Täna on päris edukas päev olnud. Elvas sain vahvat infot, et üks siinne soomlane on ühe ameeriklasega friends with benefits. Koju jõudes avastasin, et mulle on TÜRas saabunud raamat, mida ma tegelikult üldse saada ei lootnudki, kuna tolle tagastustähtaeg oli kunagi detsembris juba. Raamat on ideaalne mu bakatöö jaoks. Siis tuli mul natuke Maksu- ja Tolliameti lehel luusida ning seal sain teada, et mul on tulusid, mida deklareerida. Nimelt tuutordamise raha, mille ma ülikoolilt sain. Saan kuus eurot tagasi omale kunagi! Hihiii. Ja nüüd õhtul käisin jooksmas ja oli päris tore. Varsti saab suppi (kartuli-porgandi-naadi-brokoli-kõrvitsasupp) ja J-i tehtud rosinakooki. Mmm.

Oktoobris tuleb mul üks selline nädal, mil mul on pealinna lausa kolmel korral asja. Muidugi pole need kolm päeva ilusasti järjest, vaid ikka ühepäevaste vahedega, seega pole mõtet tuttavate juurde pesitsema jääda. Igatahes, 11. okroobril läheb ekskursioonile (jah!), 13. okroobril Kaiserite kontserdile vist (sest mul on nüüd raha!) ja 15ndal on veel üks kontsert. Tuleb huvitav nädal.

Mulle on hakanud tunduma, et oma nö õige Erasmuse elu tunde saan ma kätte, üllatus-üllatus, alles sellel aastal. Ma olen viimase kuu aja jooksul käinud üritustel ja niisama väljas vaat et sama palju kui Helsingis… mingi üsna pika aja jooksul. Eile oli pubituur “Mina ja kolm sakslast”, millel oli, nagu selgus, kaks eesmärki. Üks oli siis näidata sakslastele meie pubikultuuri, teine oli harida mind saksa keele (loe: Berliini slängi) koha pealt. Kauba peale sain palju muid vajalikke teadmisi (et mis linn on kole, mis dialektid kõlavad eriti hullult jne). Aga väga tore õhtu oli.

Täna tuleb hakata juba homsele ehk Saksamaale mõtlema. Tuleb pesu pesta (või nagu mina öelda tahan viimasel ajal, pesu teha. Do the laundry), riided välja valida, kott mõistlikke asju täis pakkida jne. Et homme hommikul lihtsam oleks (lähme 10 ja midagi bussiga), ei ööbi ma täna oma linnaäärses ühikas. Mis tähendab, et ma pean nii oma musta pesu kui ka kõikvõimalikud kaasavõtmist väärivad asjad täna Raatusesse ära vedama. Ja kui hommikul tekib olukord, et meenub midagi, mis kohe kiiinnndlasti peab kaasa saama… siis on sitt lugu, eeslike.

 

Tänu oma tööotsale olin ootamatult rahabossiks saanud. Raha on aga teadupärast kulutamiseks ja seda ma olengi viimased peaaegu kaks ja pool nädalat aktiivselt teinud. Täna käisin Lõunakeskust vallutamas. Kahjuks on suuremad allahindlused läbi, aga mõned riideesemed ikka raatsisin osta. Plaanis oli ka omale fotokas ära soetada, aga Erasmuse stipp polnud veel saabunud. Nuhkisin igatahes järele, mis poodides ja milliste hindadega mu nunnu väljavalitu olemas on. Tagasiteel ühika poole sai Kaubamajast läbi tuldud ja seal tervitas mind ja mu telefoni sõnum, et mu kontole laekus 26 000 krooni (tellisin sõnumi netipangast, et ei peaks kogu aeg vaatamas käima, ons juba kohal või ei). Jee! Uusti Lõunakasse ei viitsinud minna, sõitsin siis Zeppelini vaatama, kas seal Euronicsis on mu tibu olemas. Oligi, võtsin ära. Normaalset kotti sealt fotokale ei saanud, kuna ta on mul siuke… suur, aga väike. Et kõvasti suurem nendest digiseebikatest, aga profimatest väiksem. Kuna ma olen kohutav laamendaja, siis kott kuluks ikka ära. Eks ma nüüd hoian lihtsalt kottide kohta silmad, kõrvad ja muud meeled lahti, äkki leiab mõni ideaalne kott minu juurde tee. Täna mulle mingeid variante ikka pakuti, aga nad olid väga suured ja maksid u 500 krooni. Selle raha eest saab läpakale ka normaalse koti, hullumeelsus. Aga näis, näis.

