Meil toimus just korteris üks suur tagaajamine. Mina jooksin ananassimahla täis tassiga ees ja J ajas mind viinapudeliga taga, tahtis mu mahla tuunida. Ma pean nüüd eriti ettevaatlik olema ja oma tassi mitte üksi  jätma. Sest ega jah, esmaspäev on vahetusüliõpilastele ju peaegu nädalavahetus ehk et tuleb ikka välja minna ja juua!

Ärkasin öösel millegi peale üles, aga ei saanud alguses arugil, et mille pärast täpselt. Siis aga selgus, et mulle oli sõnum saadetud ja niisiis vibreeris mu telefon iga mõne minuti tagant. Sõnumi saatjaks on üks inimene, kellega ma suhtlen üks kuni paar korda aastas. Sõnumi sisu: oip. Kellaaeg: 7.45.

 

Ja ei naera midagi, 7.45 on täiega öö veel.

Kirjutasin täna kolm lehekülge bakatööd. Või noh, kui panna õiged äärised ja alustada peatükki poole lehekülje pealt, nagu kombeks on, siis tuleb vist isegi neli lehekülge ära. Nüüd saatsin kupatuse juhendajale vaatamiseks.

Homme on tihe päev. Ettevalmistumine ettekandeks, ettekanne, küpsetamine, sünnipäev ja kodutöö. Samuti peaks natuke bakatööd sinna ka pressima. Sain täna vist lõpuks aru, kui vähe aega mul ikka jäänud on töö lõpetamiseks. Ja kui palju veel teha on.

Hõiskasin liiga vara Väljas on -6 kraadi ning pidin juba sokid jalga panema ning sallikese ümber võtma. aga endiselt seeliku ja t-särgiga. Lähen ja tutvustan ühele aknale natuke kleeplinti vist nüüd. Ja ilmselt tuleb homme ahju kütta ikkagi :/ Miinuskraadidega vist päris enam ei saa nädal aega kütmata olla, nagu ma siin kaks nädalat tagasi harrastasin.

 

Nädalavahetus möödus vedelemise tähe all. Ahjaa, paar külalist käis mul ka. Eilsest alates peatub me juures J-i sõbranna Saksamaalt, kes jääb siia kolmapäevani. Viimasel kahel päeval olen pidanud võrdlemisi tubli olema, sain valmis praktikaaruande (tuutorivärk) ning ühe ettekande neljapäevaks. Juhendajale julgesin ka lõpuks kirjutada, et tahaksin temaga kokku saada. Kui rootsi keele kodutöö ka valmis saan, siis võin homme natuke vabamalt võtta ning ainult kergelt paari kodutöö (ning bakatöö ning ettekande) pärast muretseda. Tähtaegade kuhjumine tähendab vaid üht – winter is coming. Ja see ei ole hea uudis. Ilmad on ka minus petlikke arusaamu tekitanud, et tegelikult on veel hilissuvi ja kõigeni on väga palju aega. Ei ole. Kohe üldse ei ole.

Kuigi J pidi täna kell 4.45 üles tõusma, et erasmuslastega Venemaale minna, otsustasin ma siiski Raatusesse ööseks jääda. Viga! Jäime küll magama, aga kõik edasine oli põrgu. Esiteks ärkasin kuskil kahe ja kolme vahel üles toakaaslase siiberdamise peale. Siis avastasin, et toas oli (minu mõistes) põrgukuumus. Tegin akna võimalikult palju lahti ja istusin ise tolle alla passima, aga ega seegi midagi ei aidanud. J-i toakaaslase huvides end päris alasti kiskuda ka ei tahtnud. Muutsime siis lihtsalt natuke magamiskorraldust. Üriasime kuidagimoodi uuesti tuttu jääda, mis muidugi ei õnnestunud, sest peolt saabus J-i korterikaaslane leedukas oma seltskonnaga. Kas nad lärmasid ja panid muusika mängima või jaa? J läks ja karjus natuke nende peale, aga ega abi polnud sellestki. J märkas, et üks unetu seltskond istub koridoris ja me siis ajasime riided selga ning liitusime nendega. Jõime õhtu viimase / hommiku esimese konjaki ning mõtlesime lõbuga sellele, kuidas Venemaale minejatel poole tunni pärast äratuskellad tirrama hakkavad. Seal hängimine oli tegelikult päris vahva. Nüüd on kell veerand kuus ning J keedab omale kohvi. Mõlemad saame varsti tagasi magama minna – tema oma seitsmetunnisel reisil Peterburi, mina siinsamas kuni oma kella kümnese loenguni. St enne pean oma ühikasse ka jõudma, kuna ma polnud eile nii taibu, et oma loenguks vajalikud asjad kaasa võtnud oleksin.

