autoerootiline afüksia

Nägin täna unes rootsi keele õpetajat. Et ta saatis hilisõhtul enne tundi meile kirja, et kahjuks hakkab seekord loeng kolmveerand tundi hiljem peale. Samuti palus ta meil umbes kümme harjutust ka hommikuks ära teha. Kui ma üles ärkasin, olingi esimese hooga paanikas, et mul on vaja ju need harjutused veel kähku ära teha.

Tegelikult oli täna hästi tore tund. Meil oli külas neli soomerootslast, nad rääkisid endast ja meie saime küsida. Nende rootsi keelest on ikka palju lihtsam aru saada. Nad muidugi kõnelesid veidi aeglasemalt ja lihtsamalt kui tavaliselt, aga ma sain pea kõigest aru, vähemalt jutu mõttest küll, vahel ikka võõraid sõnu esines. Nii äge.  Imelik oli aga see, et õppejõud kiitis külalistele oma õpilasi ehk meid. Et kui tublid me ikka oleme ja kui hästi me oskame ja kui toredaid ettekandeid me talle teinud oleme… Tema suust midagi sellist kuulda oli väga kummaline. Tough love? Kui täna oli love, eks neljapäeval  saame siis tough‘i osaliseks taas.  Tegelikult mulle selline süsteem sobib. Olen väga õnnetu, et mul sügisel sama õppejõuga rootsi keelt jätkata ei õnnestu, kuna tunnid kattuvad mul seminaridega.

Aga olgu, ma tagasi seksi juurde. Homme seksam. Inimese seksuaalkäitumise eksam noh, kui keegi veel aru ei saanud.

Nägin unes, et olin rase. Ei tahtnud sellest eriti kellelegi öelda. Ühel õhtupoolikul jalutasin aga MV-ga rannaliival ja siis millegipärast talle ütlesin. Ta korraks seedis seda ja me jalutasime edasi. Mõne aja pärast sünnitasin ma viis last, aga nad olid millegipärast banaanid. Nad vedelesid mul kuskil laua peal ja keegi küsis mu käest, kas ta võib ühe banaani ära süüa. Mina olin nõus ja lootsin sisimas, et äkki mul süüaksegi kõik viis banaani ära, siis poleks ma nagu kunagi rase olnudki.

Nägin nummit unenägu. Olin ühteaegu mingi kuningliku perekonna liikmega suhtes või abielus, samas nagu elasin ikka ühikas ja üldse oli elu(korraldus) tavaline. Aga ma suutsin ära kaotada minfi tähtsa võtme. Ja siis võttis minuga mingi mister x ühendust, kes teatas, et võti on tema käes ja lubas igast käkke keerama hakata. Kuna ma olin ikkagi kuningliku perekonnaga seotud, siis pandi igasugused organid tööle, et võtit enda käes hoidev tüüp kätte saada, aga neil see muidugi ei õnnestunud. Vahepeal tšillisin ühikas ka. Nimelt olid meie tuppa ilmunud kaks tšikki, kes mingil põhjusel enda tuppa ei saanud. Ja kuna meie vaheseinad olid nii hõredad(?), siis nad tulid kuidagi mu tuppa.

Ja siis lõpus selgus, et oih, võti oli M-i jakitaskus.

Oleks siis veel, et Indrek..

Kell on pool kümme õhtul ja ma ärkaisn just oma lõunauinakust. Nägin ka unenägu, mille võib liigitada õudukate alla, kuna peategelaseks oli Beier ja sündmuseks kunstiajaloo arvestus.

Nüüd olen üleval ja kahetsen eile antud lubadust, et täna enne magama ei lähe (lõunauinakud ei loe), kui “Tõde ja õigus” II läbi on. Nagu juba öeldud, kell on pool 10, ma olen väga traumeeritud ja 300 lehekülge veel.

