Täna olin ka Linnaraamatukogus natuke aega konsultandiks. Pidin olema õhtul kella kaheksast kümneni. Olin aga umbes tund aega, sest kedagi lihtsalt ei käinud seal. Ja kui ka tuli keegi joostes oma raamatuid ära tooma ja viivist tühistama, siis pealetist kaugemale ei jõutud. Veidi pärast üheksat öeldi meile, et võime ära minna. Nojah. Aga tegelikult oli seal töötamine üks väga huvitav kogemus ja mul on tõsiselt hea meel, et ma selle pakkumise vastu võtsin.

Täna oli mu esimene tööpäev vabatahtlikuna raamatukogus. Päris tore oli. Oskan laenutada, pikendada ja tagastatud raamatuid vastu võtta. Järjekorda panna ja hoidlasse minna ei oska, nendega ärge minu juurde tulge Aga jah, olete kõik reedel kell 20-22 oodatud Linnaraamatukogu erialakirjanduse saali, kus ma teid teenindada saan.

Cool guys don’t look at explosions

Saatsin just ära motivatsioonikirja, CV ja avalduse ühele töökohale kandideerimiseks. Nüüd värisen. Esiteks kergendusest, sest sain läbi suure vaeva kirjutatud 250 kiidusõna enda kohta. Need ei tule mul mette kergelt.  Ja teiseks, sest ma ei tea, kumb on hirmsam – saada see töö või mitte saada. Nimelt on see kohe päris täiskohaga (aga mind tahetakse suuremalt jaolt vist ikkagi nädalavahetusteks ja õhtuteks) ja valituks osutumise korral ootab mind ees väga nummi aasta (sest ega see pole siis mingi asenduskoht suveks, ikka päris). Samas on see töö üks väheseid selliseid, mida ma tõesti tahaks teha.

Nädalavahetusel saan nüüd natuke närve puhata, aga eks alates esmaspäevast lähen mailmselt  iga e-kirja ja telefonikõne peale paanikasse. Kõige hullem (või parem) ongi  see, et ma vastan töökuulutuses esitatud nõudmistele peaaegu täiuslikult. Minust paremad on vaid need, kellel on vastavas vallas töökogemust jalaga segada.

Nüüdseks on töö juba nädal aega läbi ning Helsingi koputab uksele. Kui viimasele tööpäevale rattaga kihutasin, lootsin kogu hingest, et see tuleks normaalne, tavaline, rahulik. No kus sa sellega. Lehed jäid peaaegu pool tundi hiljaks ning taaskord olid ühed targad otsustanud oma trepikojal luku ära vahetada.

Siis lebotasin hunniku päevi. Nautisin oma palka, vaatasin seepe ja läksin hilja magama. Mõnus!

Aga kuna varsti on Soomemaale minek, tuleb enne ikka end igal pool näitamas käia. Nüüd käisin siis vanaema pool. Kuna ta elab natuke rohkem Põhja-Eestis, siis mõtlesin olla kaval ja teha kaks ühes – külastada vanaema ja käia päälinnas poodlemas. Nõrk rongiühendus on nende kahe koha vahel ju olemas ja bussid on ja ju kindlasti sõitmas. How hard could it be? Selgus, et väga. Nimelt saab jah vanaema poolt rongiga Tallinna ja tagasi, aga vaid tigurongiga. Mistõttu, kui ma näiteks läheksin Tartust hommikuse rongiga pealinna, saaksin ma seal olla vaid neli tundi. Siis läheb nimelt rong tagasi. Veel feilim on aga see, et normaalset bussiühendust ei olegi!!! Tuleks ümber istuda ja see oleks väga kallis variant. Niisiis lükkasin Suure Rahalaristamise edasi.

Muidugi oli vanaema pool ka vahva, lasin end täiega poputada. Kolm korda päevas söök laual, hea lugemisvara ka olemas, internetitu koht ning mobiili aku sai ka tühjaks. Päris mõnus oli.

Nüüd hakkan aga vaatama, et 1. septembrini on kuramuse vähe aega. Mul on vaja enne seda kolida, maal käia ja seal natuke olla, rulluisutada, M-iga kokku saada ja Tallinnas käia. Kolimine ja Tallinn ei sõltu veel ainult minust ka. Kardan, et äkki kõike ei jõuagi, kuigi õudsaltõudsalt tahaks.

