Vanaks olen jäänud vist. Või ma ei tea ka. Ma magan iga päev 8-9 tundi, aga ärgates on tunne, et vajan veel kõvasti und. Silmi lahti hoida suudan ma korralikult ainult siis, kui on hommikul vetsus käidud, hambad pestud ja nägu puhastatud. Ja ka siis on väga zombie-tunne veel. Söön kõikvõimalikke puu-ja köögivilju (mul saumikser ikkagi ju. Täna läheb kõrvitsa-kartuli-naadisupp kordamisele), jalutan õues… aga ärkamine on ikka mu kõige hullem osa päevast. Ja nii on see juba paar kuud olnud. Lisaks olen ma hommikuti väga tujukas ja igasugudes hääled ja lõhnad võivad mulle närvidele käia. Menopaus äkki. Ahjaa, mul oligi hot flash eile ju.

Vanaks hakkan jääma. Haigused leiavad järjest tihedamini tee minu juurde. Lisaks praegusele hull köha + hull nohu + peavalu kompotile suutsin ma natuke oma ülahuule ja alahuule ühenduskohta rebestada. Kuna suud korralikult lahti hoida ei saa, siis tuli hommikusöögiks võileibu noa ja kahvliga pisikeste tükkide haaval süüa.

Tühjast-tähjast

Huhuu, millest küll alustada. Äkki sellest – olen juba peaaegu nädalakese olnud niidivaba. Sõitsin spetsiaalselt niitidest lahtisaamiseks maale, kuna seal pesitseb mu kallis perearst. Tegelikult soovitas isa mul hoopis kas ise niidid välja võtta või mõne tuttava arstikalduvustega inimese poole pöörduda. Sest, nagu selgus, jättis perearst kunagi mu vennale kogemata ühe niidi sisse. Uurisin ja puurisin oma niite siis. Alumise oleks saanud vabalt mõni meditsiinihariduseta inimene ära võtta, ülemisega (mis oli alahuule sees) oleks aga natuke raskeks läinud. Mõtlesin, et ah, küll perearst teab ja oskab paremini, tema niidieemaldusviisid on vast vähem valusad ja turvalisemad (mul polnud alkoholi ka kodus olemas, millega huult puhastada). FEIL. Esiteks enne niitide väljatõmbamist puhastas arst ainult oma riistu, mitte mu huult. Teiseks on tal vist nägemisega probleeme, igatahes ta tiris ja sikutas mu niite igas suunas, kuigi alumise oleks ta saanud vabalt kohe läbi lõigata. Igatahes valutas mu huul veel mitu tundi hiljemgi. On vist aeg omale Tartusse perearst hankida…

Homme hakkab tuutordamine peale. Olen põnevil, samas kardan kohutavalt. Eile käisin juba korra Raatuses, oli vaja asja ajada. Homme on viimane infotund, kolmapäeval hakkab orientatsioonikursus. Viimaselt kahelt inimeselt oma tuutorgrupist sain ka eile-üleeile kirjad, et nüüd olen kõikidega ühendust saanud. Täna hakkan H&K ühikatoa vanast tapeedist suuri ja värvilisi silte vorpima, millega saan siis vahetusüliõpilastele bussijaama vastu minna.

Mulle pole ikka veel teadet tulnud, et mu pikendusaasta avaldus on vastu võetud. Lähen homme dekanaati ja uurin, mis värk on.

Lähipäevil tellin henna ära, et kooli alguseks juuksed ilusaks tuunida.

Neljapäeval saab trennikaart läbi, niuks. Uut ei ole mõtet osta, sest ma olen terve see semester nii laip, et heal juhul jõuan kodutöödega valmis.

Hah, trenniga seoses. Nagu selgus, olen ma nii agar treenija, et ma ei hooli isegi Tyski lahtiolekuaegadest. Sattusin jõusaalis nii hoogu, et tulin sealt alles kell kaheksa õhtul ära ükspäev, pärast mida veel pesu ja värk. Tysk on kella kaheksani lahti. All fuajees vaadati mind imelikult, kui ma veerand üheksa väljuda tahtsin, aga keegi midagi ei öelnud ning uksed olid ka veel õnneks lahti.

Muide, täiendus eelmisele sissekandele: lisaks kummide pumpamisele õlitati ka mu rattakett ära, nagu ma hiljem teada sain.

Hurraa!

Täna sai minestamisest-kukkumisest-huule lõhkumisest nädal täis, aga tunne on selline, nagu oleksin ma sininiidikestega juba terve igaviku kaunistatud olnud. Paistetus on olematuks kahanenud. Veidi valus on vaid siis, kui sõrmega vastu huult suruda. Saan juba päris korraliku naeratuse ning naeruga hakkama.

