Siis sisenes ta taara vastuvõturuumi, kus lookles pikk saba (järjekord). Parajasti andis pudeleid ära päris korraliku välimusega mees. August Kask loendas kraami, mis mees letile ladus. Ta oli toonud kümme viinapudelit, viis konjakipudelit, seitse veinipudelit, viisteist õllepudelit ja ainult kaks piimapudelit. Ometi nägi ta hea ja õitsev välja. Kui vastupidav on soomeugrilane!
Category Archives: raamatud
Sotselu lokkab
Harjumatult palju tegemisi on siginenud. Aga see ongi täitsa hea, sest ma lihtsalt ei suuda enam pikka aega ühikas kopitada. Eile vurasin õues rattaga ringi, botaias käisin ka (kuigi peale pori seal veel midagi erilist vaadata polnud). Täna sain samuti poriga lähemalt tutvust teha, kui hommikul rattaga koju vurasin (nimelt oli veits vihma sadanud ja mu rattal arvestatavaid porilaudu pole).
Nüüd ompelen omale salli, varsti hakkan end sünnipäevaks sättima. On ju ikkagi vaja küüned ereroosaks värvida ja nii edasi.
Viimasel ajal olen ka lugema hakanud. “Minu Alaska” lugesin läbi ja kohekohe on läbi saamas Kundera “Teadmatus”, mis väga meeldib. Siis hakkan ilmselt lugema kohustuslikku kirjandust (esimene kirjanduse eksam aprilli lõpus) vaheldumisi naistekatega (Murutar jne), mis ükspäev raamatukogust võtsin.
A nüüd ma lendan poodi, et osta lill, kurk ja sukapüksid.
Ikävä kyllä, en tiedä, olen itsekin vieras täällä.
Täna on olnud siuke tore päev, kus ma õppisin natuke soome keelt javaatasin räpast seksikat raha, nüüd tähistan siin üksi semestri algust, juhhei.
Natuke naljakas on see, et minu igapäeva kõnepruuki on üsna kindlalt koha sisse võtnud mingid soomekeelsed sõnad. Põhiliselt vist alates suvest, arusaadavatel põhjustel, kuid on ka hiljutisi juurdetulekuid. Juba üle poole aasta on mu üheks põhisõnaks hieno, vahepeal vastan küsimustele mutta en halua…ja nii edasi ja nii edasi. Pluss viimastel päevadel ma olen hakanud kokkama perunaruokaa, kusjuures seda sööki ma teisiti veel nimetanud ei olegi. Ah jaa, täna võtsin vastu suure otsuse: ma hakkan soome keele jaoks ka sõnakaarte tegema. Siiamaani olen teinud gümnaasiumis saksa keeles ning üllaris ungari ja jaapani keeles. Sest soome sõnavara on mul ikkagi väga null. Tekstis tunnen ära, aga ise öelda ei oska.
Mingid ajad tagasi sai tehtud to-do list, aga kahetsusega pean märkima, et ega ma isegi sealt nimekirjast väga midagi ära teinud ei ole. Endiselt ootab sokk paarilist ( a see-eest alustasin järgmist kudumistööd, missest et niigi kaks tükki ootasid oma järge). Raamatut olen lugenud küll, aga selleks on “Hõbevalge”, mis on kohati nii huvitav, et ma pean iga mõne aja tagant kas natuke mõtlema või siis kellegagi oma uusi teadmisi jagama. Olen seda lugenud ütleme terve vaheaja jooksul üle päeva ja pole veel 100. lehekülje juureski.
Aga üks päev vaheaega on veel jäänud ning elu on veel ilus 
Mõtlesin taas end popi ja noortepärasega kurssi viia ning alustasin Sass Henno kuulsat romaani “Mina olin siin”. Esimene rida on pajutõotav: “Värdjad. Munnid. Lojaalsed koerad.” Ja mul läks isu ära.
Kas tänapäeva noorus on tõesti nii hukas, et iga vähegi lugejamenu taotlev noorteraamat peab sisaldama vähemalt kahte järgnevatest: vägivald, seks, roppused, alko, narko? “Kuidas elad, Ann?” – seks, alko, narko, võib-olla ka muud. “2 grammi hämaruseni” – vägivald, alko, narko. No eks noorteromaanid peavadki ju ajaga kaasas käima ja sisaldama ühtteist noorte igapäevaelust. Kuid kõigi elupäevad ei möödu ju juues ja “mööda Eestit ringi seksides (väljendi väikse muudatusega sain täna “Grey anatoomiast”)? Kas neile on üldse midagi kirjutatud (sest ma nüüd väga ei ole ka noortekirjandusega kursis)? Või nemad loevad lihtsalt Oksast ja kohustuslikku kirjandust?