Ja nüüd olen tükk aega oma fotokakesekest avastanud ja napakaid pilte teinud. Kuna fototeadusest on mul üsna null, siis on päris harjumatu enne pildi tegemist mõelda, siis masinat näppida ja muidugi kõigest väest käte värisemist vaigistada.

Pilt kah oma loomakesest. Nimeideesid?

(millegipärast paistab ta piltidel tunduvalt suuremana kui tegelikult)

Oo, mu vaba päev, miks pead sa küll lõppema?

Eile oli lapsevanem öelnud, et ta hakkab u 9 ajal linna tulema, natuke ajab enda asju ja siis helistab mulle. Panin omale poole üheteistkümneks äratuse. Ärkasin, sõin, käisin Farmville’is, vaatasin seepi ja koristasin. Ja kell 12 helistas ema ja teatas, et nad hakkavad lõpuks linna tulema. Lõpuks. Sest tal oli telefon kadunud olnud ja siis nad otsisid seda. See tähendas, et ma sain veel kaks osa seepi vaadata. Lõpuks olid nad siin (“nad” ehk isa ja vend olid ka otsustanud kaasa tulla). Niipalju siis emaga kahekesi poodlemisest). Kõigepealt käisime ühes väga masendavas  šopingkohas, kus oli väga kohutav olla. Ema kogu aeg küsis, kas ma leidsin omale midagi, aga ma tõesti ei suutnud seal riideid vaadata. Õnneks saime sealt lausa kolmveerand tunni pärast tulema. Siis käisin korra hullumajas. Ja lõpus Lõunakas, kust sain omale seeliku, pluusi, papud ja kingad. Oleks veel ühte pluusi tahtnud (ostetud pluusi musta varianti), aga suve puhul ei ole ema nõus mulle musta värvi riideid ostma. Pärast käisime veel Selveris, sain sealt ka omale vajalikku kraami. Ja oligi kõik. Õhtul sain kõvastu sunduinakuid teha, mis tähendab, et kui nüüd on kell 21.53, siis järgmine tudu tuleb vist alles pärast tööd. Jep, homme jälle tööle. Oeh.

Olen nüüd juba kaks korda rulluisutamist proovimas käinud. Esimene kord hoidsin julgestusel käest kinni ja üritasin mitte kukkuda, aga eile sain sõitmise osaga juba ise hakkama. Pidurdamisega lood nii head pole, seda oskust mul lihtsalt veel pole. Mistõttu ma ei julge veel üksi ka uiskama minna, sest elu on ikkagi natuke kalliks saanud.