Endiselt ei jõua esmaspäeva ära oodata. Mõttes sisustan ja sätin juba korterit. Mul on nüüd köögis oma asjade jaoks rohkem ruumi kui üks närune riiul!!! Ja külmkapp on suuuur! Ja voodi on palju suurem kui need, mis siin ühikates on! Ja kappe on mitu! Ja kas ma ikka mainisin, et dušinurk on voodi kõrval? Väga-väga-väga elevil olen. Lisaks on sinna kolimisel muidugi muud hüved ka. Olen pidevalt siin üritanud täna J-i rahustada, et mõtle, peaaegu viimane öö siin. Ja siis pole enam mingeid leedukaid, mingit märga põrandat duširuumis (sest meil lihtsalt pole duširuumi), mingit teadmata inimeste pesemata nõude virna, mingit varastatud sööki jne.

Ühest põhjusest peaksin veel rääkima, miks ma nii oota kolimist. Üle mitme-mitme aasta ei hakka ma enam elama viiendal korrusel!!! Viiendal elasin ma N89-s, Soomes ja Purdes. Elagu teine korrus!!!

If we die for them, Harry, i’m gonna kill you.

Pühapäeval kell veerand kümme õhtul saabus kätte lõpuks see aeg, mil ma kinosaali marssisin. Muljed filmist on päris head. Häirima jäi vaid üks suur viga filmis ning lahingust paar asja. Ma saan aru, et Sigatüüka lapsed ja õpetajad ning ordulased olid osavad, tublid ning hingega asja juures, aga kui nende vastaseks on võimsaima võlukepiga Voldemort ning bitsiljon surmasööjat (terve maa ju mustas neist), siis ma küll aru ei saanud, miks pahad headele kohe tuupi ei teinud. Vägisi tikkus pähe LOTR-i  ”Kahe kantsi” film, kus oli täpselt samamoodi – lõpmata arv pahasid ning paarsada või midagi head. HP-s muidugi olid 90 protsenti Voldemorti vastastest veel alaealised kah. Aga noh, mis seal ikka, asi oli vaja ju võimsate eepiliste stseenidega ära lõpetada. Muidu mulle ikkagi film meeldis.

Esmaspäevast alates olen trennilainel olnud. Nüüd tuleb väike paus sisse, kuna tänase BodyPumpi tõttu ma ei suuda homme ilmselt iseseisvalt end voodistki välja veeretada. Kui suudan, lähen äkki verd andma. Sõin isegi maksakotlette täna, kuigi ma ei tea, kui ruttu söögist raud verre läheb ja kaua ta seal on.

Nüüd lähipäevil peaksin saama nimekirja inimestest, kellele ma tuutoriks hakkan. Täna hakkasin aga mõtlema, et kuigi ma ütlesin ühele tuutordusega tegelevale tädile (kes kirjutas minu eriala tuutorikandidaatidele ja uuris, kas äkki mõni on nõus vahetusüliõpilastele tuutor olema),  et võin olla tuutor ka VÜ-dele, ei pruugi see ju tegelikult tähendada, et ma just välismaalased omale saan. Äkki vastasid kõik smugrid talle, et jah, oleme nõus. Kuigi ma satun vähemalt kaks korda päevas paanikasse mõtte peale, et mul on augusti lõpust kantseldada kaheksa välismaalast, hakkan ma sellega juba harjuma. Mõtlen juba, mida neile öelda, kuhu neid viia ja mida teha. Ma arvan, kui ma saaks teada, et mind on määratud ikka oma eriala tuutoriks, oleksin ma isegi natuke pettunud.

Sügist ma nii ootan kui kardan. Ootan, et saaksin taas rootsi keelt ja muid ägedaid asju õppida. Ootan, sest siis on mul kõvasti tegevust ja uusi tuttavaid ning jääb vähem aega mõtlemiseks. Kardan, sest tuleb hakata tegema valikuid ning bakatööks ettevalmistusi. Kardan, sest ma plaanin omale võtta aineid väga paljude ainepunktide eest (kevadsemestri 49 peaks selle kõrval kahvatuma) ning kui juurde lisada tuutordamine, närvidele käiv toakaaslane ning mõned asjad veel, ei ole ma kindel, kuidas ma kõigega hakkama saan. Kes palju teeb, see palju jõuab – loodetavasti hakkab see lõpuks minu kohta ka kehtima. Kuigi kes palju teeb, see palju untsu keerab tundub mind arvestades tõenäolisem olevat. Hm, on vist aeg tarokaardid välja otsida.

Sain Õigluse. Mureküsimused leiavad soodsa lahenduse. Kui lähenen katsumustele mõistlikult ja pragmaatiliselt, läheb kõik hästi.

