Eilne päev… vast suudan ühtteist meenutada.

Umbes 11ks läksin Raatusesse. Andsin J-le tema esimese eesti keele tunni. Asesõnad nominatiivis ja genitiivis on tal nüüd muide juba selged, veidi vaatasime verbi pööramist olevikus ka. Suutsin talle lõpuks selgeks teha, et 14 käänet ei ole üldse nii hirmuäratavalt palju, kuna vaeva tuleb näha ainult kahega neist.

Kella kaheks jooksin linna. Sain kokku kahe prantsuse tüdrukuga. Ostsime neile 20eurosed telefonid ning seejärel läksime neid Tartu elanikeks regama. Nende järel kontoris oodates sain ma tuttavaks ühe poisiga USA-st. Kes, nagu varsti selgus, on minu tuutorgrupis. Ta tuli hiljem ja me polnud väga palju suhelnud. Väga tore kohtumine igatahes.

Kokku läks meil seal Küüni tänaval ligi tund. Läksime ühe saksa tüdrukuga vaidlemagi seal. Tema ütles, et isikukoodi saamiseks tuleb minna Riia tänavale. Mina vastu, et eiei, selle saab siitsamast. Tema näitas mulle lehte, mille ta siit saanud oli. Ütles, et seal tema isikukoodi küll pole. Mina näitasin, et on ikka küll.

Siis viisin prantslased TÜÜE-sse. Tahtsid seal printida ning tegid omale ISIC-ud ka ära. Siis saatsin nad välisüliõpilastalituse uksest sisse, et nad sealt paari asja kohta küsida saaksid (mul endal oli juba natuke kiire, seega ei jäänud nendega sinna). Läksin ise hoopis Raatusesse, et enne oma viimase baka-aasta esimest koolitundi võileiba haugata. Õppisin seal veel kiiruga viimased viis minutit rootsi keelt ning tulin tagasi kesklinna. Ja siis rootsi keel. Rootslasest õppejõuga. Kes ei oska eesti keelt. Tegelikult ei olnud hullu midagi, õppejõud oli hästi sõbralik ja muudkui kiitis meid. Nojah, meil on ju rühmas seal nt inimesi, kes on kolm aastat rootsis elanud ja õppinud. Et targemate hulgas ma seal kohe kindlasti ei ole, aga ongi põhjust rohkem pingutada. Niklas lasi meid veerand tundi varem lahti ka ning elu oli lill.

Seejärel… oot, ma ei läinudki kohe Raatusesse, haha. Läksime J-ga hoopis Zeppelini nõudekuivatusresti ostma neile. Maximast varusime materjali pasta tegemiseks ning alles siis võtsime suuna Raatuse poole. Seal jäi meil umbes tunnike aega, sest 19.15 pidi hakkama TÜRa-s mingi üritus, kuhu me veits minna tahtsime. 19.10 mõtlesime me ümber, et ikka ei lähe.

Mu räägitav inglise keel on kõvasti paremaks muutunud. Grammatika lonkab veidi vähem ning enamjaolt on probleeme vaid sõnavaraga, kas ei tea sobivat sõna/väljendit või ei tule see lihtsalt meelde. Viimastel päevadel olen saanud päris palju tõlkimist suunal ee-eng ka teha. Nt et eestikeelne tekst ja siis üritan selle sisu võimalikult täpselt inglise keeles edasi anda. Saksa keelega mul nii hästi ei lähe Vahepeal pistan oma jutu sisse saksakeelseid sõnu, aga ma ei julge veel rääkimist proovida. Samas ma jällegi loen agaralt J-i saksakeelse blogi, vahepeal kirjutan talle saksakeelseid sõnumeid (gtranslate’i abiga muidugi). Aga eks ma nüüd lähen millalgi raamatukokku ja võtan omale saksa keele õpiku. Tahtsin seda juba eile teha tegelikult, käisin Linnaraamatukogus. Aga sealsed õpikud tundusid kõik väga lihtsad olevat minu jaoks