Kuna tööle on vaja tõendit, et ma üliõpilane olen, sain ma kõvasti Lossi tänavale dekanaati käia. Boss ütles, et ma talle selle juuli alguseks tooksin. Esimene katse tõendit saada oli 22. juuni. Koordinaatorid tegutsevad seal tööpäeviti 13-16, aga kuna järgmine päev oli püha, läksin enne kahte kohale, et äkki on lühendatud tööpäev. Ei olnud, lihtsalt tööaeg tol päeval oli vist 10-13, olin selle just maha maganud. Ja pühade ajal on asutus siis muidugi kinni. Teine katse oli 25. juuni. Enne minekut ma jäin mõtlema, et kas äkki oli dekanaat tol päeval ka kinni, et töötajatele megapikk nädalavahetus ikka lubada. Kohale aga ma igaks juhuks ikkagi läksin ja muidugi oli kinni. Siis tuli nädalavahetus, esmaspäeval ma aga minna ei viitsinud. Teisipäeval mingi kolme ajal läksin ja.. uks oli lukus. Mis mõttes nagu??? Hakkasin juba paanikaga mõtlema, et kuna õppeaasta on põhimõtteliselt läbi, on ka deka äkki kinni. Kuid miks oli siis pühade ajal silt, et suletud tol ajal, see ju andis mõista, et pärast pühi on jälle lahti. Neljas katse oli täna. Läksin kolmveerand kolmeks kohale. Uksel oli silt, et romaanislaavi lõpetamiste tõttu on kolmveerand kahest kella kolmeni suletud. Ohoo, kas on mingi lootus, et ma lõpuks selle tõendi saan ka?! Kuna ma seal passida ei viitsinud, läksin šoppama (sellest hiljem). Tagasi jõudsin veerand neli, silti enam uksel polnud. Piilusin siss ja… seal oli palju rahvast. Jess. Kuna ma sisse ei mahtunud, ootasin ukse taha. Sinna tuli ka varsti rahvast juurde. Ootan viis minutit, kedagi välja ei tule. Kümme. Viisteist. Kell oli juba pool neli läbi, vähem kui pool tundi veel lahti. Varsti tuli aga keegi välja. Sees pidin veel tükk aega passima, aga MA LÕPUKS SAIN OMA TÕENDI, astusin ruumist välja viis minutit enne nelja. Kuna aga kell oli juba palju, siis ma otsustasin, et viin tõendi tööle ikka homme, täna enam ei jõua.

Pidin siis ka šoppamis(t)est rääkima. Nimelt olen ma.. ee… väike šopahoolik. Kõik algas eile, mil mõtlesin ülikuumas toas passimise asemel natuke õue minna. Tšillisin Raekoja platsil, viisin Lutsu raamatud ära, jalutasin niisama. Äkitselt tuleb pähe mõte minna Humanasse. Oli vist minu õnnepäev, sest ma sain sealt omale pluusi ja kleidi (ja ma absoluutselt ei tuhninud seal ega midagi, kõik käis väga kähku), lisaks oli seal kogu kaup 40 krooni. Kuna raha oli mul natuke veel, läksin Walkingusse ka. Sealt väljusin kahtede suvepapudega. Jeee! Terve õhtu oli hea meel. No ma lihtsalt ei käi eriti niimoodi poodides, kuna ma kunagi ei leia omale midagi, mis meeldiks, sobiks ja oleks odav. Ja kui ka leian, mul ikkagi ei ole selle jaoks raha. Ja et traumasid vällltida, ma ei käigi poodides. Kuni eilseni siis… Sest jah, kui ma täna dekanaadi avamist ootasin, läksin ühte toredasse poodi. Seal toredas poes oli ale. Palju salle oli alla hinnatud. Ma olen sallipede. Nüüd võite pakkuda, mitu salli ma ostsin. Noo? Ma kohe ütlen õige vastuse ära ka, aga enne lasen teil veel natuke mõelda. On pakkumine olemas? Õige vastus on neli. Neli! Ja mul läks nende peale alla kahesaja krooni ning nad on iluuusaaaad! Olen jällegi väga õnnelik. Kui keegi pole veel aru saanud, siis ma olen materialist. Mu elu kõige õnnelikumad mälestused on seotud mingite asjade saamisega. Mu esimene Barbie. Mu esimesed ja teised uisud. Mu esimene ja teine telefon. Üks kirjatarvete komplekt. Rulluisud. Mõlemad arvutid. Kassett- ja cd-pleierid. Harry Potteri raamatud. Oh, ma võiks lõpmattuseni jätkata. Nüüd on edasi aga üks halb asi ja üks hea asi. Halb on see, et mul on raha otsas. Hea aga see, et me lähme emaga laupäeval….ŠOPPAMA  See oli meil tegelikult juba varem kokku lepitud, mitte nii, et mina kui rahapuuduse käes vaevlev šopahoolik helistasin emale ja meelitasin ta poodlema, et ma mitte mingi hinna eest oma sõltuvust ravima hakkama ei peaks.

Ok, liiga palju möla sai nüüd siia, jään vait.