Tuutordamisest. Ma pean omale meelde jätma, et ma ei saa panna võrdusmärki oma praeguse ning Helsingi tuutorgrupi vahele. See, et me grupiga Soomes pidevalt koos hängisime, ei tähenda, et mul praegu täpselt sama olema hakkab. Mõnikord ma kipun selle unustama.

 

kotletiemand

Huulekesel-kallikesel läheb juba tunduvalt paremini. Kui tahan banaani süüa, ei pea enam seda ära viilutama, vaid saan normaalselt haugata. Jooma ei pea ka enam parema suupoolega. Isegi mõõdukalt naeratada saan. Muud sõjahaavad näitavad ka paranemise märke – paremal käevarrel olnud marrastused on pea nähtamatud, asemel on tulnud lillade äärtega kollane sinikas mõõtmetega 8×5 sentimeetrit (seekord ei pakkunud huupi, vaid mõõtsin korralikult ära).

EMO-s öeldi mulle, et ma laseks niitidel seitse päeva sees olla. Mingilt paberilt, mille ma EMO-st sain, lugesin ma aga, et 10 päeva hoopis. Ma saaksin perearstile kas reedel (8 päeva) või esmaspäeval (11). Ei teagi nüüd, mis teha. Praegu on isegi tunne, et võiks reedese päeva peale panustada.

Pilateses käisin täna jälle, nagu viimastel nädalatel igal esmaspäeval. Pärast trenni kutsuti mind Konsumisse kaasa ja ma mõtlesin, et ah, lähen pessu siis kodus. Äkki tuleb veel üks sahmakas vihma kaela ja siis tuleks kodus nkn uuesti pori pesema minna. Ühikas sain üllatuse osaliseks – tšikk kõrvaltoast on suvepuhkuselt tagasi vist. Ma olen viimased poolteist kuud elanud siin korteris, nagu see oleks ainult minu oma. Mul on esikus 12 paari jalanõusid ja köögis laiasin ka täiega. Nüüd oli piinlik veits. Igatahes, läksin pessu. Sain pesemise endaga just valmis, kui kuulsin uksekella. Naabritüdruk läks ust avama. Täna pidid nimelt mingid onud käima tubades suitsuandureid kontrollimas. Mõtlesin, et vast jõuan end ära kuivatada ja kleidi peale visata, kuni onu kontrollib kööki ja naabritüdruku tuba. Koheselt kuulsin onu enda toa uksele koputamas. Mina olin siis endiselt vannitoas. Mõtlesin, et ei hakka sealt “SISSE-SISSE, UKS ON LAHTI!” lõugama. Onul oli ju maagiline võti kaasas. Kuulsingi võtme keeramist lukuaugus. Mina olin enam-vähem kuiv ja hakkasin kleiti selga panema. Natuke pusisin sellega ning kuulsin, kuidas mingi uks lukku keerati. Välisuks see ei olnud ja naabritüdrukul olid toas külalised, seal ka vaevalt. Kas onu keeras minu toa ukse lukku?! Kuna kleit oli mul enam-vähem seljas, tegin vannitoa ukse lahti ja küsisin korterist lahkuvalt onult, kas ta keeras toaukse kinni. “Kinni, ikka kinni,” vastas onu. Palusin tal uks lahti tagasi keerata, kuna ma tõesti ei olnud duši alla minnes võtmeid kaasa võtnud.

Kui ma nüüd lähipäevil abielluma peaksin, siis something blue ja something new oleks mul juba olemas

Keda on mu minestamised ja katkine huul juba ära tüüdanud, siis võite umbes järgmiseks kümneks päevaks mu blogi külastamise igaks juhuks ära lõpetada. Minu jaoks on aga tegemist millegi uue ja väga huvitavaga ning ma tahan sündmused ikkagi jäädvustada.

Õhtul võtsin koleda plaastri pealt ära. Ilma selleta näen ma väga kahtlane välja, sinised niidid turritavad alahuulest ja huule alt välja. Seksikas. Kui õue lähen, tuleb strips peale panna. Hambaid sain üllatavalt normaalselt pesta, ka söömine polnud väga valus (kui süüa hästi rahulikult ja parema suupoolega). Õhtul olin kohutavalt väsinud ja läksin enne ühtteist juba magama. Natuke aega ei tulnud und, sest ma ei saanud kummagi külje peal hästi magada – parema külje peal olles andis tunda kukkudes natuke haiget saanud käsi, vasaku külje peal lebades pidin aga pead sadat moodi proovima, et lõualuu ja huul kuidagi vastu patja ei puutuks.