Oot, ma jäin oma eilsest päevast jutustamisega vist kuhugile pooleli. Igatahes, õhtul hakkasid J-i korterikaaslased tagasi voorima. J-tegi oma iraani tüübile ka pastat. Tutvusime Migueliga, tolle uue toakaaslasega. Ja varsti istusime neljakesi (mina, iraanikas, poolakas ja sakslane) köögis laua taga ja mängisime mu geikaarte. Ja taaskord kuskil kesköö kandis võtsin suuna tagasi Purde poole.

 

Oeh, milline tore päev on olnud. Hommikul läks mul punkt kell kaheksa uni ära. Paar tundi rahulikku netihängimist hiljem sain teada, et ma peaksin tegelikult kohe ja praegu linna põrutama ja ühe sakslase Tartu elanikuks regama. Haukasin 20 sekundi jooksul sisse kõikvõimalikke erinevaid sööke, mis silme alla sattusid. Ja asusin teele. Siis muidugi selgus, et polnud üldse nii kiire.

Linnas nägin ma täna kõiksugu tuttavaid. Näiteks oma venda. Ma ei ole kunagi oma vendasid lihtsalt niimoodi linnas näinud. Ja täna, täna nägin.

Kerge šoping, kerge häng Raatuses. J-i iraanlasest flatmate valmistas rektori vastuvõtuks väikese kõne ning me saime publikut mängida. Lisasin omalt poolt kõne lõppu väikese eestikeelse lausejupi ka, mis kõne muidugi perfektseks tegi.

Alles seejärel läksime Küüni tänavale J-i tartlaseks regama. Purdesse, dušš ja sättimine, et rektori vastuvõtul schön välja näha. Läbi vihma kesklinna.

Vastuvõtul Athena saalis mõned kõned ja mõned tikuvõileivad. Helsingi vastuvõtt oli parem, seal oli ikka korralik söök ning muidugi vein. Täna sai juua vaid moosivett (srsly, see oli moosivesi), aga ka vett ilma moosita.

Siis Illegaard. Miljon uut tutvust, ühegi nime praegu meenutada ei suuda. Äkki kunagi otsin FB-st üles. Mulle ei jää absoluutselt nimed meelde. Hiljem nautisin vaadet kaarsillalt.

Siis, üllatus-üllatus, taas Raatusesse. Veetsin väga meeldivalt aega J-i, tema poolakast toakaaslase ja iraanlasest korterikaaslasega. Teemadeks anaalseks, sõjaväekohustusest eemalehoidmine erinevates maades (oiii, mul on nüüd nii palju lugusid rääkida sellest ) ning muidugi üritasime iraanlast veenda selles, et üks saksa tüdruk Illegaardis üritas totally talle külge lüüa. Tema seda ei uskunud.

Ei taha üldse mõelda sellele, et alates järgmisest nädalast olen ma neljal päeval nädalas tegelemas vaid oma 50+ ainepunktiga.  No ja siis veel bakatöö ja…

 

Kuna mul täna on jälle natuke vaba aega, siis jõuan selle aja jooksul igasuguseid mõtteid mõlgutada. Praegu jõudsin just arusaamale, et ma olen selle aastaga lõpuks ometi natuke aktiivsemaks muutunud. Tänu seksikoolitusele ja seksuaalkäitumise ainele olen nii mõnegi inimese suutnud oma tarkuseteradega üle valada. Nüüd siis tuutorlus. Ja tuutorite listi tuli just üks kiri, kus pakutakse veel ühte võimalust end proovile panna. Pean nüüd natuke aru, aga suure tõenäosusega vastan varsti kirjale teatega, et olen vägagi nõus.

Tänane päev on siiamaani olnud väga tore. Võib-olla isegi liialt.

 

 

Hiljem.

