Tänane tund oli arvutiklassis. Jooksin kähku ühe vaba laua juurde ja mõtlesin, et mu pinginaaber saab vast kõrvale istuda, kus ka arvuti oli. A kohad kahmati kähku ära, seega istusime kahekesi arvutivaba laua taga, mis oli ainuke selline klassis. No ja muidugi selgus, et täna teeme hästi palju asju arvutis. Pidime kuskilt hääldust kuulama ja siis ise järele ütlema, kõva häälega. No siis hakkas juba natuke parem, sest ega ma poleks seda väga teha viitsinud. Siis millalgi jagas õp mingisuguseid häälduslehti, ja… meist libises kuidagi jälle üle. Ehk siis olime arvutitud ja lehetud. Ma hakkasin hüsteeriliselt naerma (mis oli väga huvitav kogemus. ja pinginaabrile, üllari-üllari, piinlik).
Muidu läheb… maitea. Vist mitte eriit hästi. Kooliga on nagu ta on, vanadus läheneb ja mul on vaja homseks Rammsteini pileti jaoks raha kokku saada. Arvestades mu praeguseid suhteid perekonnaga, on see juba natuke kahtlane.
Käre Gud, gör så att jag vill äta, fast bara inte fiskbullar…
Ei tule, võite rahulikud olla. Eile õhtul käisin teises linna otsas ja tagasi jõudsin nii umbes pool kolm. Öösel muidugi. Seejärel hakkasime lõpuks ometi tunniplaaniga mässama. Ilmnes, et kõik vajalikud ja/või meeltmööda ained on ikka samal ajal, kuidas siis muidu. Üheselt mõistetavalt tunniplaanikest kokku ei saanudki, aga sellega on veel aega ka. Umbes pool kuus tuli siiski mõte magama minna. Äratus sai pandud kolmveerand üheksaks, et jõuaks ikka enne infotundi kontorisse ka. Paraku ärkasime me umbes kolmveerand KÜMME ehk leping jäi veel lõpetamata. Polnud hullu. Kiired manküürid, juuksurid, pediküürid ja psühholoogid ning olimegi valmis alustamaks oma elus uut etappi. Infotund oli normaalne, midagi erilist seal küll ei olnud. Või noh, siiski. Nimelt saime me endale ülinummid rebasekotid, ma olen neisse juba 163,7% armunud. Pluss seal oli igasuguseid vahvaid pabereid ja atribuute sees. Tartut tutvustavale ekskursioonile me ei läinud, hoopis zurück nach Hause. Edasi tööle -> lõpetasin lepingu ära -> sain palga -> šoppama ->3 tunni pärast koju. Tore 