Category Archives: nichts besonders

Tegin eile karrimaitselist püreesuppi. Päris nämma. Mulle hullult meeldivad püreesupid, aga kahjuks on neid tavamikseriga päris halb teha. Muud asjad saab veel purustatud, aga porganditükke jääb küll kõvasti sisse. Varsti saab see mure aga lahendatud. J rääkis eile oma emaga telefonis juttu. Ta vanemad tulevad nädala ja mõne päeva pärast Eestisse. Ema küsis, et kas tahad ka siit midagi. J-i vastus: jaa, osta meile saumikser. Mul vajus suu ammuli.

Autokooli lähen. Või noh, otseselt just ei LÄHE sinna, aga hakkan vaikselt juhilubade saamise poole liikuma. Võtsin e-kursuse. Milleks on mul vaja ID-kaardi lugejat. Mille ma siis tellisin omale pangast. Viis päeva tagasi. Rrr.

Okidoki, lähen nüüd vigade analüüsimise juurde tagasi. Homme on seminaritöö tähtaeg ja lisaks olen ühele ettekandele oponendiks ka. Ja ülehomme on mul endal üks ettekanne, selleks peab ka varsti materjali koguma hakkama.

Olen elus ja terve, lihtsalt midagi pole juhtunud. Soojakraadid ajavad mulle hirmu nahka (sest soe=kevad=suvi=bakatöö peab valmis olema). Reedel põgenen viieks päevaks kevade eest Põhja-Norrasse ja sellest veelgi enam põhja. Loodetavasti lähen ma kunagi selle reisi pärast elevile ka.

Muusika järele on mingi huvitav vajadus tekkinud. Kohe tunnen, et pean saama muusikat kuulata.

Nonii. Vahepeal olen lubamatult palju lebotanud, aga tänasest hakkas minu õppimis- ja lugemismaraton peale. Lisaks eksamitele on vaja veel nii palju asju teha tegelikult… vast jõuab.

Tulevik ei tundu enam nii halli udusse peitunud olevat. Mingid plaanid on hakanud selguma, nii lähema kui ka kaugema aja kohta. Näiteks selgus, et kuue nädala asemel läheb J nüüd hoopis kümneks päevaks ära. Ja võib-olla lähme jaanuari lõpus Iirimaale.

Oeh, ootan juba järgmise nädala lõppu.

Win

Käisin täna verd andmas. J-i võtsin ka kaasa, aga tema verd ei tahetud. Selleks peaks ta olema aastakese siin elanud. Nojah, hoidis siis mu kätt ning käekotti. Hemokas oli korras ja ära ei minestanud, jee. Ainult veri ei taha täna kuidagi kinni jääda. Võtsin just sideme ära (4 tundi on möödas), aga panin selle kiiresti peal tagasi.

Ungari rahvusõhtule minek täna. Tegelikult peaks veidi koristama ka, sest homme tuleb üheks päevaks ja ööks meile siia üks J-i sõber Saksamaalt. Ja uuel nädalal hakkab minu sess peale.

Paari tunni pärast kohtun juhendajaga. Olen väga närvis. Loen tema aines saadud materjale, et ma väga lolli muljet ei jätaks. See ongi mu esimene ja kõige suurem hirm. Teine on see, et äkki meenub juhendajale, et ma pidevalt tema loengutes magasin (kes mind tunneb, see teab, et mul on selline probleem). Ja siis ta hakkab mind vihkama või ei tahagi mu juhendaja olla.

Sellsk nädalaks on nii palju asju planeeritud, et ma elan pidevas hirmus, et unustan midagi ära. Eile läks näiteks juhendajaga kohtumine mõneks ajaks meelest ära ja tegin juba muid plaane.

Haha, mu uksele koputati just. Mingi mees. Küsis omanikku. Palus talt uurida, millal korstnapühkija Mati korstnat pühkima tuleb.

 

Sooja veega sai meil siin ikka tralli. Omanik siis ütles esmaspäeva õhtul, et lülitas just boileri sisse, seega läheb natuke aega. Kui ka mitme tunni möödudes vesi natukenegi leigemaks muutunud polnud, siis hakkasin kahtlustama, et ega sooja vett vast hommikukski pole, st keegi on midagi kuskil tegemata jätnud. Kuna kell oli palju, kirjutasin omanikule meili. Järgmisel päeval ta siis helistas ja teatas, et oli vist jätnud elektrikapis boileri nupu sisse lülitamata. Ja oh õnne, selles oligi asi ning eile õhtul sain õnnelikult duši alla minna. Õnnelikuna ma sinna läksin, aga mu naeratus kadus kohe minema, kuna ma ei saanud dušist aru. Seal on mitu nuppu, mida saab mitut erinevat moodi keerata. Vett tuleb duši all kolmest erinevast kohast, st ei olnud just väga meeldiv pimesi nuppe keerata ja pidevalt ehmatusest kiljatada, kui vett nt kuskilt külgedelt täiega pritsima hakkab. Ega ma süsteemist lõpuks ikkagi aru ei saanud, pean veel vähemalt mõned korrad enne pessu minekut laskma J-il asja ära tuunida.

Veel on palju nalja põhjustanud lamp WC-s, mis väga funktsioneerida ei tahtnud. Omanik oli ette näidanud, et tuleb pirni lambi sees natuke loksutada, et siis võib tööle hakata. Alguses hakkaski nii, siis enam ei hakanud ja ei hakanud. Kaks päeva käisime pimedas vetsus omi asju ajamas, täna aga avastas J lõpuks, et pirn on läbi. Panime uue sisse ja kõik töötab väga ilusasti. Kummaline.