Saatsin kirja ära. Hakkab nalja saama, sest avaliku esinemisega on mul nagu ta on. Aga äkki muutungi osavamaks.

Spreewald!

Tänane päev sisaldas lisaks paljudele väga toredatele hetkedele ka kõvasti sekeldamist, kuid siiski olen lõppkokkuvõttes vägagi rahul, et ma just välistuutoriks otsustasin hakata.

Lühikokkuvõte: 9 olin Raatuses, et 10ks Vanemuisesse orientatsioonikursusele minna. Moodustasime päris pika rongkäigu. Vanemuises ma suurema aja lobisesin saksa J-ga, mitte ei kuulanud asjalikku (või ka mitte) juttu. Pärast paari tundi viidi välistudengid tuutoritega kokku ja mindi lõunale. Meie olime Mokas ja meid oli seal 8 kokku, kolm tükki pole veel Tartusse saabunud. Üritasin vestlust üleval hoida ja mõned aitasid sellele õnneks kaasa ka, aga kaks tükki olid päris vait (vastasid vaid otse neilt küsitud küsimustele ja sedagi nappide sõnadega), mõned olid veel üsna vaiksed ja siis mina saksa J ja leedu R olime põhilised mulisejad. Pärast Mokat läksin osadega Üliõpilaskülasse üürilepingut sõlmima, pärast seda kolme inimesega Eedenisse šoppama. Raatusesse pakke ja kodinaid ära viies sain üllatuse osaliseks (ja seekord meeldiva ) – saksa J-l oli mulle kingitus. Oli mulle Saksamaalt toonud Ampelmänncheni kummikomme (eriti hea on veel see, et tüüp õpib transpordikorraldust) ja… MUL ON NÜÜD OMA ISIKLIK SPREEWALDGURKE! Olin oma kingitusest väga sillas. Lubasin J-le, et jätan kurgi nt oma sünnipäevahommikuks, et ikka special moment oleks. 11ndas klassis või kunagi tegin ma saksa keele tunnis ettekande Spreewaldist, hihi. ja filmis “Good bye, Lenin” on ka need kurgid vaat et ühed peategelased. Hihiii. Selgituseks – Spreewaldi kurgid on ühed hästi kuulsad hapukurgid Saksamaalt. Igatahes, pärast viit minutit puhkepausi Raatuses võtsime J-ga suuna TÜRa poole, kuna seal pidi olema infotund välistudengitele, et kuidas raamatukogu kasutada jne. J-i küsimusele (kui vajalik tollest osavõtt on?) vastasin ma, et väga vajalik pole ja tegelikult on too infotund suht igav. Mina omal ajal jäin seal magama, aga samas teen ma seda ju suhteliselt igal pool. Raamatukokku minemisega seega me ei kiirustanud ning jõudsime sinna juba siis, kui infotund käis. Korra piilusime sisse megatäis konverentsisaali, kuid ei viitsinud sinna trügima hakata ning ma seletasin J-le kolme minutiga vajalikud asjad ära. Ja siis helistas mulle prantsuse tüdruk (jah, see, kes inglise keelt ei oska). Ta vist tahtis raamatukokku tulla, aga ta ei teadnud, kus see on. Seletasin talle siis, et tulgu seda teed mööda, kust me hommikul kõik koos Vanemuisesse läksime. Ja purskkaevu juures helistagu mulle. Muidugi ei saanud ta mu jutust aru. Poole tunni pärast helistasin ja uurisin, kus ta on. Lõpuks sain ta Vanemuisest õnneks kätte. TÜRa oli tolleks hetkeks aga sulgemas ning lubasin ta homme pärast orientatsioonikursust sinna viia. Uurisin prantsuse tüdrukult ta edasiste plaanide kohta, aga jällegi – mina ei mõistnud teda, tema ei saanud minust aru. Uurisin temalt, kas ta ei saaks ühendust võtta teise prantsuse tüdrukuga, kellega ta koos Tartusse saabus. Aga too oli vist oma eesti numbri telefoni pannud ja toda numbrit minu tüdruk ei teadnud. JA SIIS SÜNDIS IME – minut aega hiljem me nägime seda teist prantsuse tüdrukut! Ma ei tea, kumb õnnelikum oli – mina või mu prantslanna. Tema oli õnnelik, et leidis lõpuks kellegi, kellega ta saab normaalselt rääkida. Mina olin õnnelik, et ei pidanud ülejäänud õhtu tema järel passima. Win-win. Kaubamaja juures ajasime veel J-ga juttu, andsin talle igasuguseid nippe ja ideesid Tartu kohta ning lõpuks panin ta Lõunakeskusesse viiva bussi peale ning tulin ise Purdesse ära. Tänase päeva võib juba enam-vähem rahuliku alla liigitada, sest olin tuutorikohustusi täitmas üheksast poole kuueni ainult Ma saan täna äkki üle viie tunni magada. Ja mul on aega söögitegemiseks! Haha, seda viimast pole küll ammu juhtunud. Ja ega mul pole siin ühikas niisama näksimiseks ka väga midagi. Aga magu ongi juba kokku tõmbunud, täna Mokas väikest pitsat süües sai kõht ikka täiega täis, haha. Elu on ilus

