Category Archives: ühikaelu

Kisun seintelt kompromiteerivaid materjale ära ning topin geikaarte ja muid asju peitu. Pole vaja tervel Eestil mu imelikest huvidest teada saada.

Mull-sull

Kolmapäeval oli seksam, mis oli oodatust raskem. Läbi ma sealt saan, aga hinnet ei oska küll ennustada. Õhtul käisin K pool ja toibusin oma D-st.

Tänane päev oli kuidagi lõpurohke. Varahommikune (8 on varahommik, 10 on hommik, 12 on lõuna, 2 ja 4 on pärastlõuna, 6 on õhtu. Siin pean siis silmas loenguid. Muidu läheb 12 mul ikka hommiku alla.) rootsi keel oli täitsa tore – ei olnud kodutööd, eelmiseks tunniks tehtud harjutustes polnud ühtegi viga, tunni lõpus vaatasime mingit dokumentaali Bernadotte’idest. Ja mulle ootamatult teatas õpetaja, et teisipäeval on meil viimane tund. Üldse kipuvad see semester ained kuidagi ootamatult vara lõppema. Ühes pidi ÕISi järgi olema 27.05 arvestustöö, aga ma sain 29.04 juba arvestuse sisse ära, ilma kirjaliku tööta veel. Unks lõppes paar nädalat varem. Ja nüüd siis see. Tegelikult oli veel nii, et semestri alguses oli õppejõud maininud, et meil tuleb ka kodulugemine. Umbes nädala eest ma mõtlesin, et ei tea, aga kas õpetaja nüüd arvab, et me kõik loeme oma lektüüri ja oleme ühel ootamatul hetkel lihtsalt valmis talle vastama… Aga nagu näha, siis pole meil midagi. ÕIS, muide, lubas aines osalejatele üldse veel ka kontrolltöösid ja vähemalt ühte esseed veel.

Pärast rootsi keelt vurasin ühikasse, et saksa keele suuliseks vastamiseks 5 teksti pähe õppida ja siis veel 3 teksti kirjutada + pähe õppida. Tegingi ma seda kõike väikeste pausidega kella neljani välja, tolleks ajaks oli mul saksa keelest juba väga kõrini. Kuna üks eriti raske kaheleheküljeline tekst ei olnud mul väga peas, siis ma olin väga närvis kogu aja enne vastamist. Õnneks läks seal mul täitsa hästi. Sain teksti, mida ma enam-vähem oskasin, ainult et laused ei meenunud mul õiges järjekorras. Kuna tekstis oli juttu paljudest erinevatest asjadest, siis käis minu vastamine nii, et rääkisin ühest asjast ära. Siis mõtlesin, et millest see veel rääkis. Meenus jälle midagi, jagasin seda õpetajaga. Jälle vaikus ja mõttepaus. Mõne aja pärast hakkas jutt natuke rohkem jooksma ja ega õpetaja mu kallal ei virisenudki. Ütles, et olen ilus laps ja pani oma lehele minu nime taha ARVESTATUD.

Siis koju, FB, postkast, pesu, Rimi ja läksingi  ML-i poole, kus toimus meie osakonna kevadpidu. Ta on ikka niivõrd hea võõrustaja. Lausa lust on tema pool peol käia. Sai kõvasti süüa ja sulgpalli mängida, lisaks sai kuulda järgnevaid pille: kitarrid, flöödid, parmupill, trumm, mingid puujullad, mis heli tegid. Ehk siis mängiti pilli ja lauldi, mõned ka tantsisid. Pool tundi pärast mu kojujõudmist hakkas väljas sadama (pidu toimus õues).

Homme on meil ühikas suurpuhastus, st me siin oma boksis või korteris leppisime kunagi ammu kokku, et homme on see päev, mil me kutsume majajuhataja siia ja näitame talle, et siinsed elanikud pole aastaga toole ära lõhkunud ega seinu roppusi täis kirjutanud. Täna polnud mul aega koristada, seega teeme seda toakaaslasega homme. Loodetavasti ei hakka majajuhh väga vinguma ja vigisema siin millegi üle.

