Alates eilsest olen siis üksipäini töökohustusi täitmas. Ma tõesti lootsin, et äkkiäkki saan asjadega paremini hakkama kui eelmine aasta. Et olen kiirem ja korralikum ning ei juhtuks enam napakaid asju (nt postikäru rottimine naabrite poolt). Muidugi ei läinud nii, nagu ma tahtsin. Eilne tööpäev läks ikka üsna halvasti. Kui seda aga nüüd tänasega võrrelda, oli too aga lausa lust ja lillepidu. Nimelt olid mingid keenjused otsustanud omale kõvasti reklaami tellida. Nii kõvasti, et ma olin täna tööl poole viiest poole üheteistkümneni ja siis ühest neljani. Pluss veel 4×3,5 kilti rattaga siiberdamist ühika ja Anne vahet. Mul on valusad kannad, labajalad ja käed umbes neljast erinevast kohast. Ma lõhkusin täna ära 3 küünt (ma ma alles lõikasin küüned maha). Ja päeva kõige toredam asi oli muidugi see, et ukselukud ei armasta mind. Ühe maja lukku ma konkreetselt ei saanudki lahti. Kahe maja omad sain, aga nii, et proovisin ühe korra tükk aega, ei saanud, siis käisin mujal ja mõne aja pärast tulin tagasi, pusisin uuesti ja lõõõpuks sain. Kõige parem lukujama oli veel see, et ma ei saanud tükk aega ühe kogumiskasti (kuhu mulle hommikul lehed tuuakse) lukku lahti. Keeran ja keeran, üritan ja rassin, aga ei midagi. Siis vaatan võtit. Aah, natuke kõver. Kas oli juba enne või tegin mina nüüd? Ei tea. Igatahes lähen ma homme nüüd varem kohale, et transpordionu lehti kappi panna ei jõuaks, nii igaks juhuks. Ja siis kunagi teen igaks juhuks võtmest koopia ära, täna ma lihtsalt ei suutnud enam. Lisaks kõikidele nendele asjadele tuli mul klaarida ka eilsid jamasid. Väga hull tööpäev oli.
Hetkel on täiesti masendav mõelda, et mul on veel 37 tööpäeva. 37! Tean, et tänasest hullemaid päevi väga palju tulla ei saa, aga ikkagi. Samas, kes teab, kui ma praeguse tempoga jätkan, võidakse mind vabalt ka lahti lasta.
Tänase päeva ainuke positiivne asi oli vist Brasiilia-Hollandi mäng, mis oli väga põnev. Ma olin küll väsimusest kokku kukkumas, aga üritasin ikkagi vaadata. No ok, teisel poolajal tegin pooletunnise uinaku, aga muidu ma ei oleks lihtsalt lõpuni vastu pidanud.
Ehk siis mu tänane päev nägi välja selline: 1,5 tundi und, 6 tundi tööd, 2 tundi pausi, 3 tundi tööd, paar tundi iseendale (sh päeva esimene söögikord, jalgpall, dušš), väike tudu, väike jalka ja nüüd varsti jälle tuttu, et siis homme rõõmsalt taas tööle minna.
Ma tean, et kunagi tuleb helgemaid hetki ka tööga seoses, aga ma praegu lihtsalt ei suuda asju positiivses valguses näha.