Aaaaaaaaaa, palun vabandust. Mulle meenud ju nüüd “Videvik”. Hmnjah. Pole küll lugenud, aga alko ja narko seal vist just põhiprobleemid pole.
Aga ikkagi, kui mul kunagi rahapuudus tuleb, siis ma olen originaalne (ja ärge keegi nüüd mu mõtet ära rottige): ma kirjutan raamatu noortest, kes joovad, suitsetavad, taplevad, varastavad ja lõpetavad vanglas/surnuaias/kodus ema juures. Ja siis saan nelikümmend kolm preemiat selle eest ja ei pea kunagi tööle minema. Ja kui ka tuleb rahapuudus, siis 1) teen kolm järge ja 2) lasen mõned osad filmiks teha.
Samas, mis seal salata, kuidagi tuleb ju noori raamatute juurde tõmmata. Kahju, et seda just ainult siuksete teemadega tehakse.
Naksitrallid
Mismõtttttes Sammalhabel see habe nagu? Kas ta nahk on siis nii puine? Kuidas see habe tal ikkagi kasvab? Mis liiki sammal see on? Mida teeb tema habe talvel? Kas habe nagu veits habras ei ole? Milline näeks välja Sammalhabe kolme päeva habe?
Kas sammal kasvab tal ainult habemekarvade asemel või leidub seda tal üle kogu keha? Kas pohlad kasvavad tal ka kaenla all ja kubemel jne?
Ma saan aru, et “Naksitrallid” on kirjutatud nõukaajal, aga kas siis oli tõesti selline kingadefitsiit, et Kingpool pidi ninad ära lõikama? Kas siis ei saanud teha eritellimusel kingi? Kas ta sandaalidest polnud midagi kuulnud?
Ja Muhv, kas tal palav ei hakka? Ja kas ta tõestitõesti ei leidnud endale midagi paremat selga? Ta oleks võinud ikkagi õmbleja juurde minna ja omale sealt sobiliku kostüümi tellida lasta.
Millised olid nende vanemad? Kas ka sellised? Või erinesid nad oma vanemates sedavõrd, et nood heitsid nad perest välja? Kas nad lapsi saavad? Kas neile leiduks üldse naisi? Või käivad neile liliputid ka?
Millest nad elatuvad? Kuidas Muhv üldse autojuhiload sai?
Ja lõpuks, nende nimed tulevad selgesti nende riietumis- jm veidrustest. Mis on nende pärisnimed?
Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid…
(Jah, leidsin kinnitust, et ma olen paljude lasteraamatute jaoks liiga vara)
Ja muide, ma jõudsin seda raamatut lugeda täpselt kaks lehekülge, enne kui kõik need küsimused pähe tulid. 300 veel
Okasroosike
“Pärast õhtusööki pani õpetaja nad aega viitmata lossikabelis paari ja õuedaam tõmbas sängile eesriided ette. Nad magasid vähe“
Edasi kahjuks nii põnevalt ei lähe, sest väidetavalt on vähese tudu põhjuseks printsi varajane lahkumine.
Ja kas te ikka teadsite, et prints on ½ inimsööja? Mina küll varem ei teadnud. Nii et prints ja Okasroosike elasid kaks aastat visiitabielu ja said selle jooksul ka kaks last, kuid prints ei julgenud sellest oma lihasööjast emale rääkida, sest kartis, et too oma lapselapsed ära sööb. Paari aasta pärast too seda teha tahtiski, lisaks himustas ta veel ka oma minia liha. Esimesel korral suudeti olukord siiski veel päästa. Varsti sai ta pettusest aru ja tahtis põnnid ja minia NB! kärnkonnadele, rästikutele ja nastikutele sööta. Wtf? Mis ajast nood inimsööjad on?
A ta poja saabub ootamatult vara koju ja siis memmeke hüppab ise vabatahtlikult kärnkonnadele lõunasöögiks.
