Vaatasin J-i arvutis üle viimase aasta jooskul tehtud pildid. Neid oli päris palju ning samuti sain ma kõvasti naerda. Peakski neid kuskile üles laadima, saaksid teised asjaosalised ja muidu inimesed ka naerda.

Kummitusejuttu …

Kummitusejuttu veel niipalju, et – kuigi võib-olla olen ma seda varem maininud – siin on kaks korda laelamp ise otsustanud tööle minna. Esimesel korral ei jõudnud ta väga kaua põleda, aga teisel korral juhtus see siis, kui mina ja J kümneks päevaks Saksamaale läksime. Olime juba mitu päeva seal olnud, kui mu ema mulle helistas ja ütles, et me majast mööda sõites olid nad seda märganud. Mitte kunagi ei ole see juhtunud aga siis, kui keegi toas olnud on. Ootan põnevusega, mis nalja siin veel juhtuma hakkab. 

Kahe tunni pärast hakkan Tallinna poole liikuma, et seal siis suund Rootsi poole võtta.

Mul on mingi bussineedus. Eritu number 9-ga. Kui tahan ühikast kesklinna minna ja sätin end toast tulema nii, et peaks vähemalt minut-kaks enne bussi peatuses olema, siis saabub ta kolm minutit enne aega. Ja kui ma ootan sama bussi mõnes teises peatuses 15 minutit, siis ta jääb 4 minutit hiljaks. Ma umbusaldan neid nüüd nii palju, et nüüd täna plaanin kesklinna minna eriti varajase bussiga, et isegi kui too tulemata jääda otsustab, ma ikkagi Tallinna minevale bussile jõuaks. Jalgsi käimine on vahepeal küll kuramuse tüütu, aga vähemalt ei saa ma seda tehes nii palju halbu emotsioone.

Juhaidii, 10 000 vaatamist on imelikul kombel täis saanud. Mina ja mu blogi tahaksime tänada teid ja ühtlasi avaldada imestust, et lugejaid ikka jagub. Ühtlasi helistage, joonistage ja kirjutage mulle, kuna mul on nii põrgulikult igav.

Seega pole midagi juhtunud ka. Ainult lollid mõttes tulevad pähe, kuid õnneks mul ühikas internetti pole ning seetõttu jäävad paljud neist teostamata.