Ohjeerum

Kui eilne õhtu lõppes natuke märjalt (vihm), aga rõõmsalt, siis täna õhtul jäin kuivaks ja olen nüüd natuke üllatunud. Ja mitte positiivselt.

Läksin poole kümneks oma prantsuse tüdrukule vastu. Selgus, et neid oli seal lausa kaks. Ütlesin siis, kes ma selline olen. Ja mu prantslane hakkas minuga aeglaselt prantsuse keeles rääkima.

• Mu esimene mõte oli, et ma olen talle kogemata kombel mõnes kirjas jätnud mulje, nagu ma oskaksin prantsuse keelt.

See ei saanud olla, ma ei olnud kirjas kasutanud isegi prantsuskeelseid viisakusi, rääkmata siis selle mainimisest, et ma kunagi Kiivriga kolm perioodi prantsuse keelt õppisin. Natuke üritasin temaga veel suhelda, mingil määral see ka õnnestus, aga väga vähesel.

• Teine mõte: tšikk ei osanud inglise keelt. Jah, mõningaid sõnu muidugi. Ta ise väitis, et saab minu jutust aru, lihtsalt ei oska ise rääkida. Tegelikult ei saanud ta vist ühestki mu küsimusest aru. Näide tuleb allpool.
• Kolmandaks valdas mind paanika – kuidas ma temaga hakkama saan?!
• Ning siis mõtlesin ma hirmuga sellele, et ta tuli siia ju õppima. Kuidas TEMA küll hakkama saab?!

Vot, sellised on lood. Teine prantslane, kes seal oli, oskas veidi rohkem.

Igatahes ei teadnud nad, et nii hilja veel Raatusesse saab ja nad olid omale Hotell Tartusse toa broneeriunud. Pärast mitut minutit intensiivset seletamist, ümbersõnastusi ja ahastust said nad vist lõpuks aru, et nad ikkagi saavad Raatusesse tulla. Oma hotellituba nad käntseldada ei saanud enam, aga nad soovisid ikkagi Raatusesse minna. Seal administraatoriputka taga järjekorras seistes nägin oma leedu tüdrukuid (kõigepealt kahte ja siis pärast kolmandat. Prantsuse tüdruk küsis mult, kas ma tean kõiki inimesi sealt ühikast, et pidevalt näen tuttavaid nägusid). Näitasin neile oma prantslannasid ja uurisin nende plaanide kohta õhtuks. Kui leedulannad hakkasid ära minema, tahtsid nad prantslannadele nonde keeles “Head ööd!” soovida, aga ei osanud seda teha. Küsisid siis, et kuidas seda prantsuse keeles öelda. Prantslanna vastus: “Toulouse.” Mina ja leedukad: ??!? Üks leedukas siis üritas püüdlikult seda hääldada, mille peale prantslanna vastas, et see on linn Lõuna-Prantsusmaal. Pomisesin siis segaduses leedukatele, et prantslaste inglise keel pole väga hea. Nad noogutasid mõistvalt ja läksid linna peale meelt lahutama.

