Category Archives: üllar

Sain just ootamatult teada, et mul on homme üks arvestustöö. Milleks tuleb mul enne üks väga pirakas ports asju ära teha, haha. Tuleb tegus õhtu.

Mul hakkas täna sesss. Õppisin üleeile ja õppisin eile ja ärkasin tänagi varem üles, et veel õppida. Eksam oli kell kaks, et hommikul oli veel kõvasti aega. Tegin ka kodutöö valmis, mille me eksamile kaasa võtma pidin. Segasin oma õppimisega J-i, kellel, nagu ma lõpuks teada sain, pidi ka täna eksam olema. Ups. Nojah. Läksin siis eksamile ja võtsin igaks juhuks vihmavarju ka kaasa. See oli väga õige tegu. Olin juba peaaegu kaarsilla juures, kui tuli meelde kontrollida, kas ma kodutöö ikka kaasa võtsin. Ei võtnud. Ja õppejõud oli meile viisteist korda öelnud, et me selle eksamile ikka kaasa võtaksime. Seee annab 20 protsenti eksamihindest. KURAT, KURAT, KURAT. Mõtlesin paaniliselt, mida teha. Käes, helistan J-ile ja lasen tal selle mulle rattaga ära tuua. Võtsin telefoni ja hakkasingi helistama. Kutsuvat tooni kuulates nihelesin ja tatsasin seal natuke. Ja siis nägin, et minu suunas tuleb jooksev J. Tuli meelde, et ta pidi täna sõbrannaga jooksma minema. Mis tähendab, et ta ei ole hetkel kodus ega saa mulle kodutööd tooma tulla. KURAT. Tegin talle siiski hästi kurba ja nunnut nägu ning ta pööraski otsa ringi ja jooksis koju tagasi. Mina läksin aga silla juurde ja olin J-i ootavale tšikile seltsiks. Vaatasin pidevalt närviliselt kella ja lootsin, et J-il on oidu kodus mu ratas võtta ja sellega tagasi tulla. Oligi! Ja ma jõudsin ilusasti oma eksamile. See läks küll napilt.

Eksam ise väga edukalt ei läinud. Ülejäänud õhtu oli natuke edukam, nimelt istusin ma üle kolme tunni Werneris ja veetsin mõnusalt aega.

Läksin ÕIS-i, et eksami toimumisaega üle kontrollida, kuid ÕISi ei saanudki. Ja siis meenus mulle, et täna on ju 14. mai. Mis tähendab, et täna öösel ei saa ma enam ülekoormuse all ägavas ÕIS-is sügissemestri ainetele regada. Noh, ilmselt tegelikult saaksin, aga pole mõtet. Ja natuke kurb hakkas.

Ma olen ikka päris korralikult endast väljas ema telefonikõne pärast. Kusjuures kui ma nägin&kuulsin, et ema helistab, oli mul kiusatus midagi vastu võtta. Kuigi põhjust nagu ei olnud teda vältida.

Oeh. Ma olen nii väsinud sellest, kuidas vanemad nõuavad minult ainult asju nagu hinded, palganumber ja siis muidugi ka lõpetamine pidulikul aktusel. Neid ei huvita, kas mul läks enda meelest hästi või halvasti. Nad küsivad hinnet. Tavaliselt on mul põhjust sellest küsimusest kõrvale põigelda. Häid hindeid vahel mainin, küsimise peale. Aga kui juhtun ütlema, et sain ühe eksami C, aga olen ise väga rahul, kuna aine oli väga raske, siis teevad vanemad pikad näod. Paremaks ei muuda asja ka see, kui ma neile iga kord siis seletan, et C on tegelikult ju “hea”. Palgaga samamoodi. Või stipendiumiga. Küsivad ja küsivad. Ei rahulda neid minu hinnang numbrile, vaid nad peavad ise kõike teadma. Et siis teistele edasi rääkida. Ja lõpetamisega ka sama. Peaks ju kõige olulisem olema see, et ma lõpetan. Aga ei, on vaja kõikidele oma töökaaslastele ja sugulastele näidata mu lõpupilte. Nagu see ei olekski minu lõpetamine, vaid ainult nende. Ilmselt on mu lõpetamise puhul asi natuke selles, et ma olen oma pere lastest esimene, kellel see (loodetavasti) õnnestub. Ja siis on see nii suur ja tähtis asi. Paljude asjadega on nii olnud. Ja kui mul nooremad vennad teevad neid, siis võtab ema juba palju rahulikumalt. Aga mina olen see katsejänes, kellele traumeerivaid mälestusi tekitatakse.