Nägin unes, et olin Sandra Nurmsalu

Või vähemalt keegi tšikk, kes esindas Eestit Eurovisioonil. Olid tulemas mingid laulude tutvustused, a need olid ka laivis. Olin oma kodus ettevalmistusi tegemas. Mul ei olnud mingit normaalset kleiti. St oli mingi riidetükk (lillakasroosa selline), mille pidi teatud nurga alt ümber tõmbama ja siis vöö peale vist. Mässasin siis nendega ja veel kingade ja ma ei tea millega. Samal ajal käis telekas.Ja näen, et oo, Leedu laul käib.  Kurat, pärast Leedut on ju Läti ja siis Eesti!!! Ja ma olin veel kodus. Jalgsi poleks väga (Vanemuisesse?) jõudnud.Kas võtta takso? A mul polnud käšši. Oli ainult kaks suurt mingit GIN-i, aga ma mõtlesin, et äkki pole takso ikkagi nõus mind nende eest viima. Eniveis, siis millalgi ütles Heidi Purga mulle, et oleme diskvalifitseeritud. Vist. Ta lubas otsida võimalusi, kuidas me ikkagi võistelda saaksime.

unnenäggu

Jummeljummel. Mul oli Jakobis loeng, aga see asus kuskil tähtvere suunas üldse ja seal polnud ka nagu Tähtvere. Natuke Tartu Näitused hoopis. Millalgi pa parkisin oma ratta kuskile eramaja hoovi, et keegi seda ära ei rotiks. Kui tulin loengust välja, siis oli juba natuke pime ja maja ümbritsev aed oli sajaga lukus ja miljon mõrvarivälimusega kutsut hüppasid ringi. Ok, täna ratast kätte ei saa. Millalgi olin kuskil puhvetis. Kell hakkas saama niipalju, et sulgemine oli käsil, letitagune onu lasi mingit metallist asja alla, aga ometi oli seal sees veel mitukümmend inimest, kes süüa-juua tahtsid. Võre oli juba peaaegu all. A siis tuli migni vanem tädike, kes lasi võre üles ja ütles sellele mehele umbes, et loll oled vää, et sellise teenimisvõimaluse käest lased. Millalgi ma läksin umbes nagu Euronicsisse. Teisele korrusele. A seal olid üldse mingid raamatud. Ma siis lugesin neid. Ja siis jooksis mingi koer seal hullult ringi, ma pidin kõrgemale istuma. Ja siis äkki avastan, et shiiittt, ma tulin ju siia natuke enne sulgemist ja nüüd ma olen siin juba jupp aega lugenud, shiiiiiiiit. Läksin siis alla, pood oli pime jah. Õnneks paistis turvaruumi ukse alt valgust, sinna ma siis suubusingi. Turvaonu ei olnudki väga vihane, küll aga alasti. Lasi siis mu välja. Ratas oli mul ju luku taga. Siis ma mõtlesin, et peaks Ursula juurde minema. See on naljakas, sest ma olen oma elus teadnud ainult ühte Ursulat ja see oli neliteist bitsiljonit aastat tagasi ja me polnud isegi mingid tuttavad vist. Naljakas. Ja nüüd unenäos ta oli üldse punapea. Aa, läksin siis uksele koputama. Mingi meha oli. Aa, see ka, et unenäos ma igatahes teadsin täpselt, et ma olen seal varem käinud, st nende juures mingitel asjaoludel. Ja täiesti võimalik, et ma olen neid varemgi unes näinud. Küsisin siis onult, et kas Ursula on kodus. Onu oli mingite frendidega ja vaatas mind natuke kurja näoga. Tuli siis Ursula, tundis mu vist ära, a ma ütlesin ikkagi, et mäletate äkki veel, et ma olen siin varem käinud. U lisas, et jah, abi palumas. Mina, et ee, ausõna ma nüüd ei ole siin selleks. Ma nimelt tahtsin küsida, kas U Treffi aastapäevapidustustest võtab osa. U elavnes silmnähtavalt ja siis me rääkisime Treffist ja asjadest miljon aastat. Ja siis millalgi helises äratuskell.