Vaatasin, et mu järgmise nädala tunniplaan on juba väga hõre. üks loeng, üks keeletund, üks artikli vastamine, üks lõputest ja veel kaks loengut, kuhu minemises ma väga kindel pole. Kuna on üsna arusaadav, et järgmisel nädalal on mul võrdlemisi vähe kohustusi, siis ma peaksin tegelikult raamatulugemisega alustama. 2. ja 13. juuni on kirjanduseksamid, viimaseks pean ma läbi lugema 10 raamatut. Küll jõuab :)

Wednesday, full of sex

Kella neljast kuueni rääkis Toivo Aavik meile orgasmist. Pärast seda koju, kus mängisin toakaaslasega oma geikaarte. Ta sattus nendest nii suurde vaimustusse, et mainis kohe kõikidele oma sõpradele, et ta toakaaslasel  siuksed olemas on. Mistõttu ta sõbrad minust teada said ning üks hetkel kuival olev sõber uuris E-lt, kas ta võiks minuga ee… kokku saada. Ja mõned saatsid E-le siis väga vahvaid videosid, alates bikiinipiirkonna vahatamisest kuni lähivaates BJ ja muuni välja, mida me siis veidi vaatasime.

Jah, kolmapäevad on huvitavad.

Täiendus: õhtul voodis raamatut lugedes oli mu meeleolumuusikaks teiselpool seina elavate naabrite oiged ja muud häälitsused.

Mõtlesin, et peaks poodi minema, prügikotte ja sepikut ostma. Vaatasin igaks juhuks järele, palju mul raha arvel on. 88 eurot. Arvutasin selle igaks juhuks kroonidesse ja veendusin, et tegemist on (minu jaoks) ühe suure summaga. Poeskäigu lükkasin aga edasi, kuhugile tulevikku. Paari päeva pärast tuleb üüriarve ja et see tasuda, pean ma ilmselt veel sente panka viima. Hakkasin praegu mõtlema, et mida mu vennad, kellel ka ilmselt umbes sama palju raha olema peaks, sellega teevad. Nemad ei pea üüri maksma. Ega mina ka vist ei peaks, ma võiks alati ju vendade juurde elama minna. Matkamadratsile. Ja enne sissekolimist peaksin ma seal nädalakese koristama, et ma seal üldse elada suudaks.

Sellele kõigele mõeldes läks tuju ära, nii et lilli ja liblikaid siit postitusest ilmselt oodata pole.

19-21 kruiisisin Rootsi ja tagasi (nagu vist kõik, kui FB pilte vaadata. st kõik ei käinud täpselt samal ajal muidugi), seal oli nagu ikka: külm, H&M, vahtkonnavahetus, kõrged hinnad. Pärast reisi mõtlesin, et kui ma juba päälinnas olen, miks mitte natuke oma tuttavaid tüüdata. Esimese päeva ja öö olin L-i juures. Tegime kooki ja käevõru, rääkisime elust ja olust. Järgmisel päeval läksin varakult ühe M-i juurde, kellel oli sünnipäev. Päeval tegime süüa ja olime niisama, õhtul oli pidu, öösel läksime välja. Päris huvitav oli kõndida Tallinna vanalinnas sõiduteel ja juua pudelist veini. Teel Levikasse ja ka seal mõnitas seltskond kõvasti tartlasi, sh muidugi mind. Päeva nali tuli ka minult. Nimelt kui me jõutsime raeplatsile, küsisin mina M-ilt, et kus me oleme. Ni me seisime täpselt raekoja kõrval, näen mina siis suurt platsi, väga kesklinn ka nagu, aga raekoda ei paista. No muidugi olin ma segaduses. Lihtsalt mainin, et mainitet vein ei mänginud mingit osa mu teadmatuses. Levikas said mu juuksed ja rinnad komplimente (hakkan sellega vist ära harjuma juba) ning avastasin, et ma ei suuda ühte jooki vist enam kunagi juua. Vaatasin 30ndates paari väga hoogsalt tantsimas, diskuteerisin noormeestega Marcus Aureliuse tsitaatide üle, köhisin. Kunagi jõudsime M-iga koju, st tema poole. Ta oli väsinud ja haige ning ma lubasin ise lätlast passima jääda (üks selline oli ka M-i sünnipäeval, aga ta jäi Levikasse. Ta telefoni aku oli ka tühjaks saanud. Et siis mul oli M-i telefon ja ma pidin ootama ta sõbranna kõnet, kes lubas teatada, kui lätlane takso peale saab, et ma teaks siis alla minna ja talle ukse lahti teha). Lätlane saabus natuke enne viit ja köhisime mõlemad end magama. Järgmisel hommikul oli mul üsna halb olla (st köha-nohu-uimasus-värk), väike palavik ka. Õhtupoolikul vedasin end M-i mehalt saadud juhiste abil trollipeatusesse ja sealt bussi peale.

