Category Archives: täitsa p****s

Complaint Department tegutseb taas.

Pühapäevasest kukkumisest rääkisin, aga tegelikult oli terve päev päev üks suur äpardumine. Kõigepealt arvasin, et toakaaslane on mu peale pahane mingi asja pärast. Nagu hiljem selgus, arvas tema sama (st et mina olen tema peale pahane/vihane). Millalgi mõtlesin TÜRasse minema. Olin 300 meetrit kõndida saanud, kui mingi auto otse mu kõrval asuvast lombist suure hooga läbi sõitis. Elagu kõnniteedevaene Karlova. Marssisin väga vihaselt ühikasse tagasi ja vahetasin riided. Teine katse läks edukamalt, aga ega ma päris kuivaks siis ka ei jäänud. Kuna mu tuju ei olnud enam kõige parem, siis hakkas mu viga, hälve või asi end vägagi meelde tuletama. Ehk siis mind hakkasid tohutult häirima igasugused ootamatuna tulevad helid. Kõik see tegi mu enesetunde veel hullemaks. Õhtul läks õnneks normaalsemaks – käisin S-il korra külas, jooksin sealt ühikasse tagasi. No ja kukkusin, aga nüüd on põlv juba talutav.

Esmaspäev. Inkas oli nii töö kui ettekanne, mistõttu ma ei jõudnud või ei viitsinud kummagiga piisavalt tegeleda. Õnneks aitas töös toakaaslane mind kõvasti ja ettekande pidime esitama gruppides ja vaid kolmele-neljale inimesele. Pärast inkat sain siis kokku ühe nõustamist õppiva tudengiga, keda ma ta kodutöö tegemisel aidata sain. See oli tegelikult päris meeldiv kogemus. Olin kartnud, et ta on mingi väga range tulevane nõustaja, kes palub mul rääkida ainult lapsepõlvest ja suhetest oma isaga, ise muidu vait olles ja kõvasti märkmeid tehes. Tegelikult oli see midagi intervjuu ja vestluse vahepealset. Ta oli väga tore ja lubas isegi uurida, kas ma kuskilt abi saaksin. Nii tore temast, sest seda ta ju tegelikult tegema ei pea. Tänas mind mustmiljon korda, et ma teda aitasin. Sain kommikarbi ka ja jalutasin rõõmsalt ühikasse. Õhtu enam nii tore ei olnud. Ma ei tea, kas mulle mõjust sellest probleemist rääkimine või läks lihtsalt nii, aga nii mõnedki helid viisid õhtul mu endast väga välja. Mingi poole kümne ajal käisime toakaaslasega jooksmas ka veel. Üllataval kombel ma lausa suutsin, kuigi olin alles eelmisel päeval käinud ja enne seda oli ju pooleaastane paus sees olnud. Põlv jooksmist kannatab, aga hakkas nüüd uusi trikke tegema. Hilisõhtu veetsin siis nuttes (müra üledoos) ja muidu õnnetu olles (kogu maailma valu on mu õlgadel).

Täna hommikul olin ma väsinud. Mitte isegi niivõrd unine, aga lihtsalt kohutavalt väsinud. Lasin siis loenguid üle, sest ma vajasin natuke rahu, vaikust ja magamist. Neid kõike ma natuke ka sain, aga muude asjade poolest pole päev küll väga tore olnud. Kõige hullemini mõjus see, kui üks inimene mulle natuke halvasti üles. See, mida ta ütles, ei ole tegelikult mitte midagi. Aga see, kuidas ta seda ütles… ja veel mulle… ja KES seda ütles… Tegi meele kurvaks. Ungari keeles tegin end natuke lolliks ja saksa keele klassis veetsin ma täna ainult umbes kümme sekundit. Ma astusin klassi, vaatasin ringi ja mõistsin, et ma ei taha seal üldse olla täna. Pöörasin end ümber ja tulema. Käisin apteegis (side jalale) ja poes (jäätis) ning seejärel läksin ühikasse neid nautima.

Sellised rõõmsad päevad ongi mul siin olnud. Varsti teatan uutest ebaõnnestumistest, ega nad tulemata jää.

Ja mina mõtlesin, et eilne tööpäev oli hullumaja!

Alates eilsest olen siis üksipäini töökohustusi täitmas. Ma tõesti lootsin, et äkkiäkki saan asjadega paremini hakkama kui eelmine aasta. Et olen kiirem ja korralikum ning ei juhtuks enam napakaid asju (nt postikäru rottimine naabrite poolt). Muidugi ei läinud nii, nagu ma tahtsin. Eilne tööpäev läks ikka üsna halvasti. Kui seda aga nüüd tänasega võrrelda, oli too aga lausa lust ja lillepidu. Nimelt olid mingid keenjused otsustanud omale kõvasti reklaami tellida. Nii kõvasti, et ma olin täna tööl poole viiest poole üheteistkümneni ja siis ühest neljani. Pluss veel 4×3,5 kilti rattaga siiberdamist ühika ja Anne vahet. Mul on valusad kannad, labajalad ja käed umbes neljast erinevast kohast. Ma lõhkusin täna ära 3 küünt (ma ma alles lõikasin küüned maha). Ja päeva kõige toredam asi oli muidugi see, et ukselukud ei armasta mind. Ühe maja lukku ma konkreetselt ei saanudki lahti. Kahe maja omad sain, aga nii, et proovisin ühe korra tükk aega, ei saanud, siis käisin mujal ja mõne aja pärast tulin tagasi, pusisin uuesti ja lõõõpuks sain. Kõige parem lukujama oli veel see, et ma ei saanud tükk aega ühe kogumiskasti (kuhu mulle hommikul lehed tuuakse) lukku lahti. Keeran ja keeran, üritan ja rassin, aga ei midagi. Siis vaatan võtit. Aah, natuke kõver. Kas oli juba enne või tegin mina nüüd? Ei tea. Igatahes lähen ma homme nüüd varem kohale, et transpordionu lehti kappi panna ei jõuaks, nii igaks juhuks. Ja siis kunagi teen igaks juhuks võtmest koopia ära, täna ma lihtsalt ei suutnud enam. Lisaks kõikidele nendele asjadele tuli mul klaarida ka eilsid jamasid. Väga hull tööpäev oli.