Tegin omale Soome tarbeks uue blogi ka. Aadressi ma kuhugile riputama ei hakka, kui keegi tahab, küsigu, a praegu piisab ühest lugejast ka. Tervitaksingi siinkohal oma kõige aktiivsemat blogilugejat, kes ikka vahepeal kurdab, et ma vähe kirjutan. Sa tead küll, kes sa oled. Sinu pärast ma olen nii mõnigi kord ohkega WordPressi lahti võtnud. Sulle ma vist viimasel ajal üldse kirjutangi seda blogi

Annelinna rõõmud vollll2

Täna siis avanes mulle selline vaatepilt. Ja vaid 200 meetrit eemal tollest eelmisest veretööst.

Kui eelmine kord oli katki ukseklaas, siis täna oli peategelaseks õllepudel.

Ja verd oli seal muidugi rohkem, uks oli nt suht koos. Mul on lihtsalt natuke imelik seal vereloikudes oma telefoniga pikalt vehkida, üritan tavaliselt kähku mingi pildi tehtud saada ja ära tulla.

Viimaks

Kuna mu arvuti on nüüd siuke toredake, kes enam väga stand by olekut ei armasta, siis ma lihtsalt ei viitsi arvutit viis korda päevas lahti teha ja kinni panna. ja 1000000kraadise kuumaga ta väga niisama lahti seista ka ei taha. Seetõttu on ka mõnele lubatud blogipostitus hilinenud.

Ehk siis.

Teisipäevane tööpäev hakkas nagu ikka, muidugi reklaami tuli tol päeval vedada. Hommik oli aga ilus ja ma asetasin seksikalt kokkumurtud Postimehi ja Kroonikaid inimeste elegantsetesse postkastidesse. Ent ühe maja juurde jõudes avanes mulle peaaegu selline vaatepilt (“peaaegu” seepärast, et kuigi mu prillid on mustad ja silmanägemine halb, on pilt, mida mu ajju edastatakse, ikkagi natuke parem kui see, mida mu telefonikese kaamerakene võimaldab):

Ja seest:

Suht nummi eksole. Väljas mõtlesin ma veel, et ah, raudselt on keegi ketšupiga mänginud. Aga seda ketšupit ikka jagus ning ukseklaas oli ka üsna katki. Järgmisel päeval trepikojas enam märke ketšupist polnud. Väljas oli ka püütud küürida ja kasida, kuid kahvatud ja pruunikad pritsmed on endiselt nähtaval. Korra tuli isegi igatsus pipragaasi järele peale too hommik.

Aga kui ma siin juba telefonist pilte arvutisse saadan, panen teised ka siia ära. Siin nüüd üks pilt, mis tehtud koju sõites. Ma olen näinud tenniseid, kindaid ja salle kõikvõimalikes kohtades tänaval kõlkumas, aga nii kõrgel pole ma tenniseid küll veel näinud. Ehk siis leidke pildilt tennised. Kui ei leia, süüdistage mu puudega kaamerat.

Ja siis ükspäev koju sõites ehmatasin sellise obese peale ära. Ma ei läinud teda lähemalt vaatama, aga ta ei olnud üldse elus obene, ta vist reklaamis seal midagi.

Lubadus täidetud, jee.

Maa ja ilm.

Tegelikult räägin siiski ainult ilmast. Või siis tööst ja ilmast, aga need ongi minu puhul teineteisega väga tihedalt seotud.

Ilmselt keegi enam ei mäleta, aga kui ma kaks aastat tagasi täpselt sama tööd tegin, siis vaatasin iga õhtu ilm.ee-st, kas hommikul sajab või ei. Ja üsna kogu aeg ennustas portaal mulle täpselt vastupidist. Nüüd on mul siis vaja jälle ilmaennustustega tutvuda. Põhiliselt seepärast, kas sajab, aga ka temperatuuri pärast (eriti viimasel ajal). Nüüd olen ma targem ja vaatan ilma kohta kolmelt lehelt ja siis panen ise mingi prognoosi kokku. lehekülgedeks on ilm.ee, ilmajaam.ee ning weather.com. Ilm.ee ütles täna umbes 4 ajal hommikul (kui väljas oli 21 kraadi), et kell 6 on Tartu kandis 27 soojakraadi. Ehmatasin täiega ära ja mõtlesin, kuidas küll täna tööl ellu jääda. Aga siis vaatasin üle ka teised ilmaleheküljed, need lubasid kella 6ks ainult 22kraadist soojust. Ja kui ma umbes kella seitsmeks koju jõudsin, oli minu jaoks kõige usaldusväärsemate andmete järgi väljas 22 kraadi sooja. Kuidas saab 5 kraadi mööda panna?? Niigi ilm.ee ja ilmajaam.ee näitavad väga suurte ajavahede temperatuure, ilmajaam. ee sammuks on lausa 6 tundi. Weather.com näitab küll iga tunni kohta, aga… ta paneb sademed valesti. Õnneks on see ‘valesti’ olnud siiamaani hästi, sest kui siin eelmisel nädalal need vihmakesed olid, siis ta näitas tibutamist siis, kui vihma polnud. Ja tugevat vihma siis, kui tibutas. Et vähemalt ei ennusta saju korral kuiva ilma, nagu mõni teine.

