Eile päeval teatas J mulle, et läheb paari nädala pärast Chișinăusse. Pidi ta muidu Saksamaale minema, aga enne seda käib korra lihtsalt Moldovast läbi. Mühatasin selle peale vist midagi, polnud piisavalt rabav uudis, et ma midagi muud oleksin ütlema pidanud.
Aga kui me eile öösel koju jõudsime, siis ütles, et broneeris omale ühe lennu järgmise aasta märtsiks. Myanmar – Kuala Lumpur – Saudi-Araabia. 40 Inglise naela eest. See võttis mul küll suu ammuli. Ahjaa, äri- või esimeses klassis muidugi.
Vaatan, et mu sissekanded on väga pikaks ja sisukaks muutunud. Tegelikult ju on, millest rääkida, aga blogisse jõudes saan aru, kui mõttetu, jama või siis liigse informatsiooniga see teiste jaoks olla võib. Ja siis kirjutangi viiesõnalisi postitusi. Mis, nagu ma nüüd aru saan, ei ole ka üldse hea variant. Blogimine üldse ära lõpetada? Nää, mul vahel ikka tuleb vajadus lugejatelt kaastundeavaldusi või rõõmuhõiskeid saada.
Praegu mõtlesin, et kirjutan eilsest päevast veidi. Hakkasin ajus sissekannde algust genereerima ja see nägi vällja umbes selline: käisin öölaulupeol, päris vahva oli, koju jõudsin pool kaks. Lootusetu noh.
Seejärel mõtlesin, et kirjutan homsest ja ülehomsest. Aga see ei tohiks ka kedagi peale mind huvitada. Aaah, mis hülgemöla siit tuleb praegu.
Oi, purjus naabrimees ja ta sõber hakkasid trepikojas just laulma. Vahvad naabrid mul.
Ilmselt olen ma mures, et võiksin teisi oma jutuga koormata. Olen ise selliseid tuttavaid omanud ja ei taha sarnaseks muutuda. Ja ma tean vähemalt ühte lugejat, kes küll käib lugemas, aga kelle kohta ma tean kindlalt, et mu elu talle huvi ei paku. Ja ilmselt see kõik mõjubki mulle nii, et ma parem blogis midagi ei kirjutagi. Kes tahab siseinfot, võtku päriselus ühendust. Õnneks on selliseid inimesi ka 
Aaah, nüüd ma arvustan oma lugejaid, keda ma umbes ühe käe sõrmedel kokku lugeda saan. Vist on viimane aeg see okse siin ära lõpetada. Adjöö.
Sain vist just oma õppetunni ja ei näita/räägi sakslasele enam MITTE KUNAGI Hitleri-nalja. Nende suhe Hitleriga on nii keeruline, et targem on mitte riskida. Ja kusjuures mind kirjutama ajendanud reaktsioon sakslase poolt ei ole solvumine ega midagi. Äkää.
Oma koolituse konspekte ja märkmeid vaadates leidsin sealt ühe lause, mille internetist ja pornograafiast rääkinud esineja ütles.
Kui te pole veel kondoomidest (nt millised meeldivad, millised mitte) ja pornost (vaatad? ei?) rääkinud, siis on seksiks veel liiga vara.
Mu blogil on ilmselt natuke natuke liiga vähe lugejaid, et diskussiooni tekitada, aga ometi tahaksin ma teada, olen ma imelik või ei, et see nõuanne mulle natuke imelik tundub.
Kella neljast kuueni rääkis Toivo Aavik meile orgasmist. Pärast seda koju, kus mängisin toakaaslasega oma geikaarte. Ta sattus nendest nii suurde vaimustusse, et mainis kohe kõikidele oma sõpradele, et ta toakaaslasel siuksed olemas on. Mistõttu ta sõbrad minust teada said ning üks hetkel kuival olev sõber uuris E-lt, kas ta võiks minuga ee… kokku saada. Ja mõned saatsid E-le siis väga vahvaid videosid, alates bikiinipiirkonna vahatamisest kuni lähivaates BJ ja muuni välja, mida me siis veidi vaatasime.
Jah, kolmapäevad on huvitavad.
Täiendus: õhtul voodis raamatut lugedes oli mu meeleolumuusikaks teiselpool seina elavate naabrite oiged ja muud häälitsused.