kell on 08.38 ja 10.15 on mul saksa keele kontrolltöö. Alustan nüüd siis õppimist, oeh.

hmh

polegi vist siin ‘uues wordpressis’ veel midagi kirjutanud. kuna mõnele jäi see juba natuke ette, üritangi oma viga parandada.

nädalavahetusel oli natuke tegemist famiiliga. nende nähes muidugi õppisin, muidu aga… njaa.

esmaspäev+teisipäev polnud vist midagi erilist. aaaaa, teisipäeval läksin siis rõõmsalt kella kümneks ungari keelde, nimelt oli mul nagu meeles, et mingi tunni moodi asi vist pidi toimuma. noh, selgus, et ma sain lihtsalt oma töö kätte (sain läbi!!!) pluss mind teavitati, et ma pean mingi 4 jutukest järele tegema. sweet. ja siis oligi mul kaks tundi vaba aega, üritasin natuke keeleteadust lugeda. varsti saabus aga minu ladina keele vihik ja siis sai selle toojaga mingi alla tunni räägitud. ja parim asi on muidugi see, et ma tahan suvel soome tööle minna!!!!!! kartuleid korjama. hahaaa. ei no minu esimene reaktsioon sellisest otsast oli ka küllaltki kahtlane. nüüd olen ma aga sellest juba küllaltki palju kuulnud ja tahan väga minna.

kolmapäeval oli eksam. sellest ma ei räägi. siis mingi kaks loengut, mis eriti põnevad ei olnud, ühes magasin pool tundi. õhtul jõlkusime nelega suudlevates tudengites  mingi kolm tundi. õhtul natuke ladina keelt.

täna. äratus 6.50, ladina keel. töö ei olnud minusuguse jaoks väga iisi, aga mul ongi vaja ainult läbi saada. enne kümmet olin kodus. natuke tšillisin ringi ja siis läksin magama. ärkasin umbes 3 ja nüüd on veerand kümme, polegi nagu midagi teinud. noh, süüa tegin. tegelikult on plaanis natuke põhjamaade ajalooga tutvuda. mul on eksamiks vaja tegeleda kolme raamatuga (aga mitte kõikidest raamatutest kõik peatükid ja värgid, õnneks), olen esimesega peaaegu keskaja juures. aga too peaks kähku minema, kuna soomet mainitakse suhteliselt vähe, põhiline tegija on rootsi. samas pean ma selle kohta ka ikka ühtteist teadma. mjäu.

oh oleks juba nädala ja ühe päeva pärast. plaanid jõuluvaheajaks on tehtud. reedel 19ndal lõpeb kool, kas siis või järgmisel päeval võib ming leida elva lähedalt. siis korraks linna, max üheks päevaks, seejärel maaaaaaale. sealt üritan mingi teisel või kolmandal jaanuaril tulema saada.

tahaks midagi… midagi. raske öelda, mis see olla võiks.

aa, mingit traumeerivat unenägu nägin täna. suht masendav oli olla pärast ärkamist.

uskumatu, aga mul sai referaat valmis!!!!

tegelikult juba eile õhtul. nüüd on kell varsti 11 hommikul, 14 hakkab loeng. peaks välja mõtlema, millest ma neile räägin seal, höhö.

nägin seksikat unenägu. alguses olin maal, mul olid seljas beežid lühikesed püksid ja üks valge pluss, mille isa mulle umbes… 10? aastat tagasi saksamaalt tõin. sõitsime ratastega. hakkasime minema minu maja juurest bussipeatuse poole, teele jäi vähemalt 20 seenelist. minule öäk, talle meeldis. mingil hetkel olin ma juba linnas ja šoppasin omale 1. septembriks riideid. sain pingi rohelise siidist vms materjalist jaki või pluusi. ja pronksikarva seeliku. ja selverist ostsin kaustiku ja pastaka. maksin sajalisega, müüja andis mulle raha tagasi, nagu oleksin ma viiesajasega maksnud. andsin talle ikka ülejäänud raha tagasi. äkitselt olin juba kaubamaja toidukas. seal nägin endist klassiõde ja tema väikseid sugulasi (mingi 8. ja 10. klass äkki). ja siis mingi meha. õues vaatan, et hm, klassiõde ja meha hoidsid käest kinni. aga tal ju oli meha? hm. mitte ei saanud aru. aga kobe meha oli vähemalt