Ma tegelikult pooleldi usun oma kaarte. Olen vahepeal ennustusi üles kirjutanud, et neid hiljem vaadata. Heitsin ust pilgu aasta alguses tehtud ennustusele kuude kaupa. Sealgi lubavad sügiskuud natuke paremaid aegasid, kui senimaani olnud on. Jään ootama…

heaven is a place on earth

Täna (või praeguse seisuga juba eile) käisin kursaõdesid + H-d +M-i lõpetamas. Selleks puhuks Kaubamaja juurest ühelt tädikeselt oma viimaste säästude eest rukkilillede ostmine kujunes muidugi väga huvitavaks. Nimelt jäi mulle mulje, et ükski neist tädidest pole varem näinud, kuidas keegi kaheksa kimpu rukkililli ostab. Igatahes oma laadungiga teistest tädidest möödudes kostus asju nagu “Vaaata, Salme, kui palju rukkililli!” ja “Oi, kus Heljul nüüd läks alles hästi”. Peahoone ette jõudsin ainult paar minutit liiga vara. Kallistasin-õnnitlesin kursaõed ja H-i ja M-i läbi ja lootsin, et ehk olen aastakese pärast ise seal õnnesoove vastu võtmas. Seekord oli M see, kes mu päeva tegi (mu blogi tegelaskonnas on väga palju M-e, palun vabandust. Ma pole veel välja suutnud mõelda, kuidas neid eristada) ja nüüd on juhtunud selline imelik lugu, et ma ei jõua ära oodata, mil ma Tallinnasse minna saan. Muidu ma üsna jälestan toda linna (eriti pärast semestrit Soomes muidugi). Aga M on nii torearmaskenatorehea, et ma tõesti läheks kas või hommepäev sinna juba. Aga homme ei saa, homme lähen ma Värskasse “Pekot” vaatama. Ja pärast toda ma ilmselt veedan mõned päevad kuskil Lõuna-Eestis. Loodetavasti Värskas.

Käisin täna tiiru raamatukogus ka ära. Viisin kooliga seotud kirjandust ära ja võtsin suveks lugemismaterjali. Loodetavasti jõuan nende lugemiseni ka kunagi.

Oh, kell on täpselt nii palju, et ma saan jälle rõdule minna. Ilma rõduta läheksin ma küll päris hulluks siin.

I’m on my way from misery to happiness today

Wifi lõpetas levimise ära, seega kirjutan ma praegu selle jutu lihtsalt üles, et kunagi äkki blogisse lisada.

Kell on pool kolm öösel ja ma istun rõdul, paljad jalad rõduäärele tõstetud. Kirdetaevas annab märku, et kuskil pooleteise tunni pärast tõuseb päike. Varvastel ja säärtel on natuke jahe, sest neist käivad üle kerged tuulehood. Reite peale toetub mu 10,1” sooja arvutit. Pidin tegelikult magama minema, pesin selleks puhuks isegi hambad ära, aga tuli tahtmine veel üks osa House’i vaadata. Mu palav tuba (täiesti uskumatu, kuidas uksi-aknaid lahti hoides on mul seal kogu aeg nii palav. Ka siis, kui väljas on 14 kraadi) on viimaste päevade (või nädalatega) mulle juba väga ahistavaks muutunud, eriti öötundidel, mil laualamp kuumust veelgi juurde õhkab. Kontrastiks palavusele, umbsusele (mida ma ilmselt endale ette kujutan) ja ahistavatele seintele toas on siin rõdul valitsev vabadus ikka eriti mõnus. Päevasel ajal on just tuba see, kuhu ma päikesevalguse ja muruniidukite häälte eest pagen. Öö on aga just õige aeg rõdul olemisel.

Hakkasin mõtlema, et kas viimase 24 tunni jooksul on olnud mõni hetkl niisama tore või paremgi veel praegusest. Ükski meenuv ei tule selle lähedalegi. Ja mul ei olnud isegi väga cräppy päev! (ainult natukene)

Vaatan nüüd oma House’i ära ja kui raatsin, siis lähen kunagi magama ka. Kuigi tegelikult on tunne, et võikski jääda siia rõdule niimoodi. Või ühe osa House’i lõpuni vähemalt, sest varvastel hakkab juba natukene jahe.

budistlik loomaaia porno: laamal on jakk seljas

Hakkan juba üksiolemisega ära harjuma vist. Nii mõnus ju tegelikult, kui ei pea kellegi teise peale ärkama. Ei pea toakaaslase vadistamist kuulama, kui endal vaja midagi teha on. Võin veerand kolm öösel muusikat kuulata, ilma kõrvaklappideta st.

Countdown ka: 4 eksamit/arvestustööd, 2 esseed. Reedel saan loodetavasti seda nimekirja vaadata ja kergendusega mõelda, et ainult kaks asja jäänud. Samas on nood muidugi ka selle semestri kõige hullemad.