Ma pean neile vist iga viimase kui pisiasja ära näitama. Ohjeerum, nii mul kui neil hakkab huvitav olema.

Kes üldse laseb sellise keeletasemega välismaale õppima tulla inimestel??

Oeh. Nüüd on mul 10 tundi aega puhata sellest üllatusest ja üldse tänasest päevase, et homme hommikul taas särada. Homme peaksin kohtuma paari inimesega oma grupist, keda ma veel näinud pole. Üks saabub homme Tartusse, teda näen äkki neljapäeval. Üks saabub neljapäeval. Ja ühel on viisaga mingid jamad, saabub kunagi hiljem.

Muide, see, et ma olen kõikidelt oma tuutorgrupi omadelt kirjad vastu saanud, on ikka täiega erandlik. Teiste tuutoritega vesteldes selgus, et neil on umbes pooled vastu kirjutanud. Ju siis oli mul nii sõbralik ja meeldiv kiri, haha.

Kuulilennuteetunneliluuk? Of course it has a meaning. We use this word every single day, it’s part of our basic vocabulary.

Eile õhtul läksin kaks ja midagi suure väsimusega voodisse ära ja lootsin magama jääda. Kõik oli hästi, aga und ei tulnud. Mingi ärevus oli sees, hakkasin igasuguseid asju mõtlema ja nii ta läks. Umbes kakskümmend minutit üritasin Une-Matit kutsuda, aga tulutult. Hakkasin siis ühe tervitussildi jaoks tähti joonistama ja välja lõikama. Väga hea, et ma selle õhtu ära tegin, sest täna hommikul oleks mul muidu väga kiireks läinud. Igatahes lugesin õhtul veel raamatut ka ja magama jäin alles enne nelja. Äratus oli veerand üksteist ja kell üks pidin olema Raatuses, et leedu tüdrukutega Eedenisse šoppama minna. Sain oma sildid enam-vähem valmis ja 12.59 parkisin oma ratta Comkarketi juurde ära. Alguses liitusime leedukatega ühe suurema grupiga, mis läks linnaekskursiooni tegema. Kuni Raekoja platsini käisime nendega kaasas, siis pöörasime otsa ringi ja võtsime suuna Eedeni poole. Ilm oli ilus ja otsustasime kõndida. Viie minuti pärast sadas, Eedenini oli veel tükk maad. Käisime Jyskis ja Konsumis. Et ikka sadas, tulime taktoga tagasi Raatusesse. Seal hängisin tunnikese ühe leedu tüdruku juures ja viimistlesin oma silti saksa poisile (kahjuks jäi mul lõppversioonist pilt tegemata, aga loodetavasti näen ma seda veel). Siis bussijaama kahele hiinlasele vastu, saatsin nad Raatusesse ära. Siis oli mul 45 minutit vaba aega ja ma kihutasin Purdesse, et riideid vahetada ja vett juua. Ja juba põrutasin tagasi bussijaama. Seal kohtasin kaastuutoreid, kes ka Tallinn-Tartu busssi ootasid. Bussi pealt saimegi omale kaks noormeest ning asusime nendega taaskord Raatuse poole teele. Saatsime nad ilusasti tubadesse ära (lahkudes laususin muidugi hunniku ähvardusi, mida kõike ma teen, kui järgmine kord J-i külastades pole tal mu tervitussilti toas väga nähtaval kohal). Ja siis kojuuu, st Purdesse. Mul on nüüd natuke aega siin SÜÜA, end PESTA ja ISTUDA. Poole kümneks lähen taaskord bussijaama, sest siis (või kell 10, ei tea veel) peaks mulle kõikgi eelduste kohaselt üks prantslane tulema. Ja siis saan jälle Raatusesse minna!