Kuna läksin eile vara magama, oli kella kuueks uni läinud. Võtsin Oksase ette ja hakkasin lugema, vahepeal piidlesin peeglist oma siniseid niite täis paistes huult.

Nüüd pean edastama ühe vabanduse. Eile ma kirjutasin, et mu lõhe oli kolmesentimeetrine. Siirad vabandused! Mõõtsin täna joonlauaga ära ja tegelikult on ainult 2,15 sentimeetrit. Ilmselt on asi selles, kuna ma olen lõhet ainult väiksest peeglist ja väga lähedalt vaadanud, siis ta tundus mulle nii suur olevat.

Mul on nüüd vist klimakofoobia ehk hirm treppide ees. Eile mõtlesin ühikast lahkumise ja ühikasse tagasijõudmise vahel kogu aeg hirmuga sellele, kuidas ma pean uuesti Purde treppidest üles tulema. Kartsin siiajõudmist seepärast. Tõesti ei tahtnud enam minestada. Kui ema ütles, et muidugi tuleb ja aitab ta nii minu kui mu asjad üles, hakkas palju kergem. See tähendas, et isegi kui minestan uuestivõi hakkab lihtsalt paha, ei pea ma oma kottidega üksi ja abitult trepikojas vedelema.

EMO

Jõudsid siis mu ema ja isa linna. Vaatasid ammuli sui mu lõhet ja tõdesid, et peab vist õmblema minema jah. EMO-s praktiliselt järjekorda polnudki ja juba loetud minutid pärast autost väljumist olin esimeses traumaruumis. Seal vaatasid kolm naist ja üks mees mu huult. Mees (tema oli arst) ütles, et peab õmblema jah. Mingi tšikk (arst-resident) küsis, kas liimiga ei saa. Arst ütles, et ei saa. Jalutasime siis üle koridori teise ruumi, kus paluti mul jalanõud ära võtta ja pikali heita. Tuimestati mu alahuule vasak pool ning huulealune korralikult ära ja hakati õmblema. Päris huvitav tunne. Tehti sinise niidiga kaks õmblust ja niidid peavad kümme päeva sees olema. Uurisin, kui kole too kohake mul tulevikus välja nägema hakkab, aga mind rahustati maha ja öeldi, et see on hea verevarustusega koht ja asi peaks üsna ilusaks ära paranema. Pandi kole plaaster ka peale ja saadeti minema. Soovitati apteegist osta stripse, mis pidavat olema umbes nagu plaastrid, aga kauem peal püsima ja üldse paremad. Pärast õmblustöökoda läksime emmega Veerikule korterisse. Issi ja mingi teine tüüp jäävad sinna täna ööbima, aga sealaut on ka rohkem korras ja parema aroomiga kui too prügimägi seal. Niisiis me emmega koristasime mingi tunnikese seal. Mina muidugi rahulikult, aga ikkagi tulid mingid kuumahood peale, kui natukenegi pingutanud olin. Siis läksime Taskusse. Ostsin Rimist omale mahla (ega ma praegu väga hästi süüa ei saa) ja emme tõi mulle apteegist stripse. Viisime issi Veerikule ja käisime seal ka Selveris, kus sain omale süüa ja vetsupaberit. Emme tõi mu ühikasse ja tassis pea kõik mu asjad (söögid, mahlad + mõned Veerikult toodud asjad ise üles, aga seekord mul õnneks paha ei hakanud, ainult pea panid trepid valutama. Üritan nüüd mingeid vedelamaid asju omale sisse saada (nagu kakaopuding ja vesi), sest viimasest söögikorrast on möödas kuskil üheksa tundi. Varsti kakun oma koleda plaastri ära, uudistan natuke oma seksikaid siniseid niite ning panen stripsi peale. Aga jah, olen täitsa elus. Ja päev on ikkagi päris huvitav olnud. Peaks nüüd True Bloodi vaatama, sest tänane päev on kuidagi väga verega seotud olnud

