Täna olin ainult nii tubli, et lõpetasin ühe kodutöö ära. Tegin seda täna hommikul kaks tundi ja eile öösel kolm tundi. Mõnus. Pärast kooli premeerisin end ja ostin Wernerist kooki ja chaid kaasa. Kodus tegin mõnusa kahetunnise uinaku ja enam ei tunnegi ma end elava laibana.

Täna oli vahelduseks täitsa mõnus päev. Magasin kaua ja tegin eksamiplaanis muudatusi. EKA II teen järeleksami ajal, siis ma saan teisipäeval soome keele suulise ära teha.

Mitte et ma täna siis soome keelt hoogsalt õppinud oleks, ooei. Puhkasin lihtsalt eilsest närve ja mõtlesin elu(de) üle järele. Vaatasin gilmoori, jäisin jooksmas ja nüüd tegin just suppi. Jah, ma tean, et kell on veerand üks öösel.

Naised saunas rääkisid, et mõned riigieksamite tulemused olevat käes. Mõtlesin, et peaks siis vennale helistama. Olen uudishimulik+ ma pole teda ammu näinud. Ma isegi ei mäleta, kui ammu ma teda viimati nägin. Emadepäeval? Vanaema sünnipäeval? Tõesti ei mäleta. Ja ta on veel mu lemmikvend ka, võiks ju vahel siis rääkida või midagi.

Draama seoses mu Soome mineku paberitega sai nüüd jälle mõneks ajaks läbi, oo seda õnne. Nüüd tuleb ära oodata kiri, kas nad tahavad mind või ei. Ja siis järgmised asjaajamises tulevad alles kunagi kaugel suvel, juhul kui nad mind ikka tahavad. Ja juhul kui ma ühe teatud aine ikka tehtud saan.

Haluat mennä tanssiaisiin, muttet osaa valssia.

Üllatavalt asjalik päev on olnud. Eriti kui arvestada, et täna on pühapäev. Mis parata, tuleb vist lõpuks sessi algust tunnistada. Tänane päev siis: kohustuslik kirjandus, trenn, Farmville, õppimine, Mafia Wars, õppimine, pudrutegu, õppimine, H-i poole telkut vaatama, Farmville ja õppimine. Minust võib veel nii asjagi saada! Ja nota bene: juhin tähelepanu sellele, et ma pole veel ühtegi osa gilmoooori täna vaadanud. Nüüd üritan oma soome keele rääkimisoskust arendada (loe: luua). See tähendab seda, et ma valin ühe teema, millest rääkida. Ja siis räägin sellest. Vahepeal kulub ühe lause peale nt neli minutit, kuna mul tuleb sõnaraamatust kolme sõna otsida pluss grammatikat ka piiluda. Aga kui nüüd järgevad nädalad iga päev seda teha.. siis vast hakkab midagi looma ka. Tohutus koguses sõnakaarte tegin täna ka, aga umbes kolm korda seda kohutavat kogust on vaja veel teha.

Varsti hakkan äkki siia järjejutte postitama. Mul on ühikas siin üks nii nummi tegelane, et ma niigi kostitan pooli oma tuttavaid juttudega temast. Ja iga päevaga tuleb kõneainet muudkui juurde ka.

Kollane

Pole ammu midagi asjalikku kirjutanud. Mis muidugi ei tähenda, et ma nüüd viga parandama hakkan, ooei. Tuleb tavaline suvaline möla.

Olen endiselt põetaja. Või jälle? Mõlemat vist. Vahepeal tüütab ära, aga tuleb üle elada. Seetõttu ei saanud eile ja üleeile eriti koolis ka käia. Ei ütleks, et väga kurb olen.

Endiselt olen kokanduslike katsete lainel. Täna tegin elus esimest korda pärmitainast, mis nüüd rõõmsalt (mitte eriti) kerkib.

Täna on rõõmupäev, sest stipikirjad saabusid. Tähistamiseks üritangi nüüd kringlit vaaritada.