Vaikselt hakkab juba selguma, kes kui palju minuga hängida tahab. Üks andis kohe mõista, et ta küsib minult küsimusi feissbuukis ja värki, aga Tartus liikleb ja lõbutseb ta ainult oma poiss-sõbraga.

Mul on Raatuses juba üsna mitu tuttavat nägu, seega fuajees seistes võin juba igasuguseid tuttavaid näha.

Mulle ei jää nimed ja näod üldse meelde, kui mul neid millegagi seostada pole. Väga piinlik.

Hiina poiss kiitis mu käekirja. See võttis mu korraks sõnatuks, sest ma ei saanud aru, kus ta mu käekirja näinud on. Siis tuli aga pähe, et ma tegin talle ju sildi, kus tüübi nimi hieroglüüfides peal oli. Et mõtles siis mu toda käekirja. Olin igatahes meelitatud.

Väga kummaline on see, et mu leedukad ei pea vist oma ühika ega interneti eest maksma. Nende ülikool teeb seda nende eest. Võib-olla ainult mõned kuud, ma ei saanud ise ka päris täpselt aru. Ehk siis päris hea elu neil siin…

SEE EI OLE NORMAALNE

Ma läksin 20 minutit tagasi poodi, et omale seal liimipulk osta, mille abil ma tahan ühele noormehele tervitussilti teha. Öösel suures unetusehoos lõikasin tähed välja ja nüüd on need vaja tapeedile saada. Kõlab ju kõik lihtsalt? Siiski mitte, sest LIIM EI LIIMI. Kuidas on selline asi võimalik??? Liimiga kaetud pind on mõned sekundid kergelt kleepuv, aga kui paberitükki tapeedilt (kuhu ma tähed liimin) kas või kergelt sikutada, tuleb täht ilusasti ära. Ei mingit kleepumist. Mõtlesin, et tapeedi pind on kuidagi imelik, proovin nö tavalise paberi peal. Täpselt sama. IKALDUS. Mul on aega kolmveerand tundi, et kaks ilusat silti valmis teha. Tuleb vist kasutusele võrra varuplaan – kleeplint. Aga sellega jääb tulemus nii kole

Minu kooliaasta hakkas nüüd peale

Täna oli esimene täispikk päev täis tuutordamist. Kell üks oli viimase minuti infotund, millele järgnes kogemustering. Siis sõlmisime natuke lepinguid ning ma kiirustasin poe kaudu H-i poole, kuhu ma muidugi pool tundi hiljaks jäin. Veetsin mõned toredad tunnid seal, sain Ameerikamaalt toodud nänni ka, höhö. Kaheksa läbi natuke olin tagasi ühikas. Tõmbasin veits kõhukorina saatel hinge ning hakkasin Leedu värvides tervitussilti tegema, et kella kümneks bussijaama ühele vastu minna. Hunnik selekdusi seal, aga lõpuks ma oma leedukad leidsin ja hakkasin nendega Raatusesse vantsima. Homne päev: šoping leedukatega, kahe inimese vastuvõtmine (ja muidugi neile siltide tegemine, mis võtab ikka päris palju aega). Oeh, olen nüüd küll juba väsimusest pikali kukkumas. Pole ju harjunud nii tegusate päevadega. Suvel oli ju keskmisest aktiivsem päev minu jaoks juba selline, kui ma viitsisin Selverisse toiduvarusid täiendama minna.

Natuke infot ka, mis ma teada sain:

• on olemas mÕIS ehk mobiilne ÕIS
• ma olen oodatud rektori vastuvõtule välisüliõpilastele
• tuutoritele on ikkagi mingi minitasu mõeldud, mille saab aga siis, kui nö tööperiood möödas on.

