Kell on veerand kümme hommikul ja ma olen maganud poolteist tundi. Uskuge mind, asi polnud selles, et mul kiire oleks või et ma ei viitsinud magama minna. Ma läksin, mingi kolm. Ja poole viiest olen üsna üleval. Seletus? SÄÄSED. Nagu usssskumatu. Neid sai ikka kümneid ja kümneid maha löödud. Vahepeal tuli nagu vaikus magamistoas (teistes tubades on asi enam-vähem kontrolli all), aga loetud minutite jooksul oli neid jälle liiga palju seal. Ja oleks siis aken lahti olnud või midagi! Täielik müstika. Ja palavusest ma ka ei räägi. Ootan juba homset, mil siin päevaks mingi 11 kraadi lubati.
Asjal on muidugi positiivne külg ka. Kuna ma lihtsalt ei suutnud enam siin palavuse ja sääskede käes olla, läksime ratastega sõitma. Kõigepealt Tähtverre ja siis mitu kilomeetrit linnast välja ja siis Tlna mnt kaudu tagasi. Kokku mingi 16 ja vist peale kilomeetrit. Jaa, mul saadi ju nüüd spidokas korda. Nägime postiljoni, see tõi naeratuse näole. Millalgi mõtlesime Kassitoomele hängima minna, aga seal saime jälle sääserünnaku ohvriks. Ja viimane suurem peatus oli lauluväljakul, uskumatu, aga seal sääski polnud. Enne kaheksat midagi jõudsime siia tagasi (kokku olime ära siis vähemalt kaks ja pool tundi), alguses oli plaan lihtsalt elutähtsad asjad nagu telefon, raha ja fotokas haarata ja sääskede ja palavuse eest põgeneda, aga selgus, et neid polnudki siin vahepeal miljoneid siginenud, ainult paar tükki. Ja nüüd hakkab kell pool kümme saama ja siin ma olen. Varsti pean raudteejaama kobima, saan Soome minekuks kohvri omale sealt.
Ja siis saan magama. Magan rauttselt terve päeva maha, õhtul üles ja öö läbi üleval. Rauttttselt.
Lühikeseks jäänud une tõttu ma kahjuks täna unenägu ei näinud. Äkki jõuab veel.