Mind hakkas hoopis huvitama, kas Okasroosike suutis ikka oma perekonna juurde jääda, kui ta meha on 1/2 inimsööja ja lapsed 1/4? Mina tunneks end sel juhul küll kuidagi… ohustatuna.
Pöialpoiss
Elas kord puuraiuja oma naisega. Neil oli seitse last – kõik poisid. Kõige vanem oli kümme aastat vana, kõige noorem seitse. Paneb imestama, et puuraiuja sai nii palju lapsi nii lühikese aja jooksul, aga tema naine oli tragi ja toimekas ja nii sündis tal iga kord vähemalt kaks last.
Tuhkatriinu
Loen siis praegu selle muinasjutu originaal(imat) varianti. Päris huvitav oli.
1) Üks õdedest kutsus Tuhkatriinut Tuhalsitsijaks
2) ta isa ikkagi polnud surnud, lihtsalt võõrasema käpa all
3) prints on ikka täiesti ogar
4) party lossis toimus kahel järjestikusel päeval
5) ja parim: Triinuke andestas oma õeraasudele ja lasi nad koos endaga lossi viia ja “pani nad veel samal päeval kahele tähtsale õukondlasele mehele.” Kas see on nüüd karistus või teene? 
Punamütsikese originaal oli ka täitsa huvitav – lõppes Punamütsikese ärasöömisega, millele järgnes moraal, et noortel tüdrukutel ei tasu igasuguste juttu usukuda, et selle hundiga läks asi veel leebelt, aga mõne muu tüübiga tänavalt ei pruugi nii hästi minna.
Oleks siis veel, et Indrek..
Kell on pool kümme õhtul ja ma ärkaisn just oma lõunauinakust. Nägin ka unenägu, mille võib liigitada õudukate alla, kuna peategelaseks oli Beier ja sündmuseks kunstiajaloo arvestus.
Nüüd olen üleval ja kahetsen eile antud lubadust, et täna enne magama ei lähe (lõunauinakud ei loe), kui “Tõde ja õigus” II läbi on. Nagu juba öeldud, kell on pool 10, ma olen väga traumeeritud ja 300 lehekülge veel.
Vana Maailma kaootiline idakülg
Täna siis kaks nädalat blokitud ja kaua kardetud ladina keel. Ja see oli veel täitsa normaalne tund! Ta seletas puudujatele (ehk siis ilmselt meile) eelmise tunni teema üle. Andis mingi ülesande teha, mis polnud raske. Tõlkisime tekste. Ta isegi küsis, et kas olid rasked! Ja koduste ülesannete algused tegime ka ära. AK pole küll kunagi meiega nii ilusasti käitunud. Ja ma vähemalt mina ei märganud küll ühtegi mõnitamist tänases tunnis.
Kuna üks teatud raamatupood sulgeb uksed, siis täna käisime meiegi seal rüüstamas. Minu saak: mingi raamatuke saksa keele verbidest, ladina keele grammatika, üks Dumas’ romaan, üks raamat, millest ma veel siin ei pajata ja värvipliiatsid. Kokku vist umbes 180 krooni. Tore-tore.
Appi, ma peaks tegelikult õppima. Kell on kergelt (vaatasin kella ja siis meenus, et olin lasnud kunagi ammu omale ühe tee tõmbama panna. Raisk! A õnneks on veel leige.Ja kange) kolmveerand 1, jeejee. Homme on ungaris kt, ma lasin selle eelmine tund üle. Ja mul pole õrna aimugi, mis kodus teha jäi. Kuradi hea meelega blokiks homset tundi ka tegelikult. Siis on ellenis miljon väga kahtlast harjutust teha. Mitte rasket, aga kahtlast. Ja loomulikult jaaaaaapani keel. Soome keele lasen ka üle, huha. Järgmine nädal lähen äkki kohale isegi
Aga ok, ma teen elleniskeemi siis edasi.
Tegelt üks asi veel. Käisime täna selveris ja me ostsime sealt kergelt 7 liitrit juua. Pluss kannujoogi, millest saab mingi liitri teha. No ja kaks jäätist ka. Ja ma julgen väita, et 3 ja natuke peale liitrit on juba otsas. Ma ei saa aru, mis kuradi vedelike tarbimise vajadus mul on…. Ja ma olen nii ära hellitatud, et kraanivesi ei lähe minu puhul enam joodava kraami alla. See maitseb imelikult.
Niisiis, elleniskeem. Oijummel.