Mõtlesin igaks juhuks välisüliõpilaseks ka kandideerida. Nüüd ootab motivatsioonikiri tegemist, esmaspäeval tuleb paberid ära esitada. Paberimajanduse kordasaamise raames käisin täna isegi esimest korda dekanaadis, tadaa! Olen nii uhke enda üle.

Okidoki, lähen keeran selle kringli kokku. Keenjus muidugi avastas, et tal pole ei tainarulli ega mingisugust sobiva kujuga tühja veinipudelit ka. Rääkimata siis täis veinipudelist. A küll ma midagi välja mõtlen, Red Bull kringlinälg annab ju tiivad idee tainarulliks.

Tuletõrjealarme pole enam eriti olnud. Radikas on kuum, väljas on ainult 4 külmakraadi, aga toas on pakane!!! Kui õues oli 30 külma, oli siin ka soojem kui praegu. Prr.

Tegelikult tahtsin ma öelda, et ma sain täna siukse trikiga hakkama, et olen viimased viis tundi aina imestanud, et kuidas see küll võimalik on. Ja kui kõik läheb edukalt, hakkan ma seda trikki veelgi kordama. Oijummel…

A ma nüüd siis külmetan edasi.

Ja mu suuuur pannnn jõudis täna Tartukesekesse! Ma saan panniruokasid tegema hakata, juhheiiiiii.

Jõuluaeg

Jajaa, jõuluaeg. Ja umbes enam-vähem esimest korda ma ka naudin seda, kuna olen lõpuks sel ajal ise oma peremees. Täna tähistasin oma iseseisvaid jõule sellega, et koristasin suurema osa päevast. Ja päevaks loeme siis aega alates kella neljast (mil ma lõpuks jalad alla sain ja voodist väljuda suutsin).

Kuna ma plaanin terve esimese ja teise jõulupüha logeleda ja kohustuslikku kirjandust lugeda, siis loomulikult teen ma homme söögi kolmeks päevaks valmis. Ärgata on plaanis põrgulikult vara – nii umbes poole üheteistkümne ajal. Siis ma kokkan kooki, lavašši, salatit, pitsat ja kaerapätsikesi teha. Siis söön neid. Siis seedin neid. Ja sitten menen ma küla pääle.

Ühe kingitusen sain ka täna kätte Täiega meeldib. Kinkija iseloomustab seda sõnaga “poolmööbel” ja seda see ka vist on. Kasulik ja tore asi, aitäh veelkord

Vot see on usinus

Eile sain oma ungari keele arvestuse kätte. Kas see tähendab nüüd, et mul on eelpoolmainitud keelest poolteist kuud puhkust? Muidugi mitte. Täna hakkasin vabatahtlikult õppima. Mida? Loomulikult ungari keelt.

Venna toast leidsin raamatu nagu “Kuidas elad, Ann?”, mis mul teatavasti laste-ja noortekirjanduse raames kohustuslik on. Mõtlesin ta siis läbi lugeda juba, kui ta nii ilusasti mu ette sattus.

Tegelikult on nii põrgulikult külm.. ja ma peaksin hoopis Tartus olema.. :/

Olen end alati pidanud üsna egoistlikuks inimeseks. Mis parata, lapsepõlv (loe: olelusvõitlus) nelja vennaga polnud kerge. Kui ikka enda eest ei seisnud, ega keegi teine seda ka tegema ei hakanud. Ja kui vahepeal nt loovutasid heast tahtest mõne parema pala vennale, siis ega keegi seda ei märganud ja pärast oli ikkagi endal halb tunne.

Nüüd aga märkan üllatusega, et vähemalt mingi minikilluke egoismi on minust jalga lasknud. Olen avastanud andmise rõõmu. Ja tihtipeale on see kordades parem kui saamine.