Vaikus on kõrvulukustav. Näis, millal harjun ära sellega, et minu ja J-i hääled on pea ainsad, mida kuulen. Noh, tuleb ka muid hääli ette, nt täna öösel möllas trepikojas keegi väga purjus venelane.

Tõime täna Raatusest viimased asjad ära. Muutusin natuke sentimentaalseks lausa. Viimase poolteise kuu jooksul olen ma ometi päris palju aega seal veetnud, millest suurem osa oli väga meeldiv (ja ülejäänu väga nõme). Nalja sai seal ikka päris palju. Oh, mälestused! Kuidas ma suvikõrvitsaga iraanikale kallale läksin… Kuidas ma pidevalt poolakat kummikommidega ära ostsin… Kuidas koridoris poolalasti noormehed selle laulu järgi tantsisid. Kõik need ühissöömised ja geikaartide mängimised… Igav seal ei hakanud. Ma arvan, et Purde järele ei hakka ma väga igatsema.

Aga olgu, mult võetakse kohe internet ära, seega on aeg lõpetada. Elionilt interneti+telekanalite+telefoni tellimiseks olen ma vist liiga blondiin, et korraliku internetiühenduse saamine võtab natuke aega. Aga noh, me olemegi siin vaikselt harjumas vähese kraamiga elamisega. Merevaiku määrin saibile lusikaga, mahla joome kohvikannust (kuni tänaseni oli meil siin ainult üks tass) ning J sõi suppi just mu hermeetilisest karbist (kuna kausse on ka ainult üks. ja too oli ühtlasi veel meie ainuke tass ka).

Guugeldasin just  korteri omaniku nime ja sain teada, et tegemist on väikestviisi nahakunstnikuga. Korteris viibides mul oligi tunne, et see, kes tolle sisustanud on, peab vähemalt kunagi olema olnud kunstiga seotud.

Ma ei jõua esmaspäeva ära oodata! Mind ootab ees väga igav nädalavahetus koos oma toakaaslase ja suure hunniku kodutöödega. Pole väga ammu niimoodi eesootavat nädalavahetust vihanud ning esmaspäeva kättejõudmist oodanud.

Tühjast-tähjast

Huhuu, millest küll alustada. Äkki sellest – olen juba peaaegu nädalakese olnud niidivaba. Sõitsin spetsiaalselt niitidest lahtisaamiseks maale, kuna seal pesitseb mu kallis perearst. Tegelikult soovitas isa mul hoopis kas ise niidid välja võtta või mõne tuttava arstikalduvustega inimese poole pöörduda. Sest, nagu selgus, jättis perearst kunagi mu vennale kogemata ühe niidi sisse. Uurisin ja puurisin oma niite siis. Alumise oleks saanud vabalt mõni meditsiinihariduseta inimene ära võtta, ülemisega (mis oli alahuule sees) oleks aga natuke raskeks läinud. Mõtlesin, et ah, küll perearst teab ja oskab paremini, tema niidieemaldusviisid on vast vähem valusad ja turvalisemad (mul polnud alkoholi ka kodus olemas, millega huult puhastada). FEIL. Esiteks enne niitide väljatõmbamist puhastas arst ainult oma riistu, mitte mu huult. Teiseks on tal vist nägemisega probleeme, igatahes ta tiris ja sikutas mu niite igas suunas, kuigi alumise oleks ta saanud vabalt kohe läbi lõigata. Igatahes valutas mu huul veel mitu tundi hiljemgi. On vist aeg omale Tartusse perearst hankida…

Homme hakkab tuutordamine peale. Olen põnevil, samas kardan kohutavalt. Eile käisin juba korra Raatuses, oli vaja asja ajada. Homme on viimane infotund, kolmapäeval hakkab orientatsioonikursus. Viimaselt kahelt inimeselt oma tuutorgrupist sain ka eile-üleeile kirjad, et nüüd olen kõikidega ühendust saanud. Täna hakkan H&K ühikatoa vanast tapeedist suuri ja värvilisi silte vorpima, millega saan siis vahetusüliõpilastele bussijaama vastu minna.

Mulle pole ikka veel teadet tulnud, et mu pikendusaasta avaldus on vastu võetud. Lähen homme dekanaati ja uurin, mis värk on.

Lähipäevil tellin henna ära, et kooli alguseks juuksed ilusaks tuunida.

Neljapäeval saab trennikaart läbi, niuks. Uut ei ole mõtet osta, sest ma olen terve see semester nii laip, et heal juhul jõuan kodutöödega valmis.

Hah, trenniga seoses. Nagu selgus, olen ma nii agar treenija, et ma ei hooli isegi Tyski lahtiolekuaegadest. Sattusin jõusaalis nii hoogu, et tulin sealt alles kell kaheksa õhtul ära ükspäev, pärast mida veel pesu ja värk. Tysk on kella kaheksani lahti. All fuajees vaadati mind imelikult, kui ma veerand üheksa väljuda tahtsin, aga keegi midagi ei öelnud ning uksed olid ka veel õnneks lahti.

Muide, täiendus eelmisele sissekandele: lisaks kummide pumpamisele õlitati ka mu rattakett ära, nagu ma hiljem teada sain.