kõik pidime teistele midagi ilusat kirjutama paberile ja siis selle ümbriku sisse panema. Öeldi, et neid lugeda võib alles kodus.

Ma väga ei tahtnud neid lugema hakata. Kartsin. Kartsin näha kolmekümmet lipikut sõnaga tore vms. Või midagi muud.

Aga ma ei pidanud masendusest VT-d jooma hakkama, sest mul läks neid pabereid lugedes tuju nii heaks! Väike egoboost kulub vahetevahel ära. Kõige enam korduvad järgnevad asjad: tark, omapärane, hea näitleja ja muidugi see, et ma olin esimene tüdruk, kes riideketi ajal rinnahoidja seljast ära võttis. Seda viimast oli päris mitu inimest maininud…

the future was today

Pealkirjamure on mõneks ajaks lahendatud – leidsin bändi, kelle laulud mulle nüüd kõvasti inspiratsiooni annavad.

Reede oli ilmatuma tore päev. Algas see natuke kehvasti, kuna ma olin suutnud tuutoriankeedi viimise väga viimasele päevale jätta ja ma olin täiega paanikas juba, et äkki enam ei võetagi seda vastu. Õnneks võeti ja tuju läks väga heaks.

Enne teist loengut passisime ML-iga ühe klassiruumi ukse ees, kui äkki tuli meie juurde üks tüdruk küsima, kas me ei tahaks aidata tal magistritööd teha sellega, et me klotsidest maja ehitaks. Mina olin kohe nõus! Käis see siis nii, et laual oli hunnik klotse ja mina juhendasin ML-i, et millist võtta, tema aga pani maja kokku. Teadust on ikka päris tore teha

Pärast loenguid kiirustasin kohe korp! Sakalasse, kus toimus esimene tuutorikoolitus. See oli täitsa tore. Eriti vahva oli muidugi see, kui me kohe üsna alguses E-ga märkasime, et meist rida eespool istub… EKSKURSAVEND K. Ta täiega blokkis meid kusjuures, vähemalt alguses. Mingi järjekordse kohvipausi ajal sattusime aga kogemata kokku ja siis ei olnud meil pääsu, pidime viisakusi vahetama. Sain palju põnevat infot teada.

Pärast ametlikku osa järgnes tutvumisõhtu, aga see nägi välja lihtsalt nii, et võis võtta kringlit ja kohvi ning siis ise inimestega tutvuda. Meie E-ga eelistasime tutvuda teineteisega, klatšisime kõiki ühiseid tuttavaid taga ja rääkisime enda ja teiste eraelust.

Mõne aja pärast mõtlesime, et kolmest tükist kringlist on täiesti küllalt ning vudisime kesklinna, kust mina siis ühikasse jalgpalli vaatama jooksin. Milline mäng! Kui esimene värav löödi, siis ma lihtsalt jõllitasin uskumatuna oma arvuti miniekraani, sest ma ei tahtnud väga arvata, et mu vigased silmad õigesti nägid. Teise väravaga enam-vähem samamoodi. Diegost oli natuke kahju, oleksin tahtnud temalt ikkagi ühte ilusat väravat ka näha. Veel ütlen ma, et näiteks seda mängu ma uuesti vaadata ei viitsiks. Aga Saksamaa-Uruguay oma vaatan ma suvel või kunagi kindlasti üle, sest H-l on see olemas. Mulle meeldib ikka mäng paljude väravatega. Ja kuna tolle mängu ajal olin ma peaaegu võrdselt nii Saksamaa kui Uruguay poolt, siis ma rõõmustasin iga viimase kui värava üle. Ja neid oli palju.

Mul on mäluprobleemid. Nad hakkavad mulle juba natuke ebamugavusi põhjustama. Praegu pidin taaskord umbes 20 sekundit mõtlema, mida ma eile tegin. Kõigepealt arvasin, et midagi ei teinud. Siis tuli meelde, et aga poes ju käisin. Ometi ei mäleta ma, et oleksin ühikast poodi läinud. Kust siis? AAAA, eile oli ka ju tuutorikoolitus.  Õhtul aga avastasin, mispärast on mul otsaette üks täiega pikk ja sügav korts tekkinud. Nüüd üritan ühte tegevust tehes mitte kulmusid kergitada.

Järgmine nädal tuleb väga hull. Et nädalasisest koormust natukenegi leevendada, peaksin ma täna täiega õppima juba, rootsikeelset esseed kirjutama ja saksa keele suuliseks vastamiseks kõvasti tekste pähe õppima. Aga üldddddse ei taha…

*

* Ütlesin täna K-le, et kirjutasin eile blogi. Kirjutasin jah, aga postitamisel tuli mingi error ja ma ei viitsinud mässama hakata. Alles nüüd tuli meelde see mustand ära postitada.

Mõtlesin, et pole ammu kirjutanud. Siia lehele jõudes tekkis aga probleem – mulle ei meenunud mitte midagi, mida ma viimase nädala jooksul teinud olen. Pidin toakaaslaselt küsima. Tema vähemalt teadis.

Kolmapäeval oli KURSAPIDU, alleaa. Kaido oli põhiteema; keeleteadlaste Alias oli omaette nähtus ning õhtu naelaks kujunes muidugi ühe telesaate mängimine, mille raames ainuke poisslaps M omale kaaslase õheks õhtuks või hoopis terveks eluks sai. Videotõestus on olemas, kunagi riputan üles ka.

Nädalavahetusel puhkasin. Magasin, tõmbasin filme-sarju ja vaatasin neid. Väga tore oli. Pühapäeval mõtlesin natuke tubli ka olla. Kui ma sda saavutada tahan, pean ma tubli olema alates ärkamise momendist, mida ma siis ka olin. Kolm tundi pärast ärkamist olid mul juba toad koristatud, kõrvarõngariiul korda tehtud ja mida kõike veel.

Kuna see kuu on olnud üsna suured väljaminekud ja seksikoolituse bussisõiduraha ma veel niipea tagasi ei saa, siis on mul kerge pankrot. Kogun rõõmsalt annetusi. Takaaslane andis mulle paki hapukoort, ühe väikse jogurti ja mõned munad. M kinkis mulle ühe euro ja viis mu lõunasöögiks saiapoodi. Tegelikult on mul arve peal lausa sutsu üle kahe euro. Kõva raha ju. A ma lähen homme klassivenna H-ga kohvikusse ja ma igaks juhuks ei jää ta galantsusele lootma.