Milline põnev päev

Hommikul ärkasin pool üksteist, et käia pesus ja seejärel minna verd loovutama. Verekeskuses sain ainult häid uudiseid – püstitasin oma isikliku hemoglobiinirekordi ning vererõhk on ka normis. Pallikest surudes ei hakanud käsi ka värisema ning elu oli lill. Kuna tasse on mul juba liiga palju, valisin seekord omale vitriinist šokolaadi ja vahvli kombo. Leti taga istuv tädi tegi ka tuju heaks, nagu alati. Veidi palav hakkas, aga selles ma süüdistasin lihtsalt vereandmisruumi jahedust. Vurasin Linnaraamatukokku ning võtsin sealt poppi ja noortepärast kirjandust ehk Mihkle Rauda ja Sofi Oksast. Siis läksin Tasku Rahva Raamatusse, et vanaemalt saadud kinkekaartide eest omale eesti keele käsiraamatu. Natuke tuiasin veel Rimis ringi nind ühe kürtösi ostsin omale ka. Hakkasin siis kiirelt ühika poole vurama, et külm jäätis ja soe kürtöš kohale jõudes vastavalt veel külm ja soe oleksid. Tee läks lennates ja juba olingi ühika juures. Parkisin ratta ära, võtain oma käekoti ja mitu väikest kilekotikest ning hakkasin läbi arvukate uste oma trepikoja poole rühkima. Kui olin jõudnud teisele korrusele, tundsin, et mu süda lööb kahtlaselt kiiresti ja tugevasti. Süda tundus justkui kurgus olevat, sest just seal ma prõmmivaid lööke tundsin. No mis seal ikka, on varemgi nii olnud, et pärast vereloovutust on mõnda aega raskem treppidest üles minna, kuna hakkan kergemini hingeldama jne. Pool korrust hiljem läks silme ees mustaks. Istusin trepiastmele maha ja jõin lonksu vett. Varsti tundus, et silmanägemine on taas korras ning võiks nüüd ikkagi viiendale korrusele ära jõuda. Kolmandal korrusel ma minestasin. Teadvusele tulles leidsin end pikali maas olevat. Väga paha oli olla. Olin üle kogu keha higine ja väga nõrk. Lootsin, et tuleks ometi mulle keegi vastu ja aitaks mu viiendale korrusele. Korjasin taas oma kotikesed kokku ja jõudsin vist lausa terve korruse edasi käia, kui taas minestasin. Seekord lebasin külili või kõhuli trepiastmetel. Uimasena ja läbi raskuste sain end püsti ning avastasin, et käed on verised, aga mitte katki. Tol hetkel rohkem ei suutnud tajuda ega mõelda, mida täpselt ma ära lõhkunud olen, üritaisin lihtsalt teadvusele jäädes viimasele korrusele jõuda. Läbi ime jõudsingi, kuigi endiselt oli väga paha olla. Tuppa jõudes istusin korraks maha, aga juba hakkas parem, näiteks tuli meelde jäätis sügavkülma panna. Tundsin, et suu on kuidagi valus. Läksin peegli ette ja mida ma nägin: alahuulelt läheb diagonaalis allapoole kuskil kolmesentimeetrine lõhe. Üsna lai teine ja väga sügav ka. Heitsin pikali ja helistasin emale. Õnneks pidi ema täna linna tulema ja kuuldes minu päevast, lubas ta võimalikult ruttu tulla. Sest ma olen üsna kindel, et vajan õmblemist. Natuke lamasin veel ja hakkas palju parem. Tegin isegi minikoristuse oma toas, et see vanemate siiajõudes väga jube välja ei näeks. Pesin kleidilt vereplekke välja, meenutasin juhtunut. Pühin suu pealt verd, puhun peale käel olevatele marrastustele  ja üsna varsti peaksid vanemad ka siia jõudma.

Täna oli vist esimene kord, mil ma läksin verd loovutama üksi. Tavaliselt olen kellegi kampa võtnud või mõne mittedoonordaja kaasa võtnud. Ent just täna, mil mul esimest korda pärast vereloovutust paha hakkas ning esimest (ja teist) korda oma elus minestasin, olin ma üksi. Ja väike iroonia ka juurde – täna oli mu doonordamise jooksul teine kord, mil mul lubati tagasi tulla miinimumaja ehk kolme kuu pärast. Soovib keegi minuga novembris kaasa tulla?

Higher Than Hope

Kuna koolitusel saadud info on nii endale teadmiseks kui ka teistele jagamiseks, siis seda viimast ma täna natukene tegin. Üks noormees sai teada, kuidas aborti tehakse (ja see teadmine mõjus talle üsna rängalt ning mis asjad on pärljad paapulid. Jagan teilegi paar teadmist:

• nabanööri lõikamine ei ole valus
• parim viis suguhaiguste vältimiseks on mitte seksida
• ei ole vahendeid, mis tõenduspõhiselt peenist suurendaksid
• peenisenahk ei pea olema sile ja veatu kui Lumivalgekese nägu
• Eestis võib steriliseerida 35+ vanuses inimesi, kellel on vähemalt 3 last. Või siis naisi, kelle tervist rasedus ohustaks.