Vot nüüd lähen küll magama.

Tühjast-tähjast

Huhuu, millest küll alustada. Äkki sellest – olen juba peaaegu nädalakese olnud niidivaba. Sõitsin spetsiaalselt niitidest lahtisaamiseks maale, kuna seal pesitseb mu kallis perearst. Tegelikult soovitas isa mul hoopis kas ise niidid välja võtta või mõne tuttava arstikalduvustega inimese poole pöörduda. Sest, nagu selgus, jättis perearst kunagi mu vennale kogemata ühe niidi sisse. Uurisin ja puurisin oma niite siis. Alumise oleks saanud vabalt mõni meditsiinihariduseta inimene ära võtta, ülemisega (mis oli alahuule sees) oleks aga natuke raskeks läinud. Mõtlesin, et ah, küll perearst teab ja oskab paremini, tema niidieemaldusviisid on vast vähem valusad ja turvalisemad (mul polnud alkoholi ka kodus olemas, millega huult puhastada). FEIL. Esiteks enne niitide väljatõmbamist puhastas arst ainult oma riistu, mitte mu huult. Teiseks on tal vist nägemisega probleeme, igatahes ta tiris ja sikutas mu niite igas suunas, kuigi alumise oleks ta saanud vabalt kohe läbi lõigata. Igatahes valutas mu huul veel mitu tundi hiljemgi. On vist aeg omale Tartusse perearst hankida…

Homme hakkab tuutordamine peale. Olen põnevil, samas kardan kohutavalt. Eile käisin juba korra Raatuses, oli vaja asja ajada. Homme on viimane infotund, kolmapäeval hakkab orientatsioonikursus. Viimaselt kahelt inimeselt oma tuutorgrupist sain ka eile-üleeile kirjad, et nüüd olen kõikidega ühendust saanud. Täna hakkan H&K ühikatoa vanast tapeedist suuri ja värvilisi silte vorpima, millega saan siis vahetusüliõpilastele bussijaama vastu minna.

Mulle pole ikka veel teadet tulnud, et mu pikendusaasta avaldus on vastu võetud. Lähen homme dekanaati ja uurin, mis värk on.

Lähipäevil tellin henna ära, et kooli alguseks juuksed ilusaks tuunida.

Neljapäeval saab trennikaart läbi, niuks. Uut ei ole mõtet osta, sest ma olen terve see semester nii laip, et heal juhul jõuan kodutöödega valmis.

Hah, trenniga seoses. Nagu selgus, olen ma nii agar treenija, et ma ei hooli isegi Tyski lahtiolekuaegadest. Sattusin jõusaalis nii hoogu, et tulin sealt alles kell kaheksa õhtul ära ükspäev, pärast mida veel pesu ja värk. Tysk on kella kaheksani lahti. All fuajees vaadati mind imelikult, kui ma veerand üheksa väljuda tahtsin, aga keegi midagi ei öelnud ning uksed olid ka veel õnneks lahti.

Muide, täiendus eelmisele sissekandele: lisaks kummide pumpamisele õlitati ka mu rattakett ära, nagu ma hiljem teada sain.

Hurraa!

Täna sai minestamisest-kukkumisest-huule lõhkumisest nädal täis, aga tunne on selline, nagu oleksin ma sininiidikestega juba terve igaviku kaunistatud olnud. Paistetus on olematuks kahanenud. Veidi valus on vaid siis, kui sõrmega vastu huult suruda. Saan juba päris korraliku naeratuse ning naeruga hakkama.

Tuutordamisest. Ma pean omale meelde jätma, et ma ei saa panna võrdusmärki oma praeguse ning Helsingi tuutorgrupi vahele. See, et me grupiga Soomes pidevalt koos hängisime, ei tähenda, et mul praegu täpselt sama olema hakkab. Mõnikord ma kipun selle unustama.