Alates eilsest olen siis üksipäini töökohustusi täitmas. Ma tõesti lootsin, et äkkiäkki saan asjadega paremini hakkama kui eelmine aasta. Et olen kiirem ja korralikum ning ei juhtuks enam napakaid asju (nt postikäru rottimine naabrite poolt). Muidugi ei läinud nii, nagu ma tahtsin. Eilne tööpäev läks ikka üsna halvasti. Kui seda aga nüüd tänasega võrrelda, oli too aga lausa lust ja lillepidu. Nimelt olid mingid keenjused otsustanud omale kõvasti reklaami tellida. Nii kõvasti, et ma olin täna tööl poole viiest poole üheteistkümneni ja siis ühest neljani. Pluss veel 4×3,5 kilti rattaga siiberdamist ühika ja Anne vahet. Mul on valusad kannad, labajalad ja käed umbes neljast erinevast kohast. Ma lõhkusin täna ära 3 küünt (ma ma alles lõikasin küüned maha). Ja päeva kõige toredam asi oli muidugi see, et ukselukud ei armasta mind. Ühe maja lukku ma konkreetselt ei saanudki lahti. Kahe maja omad sain, aga nii, et proovisin ühe korra tükk aega, ei saanud, siis käisin mujal ja mõne aja pärast tulin tagasi, pusisin uuesti ja lõõõpuks sain. Kõige parem lukujama oli veel see, et ma ei saanud tükk aega ühe kogumiskasti (kuhu mulle hommikul lehed tuuakse) lukku lahti. Keeran ja keeran, üritan ja rassin, aga ei midagi. Siis vaatan võtit. Aah, natuke kõver. Kas oli juba enne või tegin mina nüüd? Ei tea. Igatahes lähen ma homme nüüd varem kohale, et transpordionu lehti kappi panna ei jõuaks, nii igaks juhuks. Ja siis kunagi teen igaks juhuks võtmest koopia ära, täna ma lihtsalt ei suutnud enam. Lisaks kõikidele nendele asjadele tuli mul klaarida ka eilsid jamasid. Väga hull tööpäev oli.
Hetkel on täiesti masendav mõelda, et mul on veel 37 tööpäeva. 37! Tean, et tänasest hullemaid päevi väga palju tulla ei saa, aga ikkagi. Samas, kes teab, kui ma praeguse tempoga jätkan, võidakse mind vabalt ka lahti lasta.
Tänase päeva ainuke positiivne asi oli vist Brasiilia-Hollandi mäng, mis oli väga põnev. Ma olin küll väsimusest kokku kukkumas, aga üritasin ikkagi vaadata. No ok, teisel poolajal tegin pooletunnise uinaku, aga muidu ma ei oleks lihtsalt lõpuni vastu pidanud.
Ehk siis mu tänane päev nägi välja selline: 1,5 tundi und, 6 tundi tööd, 2 tundi pausi, 3 tundi tööd, paar tundi iseendale (sh päeva esimene söögikord, jalgpall, dušš), väike tudu, väike jalka ja nüüd varsti jälle tuttu, et siis homme rõõmsalt taas tööle minna.
Ma tean, et kunagi tuleb helgemaid hetki ka tööga seoses, aga ma praegu lihtsalt ei suuda asju positiivses valguses näha.
Ma sain kaheksa minutit tagasi šoki. Nagu. Šoki. Mitte muusika- ega muud “šokki”. Šoki nagu organismi talitluse tugev häire psüühilise vapustuse v füüsilise vigastuse tagajärjel; närvivapustus šoki.
Ütleme nii, et mul on ikka toredad naabrid. Veel neli minutit tagasi oleks ma nuttes alla majajuhataja juurde läinud sooviga tuba vahetada.
Ma ei julge enam oma toast väljuda. Ja mul on söögitegu väga pooleli.
Bäh.
Tänane tund oli arvutiklassis. Jooksin kähku ühe vaba laua juurde ja mõtlesin, et mu pinginaaber saab vast kõrvale istuda, kus ka arvuti oli. A kohad kahmati kähku ära, seega istusime kahekesi arvutivaba laua taga, mis oli ainuke selline klassis. No ja muidugi selgus, et täna teeme hästi palju asju arvutis. Pidime kuskilt hääldust kuulama ja siis ise järele ütlema, kõva häälega. No siis hakkas juba natuke parem, sest ega ma poleks seda väga teha viitsinud. Siis millalgi jagas õp mingisuguseid häälduslehti, ja… meist libises kuidagi jälle üle. Ehk siis olime arvutitud ja lehetud. Ma hakkasin hüsteeriliselt naerma (mis oli väga huvitav kogemus. ja pinginaabrile, üllari-üllari, piinlik).
Muidu läheb… maitea. Vist mitte eriit hästi. Kooliga on nagu ta on, vanadus läheneb ja mul on vaja homseks Rammsteini pileti jaoks raha kokku saada. Arvestades mu praeguseid suhteid perekonnaga, on see juba natuke kahtlane.
Käre Gud, gör så att jag vill äta, fast bara inte fiskbullar…
mida õhtu eile ikka oli…. no MIDA õhtu…