Tagasi Tartus olin nädal aega haige. Päris uskumatu kohe. Ma arvan, et viimati oli mul 39 palavik teises või kolmandas klassis, mil ma kopsupõletikku põdesin. Nüüd olin saanud vist mingi viiruse, mida pea kõik M-i sünnipäevapeol viibinud olid kas põdenud või põdesid pärast pidu. Päris tore oli üksinda ühikas olla. Süüa polnud (sest ma mõtlesin Tallinnast tagasi jõudes, et ah, homme on mul kindlasti parem olla, ma lähen siis poodi), kraadiklaasi polnud, rohtu polnud, internetti polnud. Väga tore nädal oli. Sellest väärib veel mainimist vaid üks seik. Ühel õhtul oli mul 39,4 palavik ja väga halb olla. Tegin omale teed, sõin pisut, võtsin valuvaigistit ja kaks tundi hiljem oli mu temperatuur 35,2 ja megahea oli olla (kui köha ja nohu välja arvata siis). Köhin ma siiamaani, muidu olen terve.

Enne Rootsi minekut ostsin omale saapad. M-i sünnipäeval avastasin, et ühest kohast on õmblus katki. Mul ikka ei vea saabastega.

Viimastel päevadel olen ungari keelt õppinud, kuna mul peaks teisipäevaks nüüd pooleteise aasta materjal selge olema. Seda ei olnud ta isegi aasta tagasi. Aga ma vähemalt üritan nüüd.

Täna suutsin vetsust välja tulla nii, et ust kinni lükates jäi ta seest lukku. Noh, siin on üks huvitav lukusüsteem lihtsalt. Paar paanilist telefonikõne ja mõned ajad nokitsemist sain ta õnneks lahti. Nüüd ma kontrollin iga kord vetsust või vannitoast välja tulles 3-4 korda, ega ma ust lukku ei jätnud.

Kuskil kuu aega tagasi ma täiega ootasin kooli. Nüüd kardan. Praeguse seisuga peaks mul tulema üle 50 EAP eest aineid. Loodan hakkama saada.

Njah, nii mu elukene lähebki. Paar päeva tagasi märkasin ehmatusega, et üks põhikooliaegne klassivend on FB-s kirja saatnud, et endine klassiõde, kuidas elu veereb. Ma arvan, et me ei vist ei suhelnudki tollal. Nüüd ma üritan aru saada, kas ma olen kõrk bitch ja ei vasta talle, või siis kirjutan pealiskaudsed kolm lauset oma elust ja lisan lõppu viisaka küsimuse tema elu kohta. Kumbki variant ei tundu sobilik olevat.

Lõpetasin just ühhari üürilepingu ära. Annan Riinale võtmed ja kaardi üle, ta hakkab vara üleandmise aktile alla kirjutama.

Mina: “Laamendanud ma toas ei ole, kõik toolid on ka alles…”

Riina:”Su toanaaber jääb ju veel sisse. Võid laamendada küll, aja tema kraesse.”

Käisin üle pika aja taas jooksmas. Kartsin, et vudin pool maad ära ja edasi enam ei jõua, aga polnud üldse nii. Läbisin terve maa üsna normaalselt ja jaksu jäi veel ülegi.

Pärast dušši nautides kuulsin, et uks avaneb ja keegi tuleb veel sinna (st see on järgmise lõigu sissejuhatav lause ainult. See, kui keegi tuleb ühikas tüdrukute dušikasse, ei ole midagi väga erilist tegelikult. Lugege edasi). Umbes vähem kui minuti pärast läks ta aga ära. Mkeiii. Piilurid? Ei tea. Saan siis puhtaks ja riidesse ja hakkan väljuma, kui näen põhjust, miks keegi vähem kui minutiks pesuruumi tuli. Nimelt oli see salapärane keegi ukse lähedale oma mobiili laadina pannud. Huvitav, miks küll just sinna?