Guess I’m learnin’

Nüüd on siis paljud asjad ära kolitud. Mõned igapäevaelus vajaminevad on veel siin. Voodiasjad. aa, riided ka, kurat. No vähemalt ei võta nende pakkimine kaua aega. Teisipäevaks peaks siin plats puhas olema. Telekas jääb siia, mikrokat mõtlen veel. Tolmuimeja ilmselt ka, natuke kahju on seda vennale jätta.

Läksin täna lõunakasse, et printerit osta, aga loomulikult oli see sealt otsas. A öeldi, et Raatuses on veel, kohevarsti hakkangi sinnapoole minema.

Kui ema N89-t nägu, oli ta alguses küll täiega ehmunud Ag pärast toa nägemist rahunes ta ikka natuke maha.

Asjade 5. korrusele kolimine polegi muide üldse hull. No ok kui mingit mööblit hullult oleks… a mul ei ole vot.

Nii tühi on siin elamises. Kui ma neli aastat tagasi siia kolisin, oli siin ka nii tühi. Kappides nagu oli asju, aga kõik riiulid olid täiesti tühjad. Täita hämmastav, palju asju ja muud prahti ma siia selle ajaga koguda, osta ja maalt vedada jõudnud olen.

Väsinud olen. Mingi umbes neli tundi und täna öösel. Naljakas, et ma magan ja elan siin praegu oma viimaseid öid ja päevi EIII  MA EI MUUTU SENTIMENTAALSEKS. Tegelikult kartsin ma , et hakkan täiega tönnima, kui kolimine on. Siiamaani pole küll veel midagi olnud.

Õh, ma pean nüüd külmkapi tühjaks sööma. Kui keegi tahab moose, pelmeene ja igast hoidiseid süüa, siis astuge aga enne teisipäeva läbi.

kohutav öö vol2

Kell on veerand kümme hommikul ja ma olen maganud poolteist tundi. Uskuge mind, asi polnud selles, et mul kiire oleks või et ma ei viitsinud magama minna. Ma läksin, mingi kolm. Ja poole viiest olen üsna üleval. Seletus? SÄÄSED. Nagu usssskumatu. Neid sai ikka kümneid ja kümneid maha löödud. Vahepeal tuli nagu vaikus magamistoas (teistes tubades on asi enam-vähem kontrolli all), aga loetud minutite jooksul oli neid jälle liiga palju seal. Ja oleks siis aken lahti olnud või midagi! Täielik müstika. Ja palavusest ma ka ei räägi. Ootan juba homset, mil siin päevaks mingi 11 kraadi lubati.

Asjal on muidugi positiivne külg ka. Kuna ma lihtsalt ei suutnud enam siin palavuse ja sääskede käes olla, läksime ratastega sõitma. Kõigepealt Tähtverre ja siis mitu kilomeetrit linnast välja ja siis Tlna mnt kaudu tagasi. Kokku mingi 16 ja vist peale kilomeetrit. Jaa, mul saadi ju nüüd spidokas korda. Nägime postiljoni, see tõi naeratuse näole. Millalgi mõtlesime Kassitoomele hängima minna, aga seal saime jälle sääserünnaku ohvriks. Ja viimane suurem peatus oli lauluväljakul, uskumatu, aga seal sääski polnud. Enne kaheksat midagi jõudsime siia tagasi (kokku olime ära siis vähemalt kaks ja pool tundi), alguses oli plaan lihtsalt elutähtsad asjad nagu telefon, raha ja fotokas haarata ja sääskede ja palavuse eest põgeneda, aga selgus, et neid polnudki siin vahepeal miljoneid siginenud, ainult paar tükki. Ja nüüd hakkab kell pool kümme saama ja siin ma olen. Varsti pean raudteejaama kobima, saan Soome minekuks kohvri omale sealt.

Ja siis saan magama. Magan rauttselt terve päeva maha, õhtul üles ja öö läbi üleval. Rauttttselt.

Lühikeseks jäänud une tõttu ma kahjuks täna unenägu ei näinud. Äkki jõuab veel.