Ma ei saa aru, miks inimesed heidavad mulle ette, et ma väljas jaani pidada ei taha. Kas see on tõesti siis nii imelik ja paha, et ma ei soovi veeta oma aega nõmedate purjus inimeste ja viie miljoni sääse keskel, kes kõik üksteise võidu purevad ja kraaklevad? Jaan pole enam ammu suve saabumise või aasta kõige lühema öö tähistamine, see on vabade päevade pühitsemine ja võimalus end öö jooksul viisteist korda pildituks juua, ilma et keegi sind imelikult vaataks. Olen oma elus küllalt käinud maal kohalikel jaanipidudel ja ma ei taha enam mitte kunagi mõnel sellisel olla. Ma olen 200x parema meelega ainuke inimene ühikas. Vaatan seepe, jalgpalli ja mmõnulen, sest ammu pole saanud siukest kvaliteetnolamist teha. Tuleb peaaegu isegi arvutimängude isu peale, aga kuna mul on hetkel kasutada vaid enda kompuurerpoiss, siis jäävad kahjuks kõige võimsamateks mängudeks, mida mängida saan, farmville ja mahjong. Samas, hm, polegi ammu mahjongi mänginud….

Eile käisin tädipoja lõpetamisel. Kuna pidin bussiga minema, siis jäin aktusest ilma (täpselt nagu ka venna lõpetamise), aga ma ei kurda. Pärast pidulikku värki ajasime tsiviilriided selga ja läksime õue, et süüa ja sääskedele söögiks olla. Jee, mõtlesin. Järjekordne tore õhtu sugulaste seltsis. Kunagi ammu oli hea, sest inimesed jagunesid kaheks: täiskasvanud ja lapsed. Ühed olid õhtu otsa lauas, teised mängisid ja kisasid. Kahjuks või õnneks kipuvad lapsed kasvama ja nüüd on olud natuke keerulisemad: on täiskasvanud, pätakad, mina ja siis 2-3 poissi, kes ei pea end ei täiskasvanuteks ega lasteks. Ja siis ma ei oskagi midagi teha ning tavaliselt hängin arvutis (sest neil on kiire nett ). AGA EILE lõpuks juhtus midagi. Ma avastasin, kuhu ma kuulun ja kuidas sinna kuuluda. Enam ma neid istumisi ei pelga.

Täna mõtlesin lõpuks omale rullid osta. AGA ON JU KURADI PÜHAD, mis tähendab, et rahad ei liigu. Ehk siis homme ka raudselt veel ei saa omale neid toredaid asjakesi.

Järgmised paar päeva saan veeta kvaliteetses iseenda seltskonnas ja ma olen väga põnevil. Varusin omale arvutisse terrrrve hunniku seepe ja filme. Mul on kaks hooaega Gilmoori tütrikuid, 3 hooaega Weedsi ja vähemalt 6 filmi. Täna alustasin Weedsiga. Vaatasin 4 osa jutti ära ja unustasin Saksa-Ghana mängu sootuks. Meelsib see seep! Natuke Desperate Housewives, natuke naljakas, natuke kurb ja natuke imelik. Parim kooslus!

Tegin jäätist!!!

Leidsin omale lemmikuima kokablogi ja olen tollest ja selasetest retseptidest täielikus vaimustuses. Ja mitte ainult seepärast, et seal kõik asjad nii kuradima nämmad välja näevad, vaid ka seetõttu, et olen sealt kahte asja teinud JA MÕLEMAD ON VÄLJA TULNUD, mis on minu puhul erakordne. Esimene oli martsipaniga maasikakook ja nüüd tegin jäääätist. Alguses lihtsalt leidsin sealt väidetavalt lollikindla jäätiseretsepti. Siis eile pärast Tudengijooksu klassiõega konsulteerides selgus, et tema on seda teinud ja soovitab väga. Ega siis midagi, varusin eile omale vahukoort ja kondenspiima ja hommikul läks lahti. Seda jäätist tahtsin teha ja tegingi, selle vahega, et ma alles nüüd märkasin, et tolle retsepti järgi käib sisse Vana Tallinna kooreliköör, mitte tavaline. Ups, aga 1) vahet vast ei ole;  2) isegi kui ma oleks alguses retsepti korralikult lugenud, oleksin ma ikkagi nii teinud, sest koorelikööri mul küll pidevalt kapis ei ole, tavalist aga küll; ja 3) nämma tuli igal juhul Pool tundi tagasi sai täis minimaalne soovituslik külmutusaeg ehk viis tundi ja ma käisin limpsimas. No minge metttsa kui hea. Üsna magus ja koorene, aga nniiiiii maitsev. Ja kuidagi… värske, st polnud ‘jee, olen viis kuud sügavkülmas passinud’ maitsega. Küpsisetükid on mõnusalt pehmed ja maitsevalt kergeltkergelt VT järele. Mmm….