Vot praegusel hetkel sooviksin ma küll kuskil mujal elada. Mingis kohas, mis koosneks rohkemast kui ühest minitoast. Et saaks päikese eest varju minna + tuuletõmbuse tekitada. No see on vana uudis. Praegu on meil siin aga siuke tore olukord, et maja taga (ehk mul akna all) mingid tüübid keevitavad ja lõikavad teist päeva mingeid torusid. Ja ikka mõnusalt kolksuvad ka need torud vastu maad. Et natukenegi tuulekest sisse meelitada, on toauks ka lahti, kapiuks on ees. JA MUIDUGI on mingid töömehed kuskil mu koridoris nüüd puurima hakanud. Ehk siis ühelt poolt puuritakse, teiselt poolt keevitatakse ja lõigatakse torusid ja mina olen siin keskel, kuumuse, müra ja killerpäikese käes.

Ja ärge nüüd muidugi arvake, et ma töömehi nüüd täiega vihkan või midagi, ooei. Ma ei naudi seda olukorda, aga ega ka nemad siis süüdi pole ju. Pealegi, ma kujutan ette, on neil veelgi hullem olukord. Ma saan vähemalt märja salli all toas istuda, nemad peavad selle põrgukuumuse käes tööd rabama.

Lohutada tuleb end vaid sellega, et homme on viimane nõme päev ja siis läheb jahedaks, jeee! St ainult 22-24 kraadi päeval, see on ju täiega jahe juba :D

Maa ja ilm.

Tegelikult räägin siiski ainult ilmast. Või siis tööst ja ilmast, aga need ongi minu puhul teineteisega väga tihedalt seotud.

Ilmselt keegi enam ei mäleta, aga kui ma kaks aastat tagasi täpselt sama tööd tegin, siis vaatasin iga õhtu ilm.ee-st, kas hommikul sajab või ei. Ja üsna kogu aeg ennustas portaal mulle täpselt vastupidist. Nüüd on mul siis vaja jälle ilmaennustustega tutvuda. Põhiliselt seepärast, kas sajab, aga ka temperatuuri pärast (eriti viimasel ajal). Nüüd olen ma targem ja vaatan ilma kohta kolmelt lehelt ja siis panen ise mingi prognoosi kokku. lehekülgedeks on ilm.ee, ilmajaam.ee ning weather.com. Ilm.ee ütles täna umbes 4 ajal hommikul (kui väljas oli 21 kraadi), et kell 6 on Tartu kandis 27 soojakraadi. Ehmatasin täiega ära ja mõtlesin, kuidas küll täna tööl ellu jääda. Aga siis vaatasin üle ka teised ilmaleheküljed, need lubasid kella 6ks ainult 22kraadist soojust. Ja kui ma umbes kella seitsmeks koju jõudsin, oli minu jaoks kõige usaldusväärsemate andmete järgi väljas 22 kraadi sooja. Kuidas saab 5 kraadi mööda panna?? Niigi ilm.ee ja ilmajaam.ee näitavad väga suurte ajavahede temperatuure, ilmajaam. ee sammuks on lausa 6 tundi. Weather.com näitab küll iga tunni kohta, aga… ta paneb sademed valesti. Õnneks on see ‘valesti’ olnud siiamaani hästi, sest kui siin eelmisel nädalal need vihmakesed olid, siis ta näitas tibutamist siis, kui vihma polnud. Ja tugevat vihma siis, kui tibutas. Et vähemalt ei ennusta saju korral kuiva ilma, nagu mõni teine.

Kui hakkasid selle suve esimesed soojemad ilmad tulema, siis alguses oli kõik väga tore. Sain umbes aru, et 21 kraadi on viimane piir, mil mul veel üsna ok olla on. Aga nagu näha, harjub inimene kõigega. Ükspäev uurisin temperatuuri kohta ja mulle vastati: “Ah, väljas on üsna mõnus jahe, ainult 21 kraadi.” Ja oli tõesti mõnus jahe. Praegu on minu jaoks 24 ka juba normaalne :D  Ja ma olen vana kuumapelgur ise.