Vabandust emopostituse pärast. J-i ma juba valasin oma väga emotsionaalse kõnega üle, nüüd saite teie ka oma jao.

Laupäeval kirjutasin:

Ütlesin emale, et ma vist (tegelikult üsna kindlasti) ei lõpeta pidulikul aktusel. Ta õnneks ei näinud väga pettunud välja, kuid eks ta natuke kurb on ikka.

Nojah. Veerand tundi tagasi selgus, et tegelikult ei ole ta sellega kohe üldse mitte rahul. Põhjus? “Sest ülikooli lõpetad sa ikka korra elus ju…” – ta tahab, et ma lõpetaks ikka aktusega ja et nad saaksid pärast mulle lilli tuua (ja siis teiste ees mu lõpupiltidega eputada).

Esiteks ei pruugi see üldse viimane kord mu elus olla, kui ülikooli lõpetan.

Ja teiseks on mul nüüd veel vähem isu bakatöö nö õigeks ajaks valmis saada. Väljavaade istuda kalli kleidi ja ebamugavate kingadega tund aega aulas, et siis õues paar lille saada ei ole mind kunagi eriti ahvatlenud. Ja kui mulle nüüd veel survet ka avaldatakse, ma juba jälestan seda mõtet. Niigi on mul pere tõttu eelnevatest lõpetamistest väga halvad mälestused. Ja kui inimene on rohkem stressis lõpuaktuse kui bakatöö kirjutamise&kaitsmise pärast, on midagi ikka päris jama.

 

Seminar. Õppejõuks onuke 60+. Logib FB-sse sisse, et meile ühe bändi lehte näidata. “Oi, nad on ka Timeline‘ile üle läinud!”

Võtsin muude asjade seas selleks selemstriks omale ka saksa keele grammatika veebikursuse. Tänasest see algas ja kohe hommikul tegin paar esimest testi ära ka. Teemaks oli eessõnad. Kaks olid enesetestid ja siis kolmas on nö hindeline. Sain 80% seal, olin natuke õnnetu. Kirjutasin vigased laused siis üles, et J-ilt pärast kommentaare küsida. Ja mis selgus – neljast kaks olid mul J-i sõnul õigesti tehtud. No tere-tere.

Täna on nii vahva päev olnud. Hommikul küll närveldasin kõvasti, kuna kella neljaks oli kokku lepitud minu ja juhendaja kohtumine, esimene selline üle mitme kuu. Kell kaks oli mul tund ja seal ma sain kiita. Väga kummaline. Juhendajaga kohtumine läks ka väga hästi! Täpset pealkirja mu tööl veel ei ole, aga suund on olemas ja kõvasti tegevust ka. Üldse oli see kohtumine juhendajaga täna nii tore. Kuidagi vabam õhkkond oli, saime isegi naerda natuke. Selgus, et mu detsembris tehtud lindistus on väga hea. Lolliks ei teinud end, kuigi rääkisin rohkem kui eelmistel kordadel, sain isegi paari hea ütlemisega maha. Ja järgmise kohtumise leppisime ka kokku, et mul ei ole aega luuserdada nüüd.

Siis sain veel toredaid luuletusi sõnumi näol oma telefoni. Ja lisaks jäeti mulle koju välisukse lingi külge kotike maailma parimate muffinitega, jee!

Head teisipäeva teile kõigile!