Kas tunnete end nüüd palju targemana? Vabandan nende ees, kes siis midagi uut teada ei saanud. Homme jälle uued tarkuseterad. Ja üks koolitusel pildistanud tüüp pani oma pildid nüüd üles ka, ma sealt rotin ehk mõned ja annan ehk teilegi vaadata, kas siis siin või FB-s, ei tea veel.

Aa, ma olen nüüd hakanud postituste pealkirjadeks panema laulude pealkirju, mis parajasti käivad. Ja tavaliselt nad ei ole sissekande sisuga seoses.

Complaint Department tegutseb taas.

Pühapäevasest kukkumisest rääkisin, aga tegelikult oli terve päev päev üks suur äpardumine. Kõigepealt arvasin, et toakaaslane on mu peale pahane mingi asja pärast. Nagu hiljem selgus, arvas tema sama (st et mina olen tema peale pahane/vihane). Millalgi mõtlesin TÜRasse minema. Olin 300 meetrit kõndida saanud, kui mingi auto otse mu kõrval asuvast lombist suure hooga läbi sõitis. Elagu kõnniteedevaene Karlova. Marssisin väga vihaselt ühikasse tagasi ja vahetasin riided. Teine katse läks edukamalt, aga ega ma päris kuivaks siis ka ei jäänud. Kuna mu tuju ei olnud enam kõige parem, siis hakkas mu viga, hälve või asi end vägagi meelde tuletama. Ehk siis mind hakkasid tohutult häirima igasugused ootamatuna tulevad helid. Kõik see tegi mu enesetunde veel hullemaks. Õhtul läks õnneks normaalsemaks – käisin S-il korra külas, jooksin sealt ühikasse tagasi. No ja kukkusin, aga nüüd on põlv juba talutav.

Esmaspäev. Inkas oli nii töö kui ettekanne, mistõttu ma ei jõudnud või ei viitsinud kummagiga piisavalt tegeleda. Õnneks aitas töös toakaaslane mind kõvasti ja ettekande pidime esitama gruppides ja vaid kolmele-neljale inimesele. Pärast inkat sain siis kokku ühe nõustamist õppiva tudengiga, keda ma ta kodutöö tegemisel aidata sain. See oli tegelikult päris meeldiv kogemus. Olin kartnud, et ta on mingi väga range tulevane nõustaja, kes palub mul rääkida ainult lapsepõlvest ja suhetest oma isaga, ise muidu vait olles ja kõvasti märkmeid tehes. Tegelikult oli see midagi intervjuu ja vestluse vahepealset. Ta oli väga tore ja lubas isegi uurida, kas ma kuskilt abi saaksin. Nii tore temast, sest seda ta ju tegelikult tegema ei pea. Tänas mind mustmiljon korda, et ma teda aitasin. Sain kommikarbi ka ja jalutasin rõõmsalt ühikasse. Õhtu enam nii tore ei olnud. Ma ei tea, kas mulle mõjust sellest probleemist rääkimine või läks lihtsalt nii, aga nii mõnedki helid viisid õhtul mu endast väga välja. Mingi poole kümne ajal käisime toakaaslasega jooksmas ka veel. Üllataval kombel ma lausa suutsin, kuigi olin alles eelmisel päeval käinud ja enne seda oli ju pooleaastane paus sees olnud. Põlv jooksmist kannatab, aga hakkas nüüd uusi trikke tegema. Hilisõhtu veetsin siis nuttes (müra üledoos) ja muidu õnnetu olles (kogu maailma valu on mu õlgadel).

Täna hommikul olin ma väsinud. Mitte isegi niivõrd unine, aga lihtsalt kohutavalt väsinud. Lasin siis loenguid üle, sest ma vajasin natuke rahu, vaikust ja magamist. Neid kõike ma natuke ka sain, aga muude asjade poolest pole päev küll väga tore olnud. Kõige hullemini mõjus see, kui üks inimene mulle natuke halvasti üles. See, mida ta ütles, ei ole tegelikult mitte midagi. Aga see, kuidas ta seda ütles… ja veel mulle… ja KES seda ütles… Tegi meele kurvaks. Ungari keeles tegin end natuke lolliks ja saksa keele klassis veetsin ma täna ainult umbes kümme sekundit. Ma astusin klassi, vaatasin ringi ja mõistsin, et ma ei taha seal üldse olla täna. Pöörasin end ümber ja tulema. Käisin apteegis (side jalale) ja poes (jäätis) ning seejärel läksin ühikasse neid nautima.

Sellised rõõmsad päevad ongi mul siin olnud. Varsti teatan uutest ebaõnnestumistest, ega nad tulemata jää.