Ühesõnaga, ma teen varsti jäätisepeo. On ainult üks probleem, nimelt on mul vaja kuidagi oma millimeeter korda millimeeter sügavkülma ruumi juurde hankida..

Kallel pole aega naelaga õde torkima minna, et too talle haamri tagasi annaks.

Haruldaselt tore päev oli. Sain motivatsioonikirja valmis ja andsin ta koos muude paberitega ära. Sain teada, et vähemalt u 3 tundi enne paberite vastuvõtmise lõppu oli mu soovitud üllarisse veel 2 või 3 vaba kohta.

Kõikides loengutes käisin ka. Esimene oli kahtlane, kuna EN konkreetselt piinas mind. See-eest oli lauseõpetus ülitore. No tõesti. Lugesime ja analüüsisime koomikseid, arutlesime elutähtsate asjade üle (mis vahe on lausetel “kas sul Mati raamat on?” ja “kas sul Mati raamatut on?”)… Tundsin, et olen õiges kohas. Natuke oli kahjugi, et meil harjutused ruttu tehtud said ja meid veerand tundi varem minema lasti.

Siis väike tuur Maarjamõisasse, tagasiteel hüppasime läbi Lembitu Konsumist. Oli kuidagi palju sõbralikum ja ilusam kui Ujula oma.

Ja õhtul HK-i poole telekat vaatama. Mis loodetavasti saabki meie igaesmaspäevaseks traditsiooniks Vähemalt seni, kuni “Ühikarotid” eetris on. Teel sinna ja tagasi kuulasin pleierist üsna kõvasti muusikat ja külmetasin (aga soojemat mantilt ma sellest hoolimata selga panna ei kavatse). Tagasiteel tegin peatuse Kaarsillal. Mulle nii meeldib sealt pimedas üle tulla. Vaade Atlantisele ja Kaubamajale on muidugi ülikole, aga teisele poole.. ma mitu minutit lihtsalt vaatasin. Uue silla värvide vaheldumine, kerge udu voogamas üle jõe.. Nii ilus oli.

Siis tegin omale borši ja elu on ilus. Varsti lähen magama, kuna motkirja tõttu jäi tänane tudu lühikeseks.

Aa ja all stendil on umbes selline kuulutus: “otsin Armukest, naist vanuses 19-26″.

Jõuluaeg

Jajaa, jõuluaeg. Ja umbes enam-vähem esimest korda ma ka naudin seda, kuna olen lõpuks sel ajal ise oma peremees. Täna tähistasin oma iseseisvaid jõule sellega, et koristasin suurema osa päevast. Ja päevaks loeme siis aega alates kella neljast (mil ma lõpuks jalad alla sain ja voodist väljuda suutsin).

Kuna ma plaanin terve esimese ja teise jõulupüha logeleda ja kohustuslikku kirjandust lugeda, siis loomulikult teen ma homme söögi kolmeks päevaks valmis. Ärgata on plaanis põrgulikult vara – nii umbes poole üheteistkümne ajal. Siis ma kokkan kooki, lavašši, salatit, pitsat ja kaerapätsikesi teha. Siis söön neid. Siis seedin neid. Ja sitten menen ma küla pääle.

Ühe kingitusen sain ka täna kätte Täiega meeldib. Kinkija iseloomustab seda sõnaga “poolmööbel” ja seda see ka vist on. Kasulik ja tore asi, aitäh veelkord