Mul on või oli siin vahepeal unerežiim täiega sassis. Öösel ei maganud, hommikul tööle ja siis kuskil 8-11 magama, 16-21 üles. See oli natuke masendav tegelikult… ärkad üles ja vaatad – oo, õhtu on käes ja ma pole täna mitte midagi peale paari tunni töö teinud. Aga nagu ma eile avastasin, oli päeva mahamagamisel pluss ka: suurema palavuse ülemagamine. Ometi ei kaalu see vist ikkagi päeva raiskuminemist üles.

Töö. Olen juba osavamaks muutunud ja enam pole tööpäevad nii masendavad. Nummisid asju juhtub muidugi endiselt, aga vähemalt pole nüüd enam kõiges mina süüdi. Näiteks on nii tore see, kui inimesed lähevad nädalaks kuhugile suvitama ja siis pean mina neile kogu nädala lehed mingi väga kavala nipiga postkasti mahutama. Ning lukud armastavad ka mind endiselt. Ühe maja bossid otsustasid näiteks majal lukud ära vahetada, see toimus ilmselt reedel kunagi. Kas ma sain laupäeval sinna sisse või jaa? Helistasin tööle, lubati sellega tegeleda. Tänaseks mul uusi võtmeid või koode igatahes polnud. Õnneks oli üke trepikoja uks lahti, sain sinna laupäevased ja tänased lehed ära panna. Mõtlesin, et teoorias peaksid kaks trepikoda ju kuidagi keldri laudu ka ühenduses olema ja läksin alla üritama. Muidugi olid uksed kinni. No egas midagi, jäid jälle oma lehtedest ilma.

Mõtlesin täna, et hakkan toredatest asjadest oma übervõimsa telefonikaameraga pilte ka tegema. Sest vahepeal satub ikka midagi toredat mu ette. Täna tegin ka kaks pilti, kunagi hiljem panen nad blogisse ka.

Siis hakkavad mul tööl juba nö “tuttavad” tekkima, kes alati minuga natuke rääkida tahavad. Mitte halvas mõttes siis, vähemalt suurem osa neist.

Jalka sai läbi. Mu elu on nüüd nii tühi, yksinäinen ja onneton. Vähemalt valiti Diego turniiri parimaks mängijaks. Mida MM mulle andis? Uue lemmikmängija, uue lemmikkommentaatori, kummitava jääva laulu, palju häid mälestusi. Kaks aastat EM-ini… :/

Ja nüüd lihtsalt killukesi, millest pikemalt kirjutada ei viitsi ja pole mõtet ka: tegin jäätist, rohkem ja vähem vanad tuttavad on ühendust võtma hakanud, Helsingist tuli pakkumine 400eurose üüriga ühikasse (tänan, ei), olen 2-3 kilo alla võtt, ühikas on prussakaid täis ja mul on praeguse kuumaga oma juusest täiega villand.

Hommikul juhtus midagi väga imelist ja/või kummalist. Läksin nimelt alla keldrisse, et sealt ratas võtta ja tööle vurada. Otsisin pilguga ratast, kuid ei leidnud. Äkitselt meenus, et kui ma eelmine öö kassi toitmas käisin, polnud mul uksekaarti kaasas ning ma jätsin ratta maja ette. Kus ta oli siis mingi 30 tundi olnud.. loodetavasti muidugi. Lähen maja ette ja näen, et ratas on alles, jee. Kuid siis märkan, et ratas ei ole lukustatud. Lukk on küll kinni, aga ainult rattahoidja küljes. Wtf? Kas ma meeltesegaduses panin ta ise niimoodi kinni? Ja kõige olulisem küsimus – mismõtttttes mu ratas alles oli??? Mul oli muidugi hüpergigamegaväga hea meel, aga natuke üllatunud olin ka.

Ja seejärel töö. Algas kõik ilusasti, sain igale poole sisse, samuti oli lehti vähe ja nad olid õhukesed. Kuid ometi tuli lõpus ikkagi ühte puudu ja teist üle, rikkus natuke tuju ära. Nii tahtsin, et täna kõik välja tuleks…

Prussakauudiseid ka: eile elutses üks vetsus prill-laua peal. Ja veel suuuur prussakas oli ta.