Kui hakkasid selle suve esimesed soojemad ilmad tulema, siis alguses oli kõik väga tore. Sain umbes aru, et 21 kraadi on viimane piir, mil mul veel üsna ok olla on. Aga nagu näha, harjub inimene kõigega. Ükspäev uurisin temperatuuri kohta ja mulle vastati: “Ah, väljas on üsna mõnus jahe, ainult 21 kraadi.” Ja oli tõesti mõnus jahe. Praegu on minu jaoks 24 ka juba normaalne  Ja ma olen vana kuumapelgur ise.

Mul on või oli siin vahepeal unerežiim täiega sassis. Öösel ei maganud, hommikul tööle ja siis kuskil 8-11 magama, 16-21 üles. See oli natuke masendav tegelikult… ärkad üles ja vaatad – oo, õhtu on käes ja ma pole täna mitte midagi peale paari tunni töö teinud. Aga nagu ma eile avastasin, oli päeva mahamagamisel pluss ka: suurema palavuse ülemagamine. Ometi ei kaalu see vist ikkagi päeva raiskuminemist üles.

Töö. Olen juba osavamaks muutunud ja enam pole tööpäevad nii masendavad. Nummisid asju juhtub muidugi endiselt, aga vähemalt pole nüüd enam kõiges mina süüdi. Näiteks on nii tore see, kui inimesed lähevad nädalaks kuhugile suvitama ja siis pean mina neile kogu nädala lehed mingi väga kavala nipiga postkasti mahutama. Ning lukud armastavad ka mind endiselt. Ühe maja bossid otsustasid näiteks majal lukud ära vahetada, see toimus ilmselt reedel kunagi. Kas ma sain laupäeval sinna sisse või jaa? Helistasin tööle, lubati sellega tegeleda. Tänaseks mul uusi võtmeid või koode igatahes polnud. Õnneks oli üke trepikoja uks lahti, sain sinna laupäevased ja tänased lehed ära panna. Mõtlesin, et teoorias peaksid kaks trepikoda ju kuidagi keldri laudu ka ühenduses olema ja läksin alla üritama. Muidugi olid uksed kinni. No egas midagi, jäid jälle oma lehtedest ilma.

Mõtlesin täna, et hakkan toredatest asjadest oma übervõimsa telefonikaameraga pilte ka tegema. Sest vahepeal satub ikka midagi toredat mu ette. Täna tegin ka kaks pilti, kunagi hiljem panen nad blogisse ka.

Siis hakkavad mul tööl juba nö “tuttavad” tekkima, kes alati minuga natuke rääkida tahavad. Mitte halvas mõttes siis, vähemalt suurem osa neist.

Jalka sai läbi. Mu elu on nüüd nii tühi, yksinäinen ja onneton. Vähemalt valiti Diego turniiri parimaks mängijaks. Mida MM mulle andis? Uue lemmikmängija, uue lemmikkommentaatori, kummitava jääva laulu, palju häid mälestusi. Kaks aastat EM-ini… :/

Ja nüüd lihtsalt killukesi, millest pikemalt kirjutada ei viitsi ja pole mõtet ka: tegin jäätist, rohkem ja vähem vanad tuttavad on ühendust võtma hakanud, Helsingist tuli pakkumine 400eurose üüriga ühikasse (tänan, ei), olen 2-3 kilo alla võtt, ühikas on prussakaid täis ja mul on praeguse kuumaga oma juusest täiega villand.