vott. nüüd peaks hakkama tasapisi koristama ja oma ettekande peale mõtlema.

mul ei käinudki täna päkapikud :(:(

need õhtused iiveldushood

tegelikult on kell 6.16 ja ma peaksin magama. ainult et ma ärkasin u pool tundi tagasi üles ning otsustasin arvutist kahte asja vaadata ja.. siin ma olen. äratus peaks muidu alles kell üheksa olema, huha.

mul elab teist päeva venna siin. mingi teaduskooli stuff vms. juba ootan et ta ära läheks aja homme (täna) ta seda õnneks teeb kah. kui ta siin on siis.. ma ei saa päris selliseid asju teha, mida a tegelikult tahaksin. nii ma siis värvingi ungari keele õpikust pilte, teen iga õhtu süüa ning loen naistekat, mille sünnipäevaks sain. no kas see meenutab teile tavalist mind????

Marjana, ma olen sult vist nakkuse saanud :/

aa, ükspäev nägin unes, et mulle helistati selverist ja kutsuti tööintervjuule. olin täiega sillas, ainult mõtlesin, et loodetavasti saan vahepeal ikka koolis ka käia.

Ükski heategu ei jää karistamata

Sain täna emmega linna. Lisaks olid veel kaks vennat. Käisime vanavanaema sünnipäeval, sõime miljonit sorti kooki seal. Siis viisime venna Nõkku. Ilm oli naljakas, vaheldusid lauspilvisus ja küllaltki päikeseline ilm. Kui venna Nõos maha minema hakkas, otsis emme talle raha, aga tal väga palju sula polnud. Ma siis mõtlesin, et olen esmakordselt ajaloos hea õde. Ja andsin vennale kümneka. Teisele vennale koukisin kotist välja ühekroonise, aga ta on nõme ka. Igatahes, sellest tulenes, et kui emme mu linnas maha pani, siis ta minult ei küsinudki, kas mul juhuslikult raha vaja oleks. Ma vist näisin talle rahabossina. Ja nüüd ma peangi ungari keele õpikule suht oma viimased sajad kroonid kulutama, ajee. Nii et kui keegi mulle alates teisipäevast süüa pakkuda tahab, siis ma oleksin väga tänulik

aa, üks unenägu meenus veel, see võis olla täna või päev-paar tagasi. igatahes, oli 24th of december ja aeg kingitusi välja lunastada. ja siis oli PÕMM, sest ma polnud loomulikult ühtegi neljarealist luuletust välja genereerinud. meil vendadega on küll mingi 4-5 luuletust, mida me kõik oskame, aga kõigil tuleb kaks korda lugemas käia. oeh, paanika noh. üritasin meenutada ühte, mida ainult mida teadsin, aga kaheksast reast meenusid vaid neli. tegelikult on iga aasta suht nii no ok, mitte päris, tavaliselt meenub see mulle tund-paar enne tähtsat hetke. ja paaril viimasel aastal on luuletuste päheõppimine mulle tohutult raskusi valmistama hakanud. ma ei saa aru, kuidas ma põhikoolis mitme lehekülje ulatuses lüürikat pähe ajada suutsin. müstika..  ja nad on siiamaani peas! kui ma leian netist, lisan lõppu oma kõigi aegade kõigekõige lemmikuma luuletuse ever.

Tulipunane vihmavari
Betti Alver

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
“Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma”.

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.