Ülesmäge ja allamäge viib üks ja sama tee

Oijah. Suutsin täna pärmitainast teha nii, et ei pannud sinna sisse ei soola ega suhkrut. Pakkuge nüüd, kas mu megamaitsetu pitsatainas eelkerkis või jaa. Õnneks ahjus ta isegi peaaegu kosus. Ja ma panin Cayenne’i pipart ja sadat muud maitseainet peale ka, ehk siis lõppkokkuvõttes tuli asi peaaegu söödav.

Eelmises postituses jäi veel mainimata, et suutsin eile võrdlemisi lühikese aja jooksul näha Beierit ja rattaga sõitvat Sutropit.

Endiselt käin oma B-d imetlemas. Pole ammu nii häid hindeid saanud.

Attenzione!

Tähelepanu, tegemist on reklaamiga. Enne kasutamist palun loksutada ja pöörduge oma arsti või apteekri poole.

Kõik teie, kes te vahetundide ajal Raekoja platsi saiapoes käite, LÕPETAGE KOHE ÄRA. Minge hoopis Rüütli tänaval asuvasse Pere Leiva kohvikusse/saiapoodi. Miks? Esiteks on seal saiad odavamad. Teiseks on seal palju mõnusam õhkkond. Kolmandaks on seal ilusatest noormeestest müüjad-teenindajad!

Egolaks

Kui ma tahan, et ego mõnusa tõuke ülespoole saaks, pean ma lihtsalt selga panema oma punase seeliku, mustad sukad, mustad saapad ja musta mantli. Ja siis muidugi ratta selga ronima (kus mõningate liigutuste tõttu seelik (mis on muidu põlvini) umbes poolde säärde jookseb). Kuskil supilinna kandis tulid vastu kaks meha. Vaatsid mind ja AUSÕNA üks ütles: ‘issand, kui ilus’. Ja kuskil Raadil kesköö kandis sõitis mööda mingi kabrioletikas ja siis usaldusäärne allikas ütles, et tagaistmel mingi nokamütsiga tüüp olevat mind vahtinud. Hihiiii :D :D:D Aa, tegelt oli üks juhtum veel. Ka suht öösel. Hängisin parasjagu ühe maja ees. Näen, et kaugelt tuleb mingi tüüp. Muudkui lähemale ja lähemale. Sama maja juurde. Ronis minitrepist üles ja otsis võtme välja. Ma olin suht sealsamas. Igatahes, tüüp vaatas mind suht pikalt ja naeratas. Ja siis küsis midagi, et kas ma ei saa sisse vms. Ütlesin, et eiei, ma ei tahagi sisse saada. Aga see tema pilk… Muahhahhaa.

Nii et päris huitav päev on olnud :D Hommikul käisime diivaneid istumas, homme võiks tolmuimeja saada :/ Ainult et selle transportimisega linna ühest linna otsast teise hakkab nalja saama, kuna liikumisvahenditeks on rattad.

lõpuks ometi tõeline nädalavahetus

nii mõnus on olla! eile ei läinud siis maale, hoopis poodi ja siis koju. vaatasin ära kaks gossip girli osa, sõin kiirnuudleid, jõin teed. ah jaa, poest olime ostnud napoleonikooki (et ikka teate, et seda saab kahte moodi kirjutada? et siis kas napoleonikook või Napoleoni kook. aleksandrikoogiga on sama lugu. eii ma olen nii tark ikka), seda sõime ka.. kaks korda. tv3-e pealt tuli mingi lastefilm mingist lapsehoidjast, seda vaatasin ka natuke. tõsiselt mõnus õhtu oli. umbes ühe ajal tuttu, umbes ühe ajal üles. mõnus!! nüüd on kell juba kaks ja köögis keeb riisipuder. paari tunni pärast lähen natukeseks linna, saan vanaemaga kokku. õhtul ma kas veedan mõnusasti aega või lähen illukasse, ma ei teagi, mida teha. eriti nagu illukas ei tõmba, aga samas tahaks ära proovida. et saaks öelda: KÄIDUD! ja siis enam mitte kunagi sinna jalga tõsta. aga noh, mul on veel natuke otsustamisaega ka. homme hommikul lähen jälle linna hängima, õhtul kavatsen palju telekat vaadata. aaa, üks asi on veel, miks üllaris praegu nii tore on: esmaspäeval on mul ainult kaks loengut ja kummaski ei jää mitte kunagi õppida!!! mitte nagu gümnaasiumis, kus esmaspäeval oli vähemalt 5 erinevat ainet ja kõigis jäi sajaga lugeda, kirjutada ja pähe õppida. üllaris on kõige ‘gümnaasiumlikumad’ päevad teisipäev ja neljapäev, siis on palju keeletunde, aga enam ei ole needki nii hirmsad kui alguses.

lühikokkuvõte eelmisest lõigust: ma olen oma eluga hetkel väga rahul. sellisd pisiasjad nagu rahapuudus, C-d ja peatselt tulev sünnipäev ei lähe mulle üldse korda. ja kas peaksidki?