See-eest oli täna üsna ideaalilähedane tööpäev. Ma sain kõikidesse trepikodadesse sisse (vähemalt lõpuks), polnud reklaame ega ajakirju ja lõpetasin natuke pool seitse läbi. Ilm oli ilus, keegi ei tülitanud mind teel tööle ja ühtegi lehte ei jäänud puudu ega üle kah.

nagu päev veel vähem pees oleks olnud

Enne läks arvuti konkreerselt lolliks. Aga panin nupust kinni ja õnneks oli siis taas normaalne.

Kui pesuruumi hambaid pesema läksin, vaatasid mulle seal konkreetselt kolm prussakat vastu.

Ja kõige tipuks avastasin ma just, et täna on reede. Reedel käivad Sirp ja Õpetajate Leht. Mul neid täna polnud. Ja ma just mõtlesin, et olgu kuidas täna oli, aga vähemalt said mul kõik lehed ikkagi enam-vähem kohale ja veel õigele kohale ka.

Perse

Ja mina mõtlesin, et eilne tööpäev oli hullumaja!

Alates eilsest olen siis üksipäini töökohustusi täitmas. Ma tõesti lootsin, et äkkiäkki saan asjadega paremini hakkama kui eelmine aasta. Et olen kiirem ja korralikum ning ei juhtuks enam napakaid asju (nt postikäru rottimine naabrite poolt). Muidugi ei läinud nii, nagu ma tahtsin. Eilne tööpäev läks ikka üsna halvasti. Kui seda aga nüüd tänasega võrrelda, oli too aga lausa lust ja lillepidu. Nimelt olid mingid keenjused otsustanud omale kõvasti reklaami tellida. Nii kõvasti, et ma olin täna tööl poole viiest poole üheteistkümneni ja siis ühest neljani. Pluss veel 4×3,5 kilti rattaga siiberdamist ühika ja Anne vahet. Mul on valusad kannad, labajalad ja käed umbes neljast erinevast kohast. Ma lõhkusin täna ära 3 küünt (ma ma alles lõikasin küüned maha). Ja päeva kõige toredam asi oli muidugi see, et ukselukud ei armasta mind. Ühe maja lukku ma konkreetselt ei saanudki lahti. Kahe maja omad sain, aga nii, et proovisin ühe korra tükk aega, ei saanud, siis käisin mujal ja mõne aja pärast tulin tagasi, pusisin uuesti ja lõõõpuks sain. Kõige parem lukujama oli veel see, et ma ei saanud tükk aega ühe kogumiskasti (kuhu mulle hommikul lehed tuuakse) lukku lahti. Keeran ja keeran, üritan ja rassin, aga ei midagi. Siis vaatan võtit. Aah, natuke kõver. Kas oli juba enne või tegin mina nüüd? Ei tea. Igatahes lähen ma homme nüüd varem kohale, et transpordionu lehti kappi panna ei jõuaks, nii igaks juhuks. Ja siis kunagi teen igaks juhuks võtmest koopia ära, täna ma lihtsalt ei suutnud enam. Lisaks kõikidele nendele asjadele tuli mul klaarida ka eilsid jamasid. Väga hull tööpäev oli.

Hetkel on täiesti masendav mõelda, et mul on veel 37 tööpäeva. 37! Tean, et tänasest hullemaid päevi väga palju tulla ei saa, aga ikkagi. Samas, kes teab, kui ma praeguse tempoga jätkan, võidakse mind vabalt ka lahti lasta.

Tänase päeva ainuke positiivne asi oli vist Brasiilia-Hollandi mäng, mis oli väga põnev. Ma olin küll väsimusest kokku kukkumas, aga üritasin ikkagi vaadata. No ok, teisel poolajal tegin pooletunnise uinaku, aga muidu ma ei oleks lihtsalt lõpuni vastu pidanud.

Ehk siis mu tänane päev nägi välja selline: 1,5 tundi und, 6 tundi tööd, 2 tundi pausi, 3 tundi tööd, paar tundi iseendale (sh päeva esimene söögikord, jalgpall, dušš), väike tudu, väike jalka ja nüüd varsti jälle tuttu, et siis homme rõõmsalt taas tööle minna.

Ma tean, et kunagi tuleb helgemaid hetki ka tööga seoses, aga ma praegu lihtsalt ei suuda asju positiivses valguses näha.