Hetkel on täiesti masendav mõelda, et mul on veel 37 tööpäeva. 37! Tean, et tänasest hullemaid päevi väga palju tulla ei saa, aga ikkagi. Samas, kes teab, kui ma praeguse tempoga jätkan, võidakse mind vabalt ka lahti lasta.

Tänase päeva ainuke positiivne asi oli vist Brasiilia-Hollandi mäng, mis oli väga põnev. Ma olin küll väsimusest kokku kukkumas, aga üritasin ikkagi vaadata. No ok, teisel poolajal tegin pooletunnise uinaku, aga muidu ma ei oleks lihtsalt lõpuni vastu pidanud.

Ehk siis mu tänane päev nägi välja selline: 1,5 tundi und, 6 tundi tööd, 2 tundi pausi, 3 tundi tööd, paar tundi iseendale (sh päeva esimene söögikord, jalgpall, dušš), väike tudu, väike jalka ja nüüd varsti jälle tuttu, et siis homme rõõmsalt taas tööle minna.

Ma tean, et kunagi tuleb helgemaid hetki ka tööga seoses, aga ma praegu lihtsalt ei suuda asju positiivses valguses näha.

Sisko tulee illalla kotiin.

Ma olen täna palju asju teinud. Oma asjades tuhninud, Eurovisiooni videosid vaadanud, kõikvõimalikke feissbuuki mänge mänginud, töökuulutusi lugenud, poes käinud, juutuubist Peter Nalitchi videosid vaadanud, tööle kandideerinud, kõikvõimalikke blogisid ja foorumeid lugenud…

Ainult et kell on 01.55 ja mul on kaheksa tunni pärast üsna kirves eksam. Õppimisisu on täiesti ära kadunud. Ja niiiiiii kuuuuum on!!! Ma ei kannata üldse kuuma. 19 kraadi on mu taluvuspiir, üle selle lähen ma juba natukene lolliks. Ja täna on ühikatoas ikka väga lämbe olnud. Paraku on õue tekkinud siuksed toredad elukad, nagu seda on SÄÄSEPOISID. Ja nemad himustavad kangesti mu tuppa tulla. Niisiis on aken meil üsna kinni, aga kui ma palavusest juba minestama hakkan, siis teen natukeseks lahti ka. Võib-olla mõni teist teab, et ma ostsin talvel omale helesinise ja nunnnnnu usbiventilaatori. Mõni inimene siis ikka irvitas ja imestas, et mida põrgut ma nüüd tollega küll tegema hakkan. Haah, nüüd kulub küll väga ära. Muidugi siis, kui ta töötab, sest MÕNI KEENJUS (ja mitte mina) OTSUSTAS VENTIKA NATUKE LAHTI VÕTTA, kuna ta hakkas mingit põrinat juurde tegema. Põrin kadus ära, aga nüüd töötab ventikas korralikult vaid mõnikord. Ja kui töötada ei taha, siis ventika ülemist osa taha kallutades on töötamise tõenäosus megasutsu suurem.

02.01

Peaks vist tegelikult natukeseks magama minema. Kui üles ärkan (mingi viie või kuue ajal), on eksamini nii loetud tunnid aega, et siis peaks küll natuke motivatsiooni ja viitsimist olema.

Õnneks ei ole tegu eksamiga, milleks tuleb viisteist raamatu läbi lugeda ja/või viiskümmend lehekülge teksti pähe ajada. Aga kirves pidavat sa siiski olema.

Lükkasin täna jälle paar eksamit edasi ja panin huvitavat asja tähele. Pajusalu murdeeksami variandid on nüüd tulev teisipäev ja siis miskine juuni algus. Kui päeval oli mõlemale reganuid umbes sama palju, mingi 38-39, siis õhtul märkasin, et teisipäeval eksamit teha soovijate arv oli kahanenud umbes kahekümne üheksani ja juuni alguses soovib seda üle neljakümne inimesi teha. Homme vaatan uuesti, ennustan numbreid 20 ja 60.

Oeh. Eks ma loen nüüd midagi toredad öeldistäite ja sihitise kohta ja lähen tuttu ära. Soovin teile head ööd, unelauluks vaadake seda:

.. ja tagasi reaalsuses

Hommikul oli ikka hea tuju. Kokkasin nagu homset poleks ja ma isegi nautisin seda. Mingi hetkeni. Sest siis.. njah. Ma sain lihtsalt ühel hetkel aru, et mu maailmapilt on ikka väga kõver. Ja et kuigi ma olen aastaid mõelnud, et ei tee sama viga mis mu ema, suutsin ma seda ikkagi edukalt teha. Ja nüüd mõtlen elu üle järele. Ja samuti murran pead, kes mu fukken lavaši, salati, pitsa, koogi ja kaerapätsikesed ära sööb. Mul endal on nüüd küll umbes zero söögiisu.

Merry fucking christmas…

Ma vist ootan ühe asja ära ja  lähen siis umbes tunni ja veerandi pärast ehk kell kuus magama. Lihtsalt ei taha enam.