Yabba-dabba-doo

Hommik ja üldse päeva esimene pool oli hullumaja. Maal olin siis. Mul on emmest niiiii kahju. Nüüd ma tahaks jälle paar kuud sinna minemata jätta, aga.. ma pean.

Teine pool on juba parem. Sain riiideiiiiid. Nagu uuuuskumatu, uuuuuuuuskumatu.

Appi, mulle hakkab Venemaa eurolaul meeldima. Kuidagi nii teistsugune. ETV2 pealt laseb praegu kõiki eurolaule. Suurem osa neist on lihtsalt niiiii igavad. Siis on mingid väga kahtlased. Nt mulle üldse ei meeldi Inglismaa oma. Aga Venemaa… meeldib. Tahan seda, tahantahan.

Vaatasin just ära, millal mul mis eksamid on. Selle nädala tegin eksamite poolest vabaks, nädalal pärast toda on kaks, nädalal pärast toda on ka kaks ja nädalal pärast toda on praegu üks. Ungari keele aegu ma veel ei tea, aga eks too tuleb ka kuskil mai lõpp/juuni algus. Hm, ja siis on enam-vähem terve juuni järeleksamite päralt, jee. Soome keele järekale maandun kindlasti, kahtlustan ka keeleteadust. Teisi eks vaatab.

Ja mul on banaani ja paprikat ja kurki ja siirupit. Ja täna ostsin selverist köögiviljapüreed ja see oli niiiiiii hea. Hell, mu söömisharjumused on nii teistsugused St kräppi söön ikka vahel, aga vähem. Mis on nii tore!!!

omg, ma pole kaks päeva oma arvutit lahti teinud. näedsa, mida laiskus koostöös uuue ja fääääntsi telefoniga teha võivad. hetkel olen küll korraks arvutis, aga mitte enda omas. minu tupsuke vedeleks veel eilsest hommikust kotis, kui mul täna millalgi kotti vaja olnud poleks.

eniveis. midagi ma teinud pole vist. aa, tudengipäevad olid. öölaulupeost ma vist midagi mainisin. hm. aa, millalgi käisime kolmekesi ajaloomuuseumis tsärki värvimas. ööm. kunagi käisin miljon tundi pirol istumas. tahtsin minna tudengilaadale, aga ei viiiitsinud. eile käisin muidugi zetode kontserdil. täna nägin viis sekundit paadirallit. ja need olidki vist mu tudengipäevad.

1. mail käisin talgutel. kuna mõttetegevus pole minu rida, siis talguteks oli hoopis see, et emm helistas ja kamandas mu maale puid tassima.

homme siis jälle rõõmsalt kooliii, jeee. kahjuks või õnneks jääb küll mõmmiloeng ära, ta olevat nimelt haige. ja teisipäev…. brrrr.

rohkem polegi vist midagi öelda.

Kaitstud: “#¤%&/() või misiganes

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

lubadused uueks aastaks..

.. jäävad seekord tulemata. aga aasta võiks ikkagi kokku võtta.

hah, tegelikult polegi siin midagi kokku võtta, kõik saaks öelda kahe-kolme sõnaga. a ikkagi.

positiivne aastas 2008:
- sain gümnaasiumiga ühele poole
- sain üllarisse sisse
- käisin natuke tööl
- ja muidugi isiklik elu.

mitteniivägapositiivne aastas 2008
- lõhkusin arvuti ära
- olen endiselt loll
- augusti ilm sakkis
- üllar hakkab ära tüütama

vau, sai ühepalju lausa. aga ikkagi tundub, et positiivse pooluse asjandused on naatuke suurema kaaluga. niiet ma loen aasta suhteliselt kordaläinuks.

naljakas. ma saan reedel arvuti onju. ja teisipäeval saab mu eelmise arvuti ostust 2 aastat. mulle meeldib jaanuari algus

külastasin ükspäev raamatukogu. kuna aega oli vaja ka surnuks lüüa, istusin sinna mõõõõõnusasse tugikasse ja hakkasin lugema bradbury “451′ Fahrenheiti” ,meeldis. ma kirjutasin just 2x ‘meeldis’ asemel ‘meelsid’. täna hommikul sai kahjuks läbi. ja kuna ma eile tartus veel mõtlesin, et ah, ma niikuinii ei jõua seda raamatut paari päevaga läbi lugeda, siis mingit lisalugemist kaasa ei võtnudki. selle tagajärjel õppisin ma täna umbes seitse minutit soome keelt kohutav! see aga tuletab meelde, et homme peaksin kindlasti sedasamust veel vähemalt 7 minutit tegema pluss kirjandusteadusega midagi ette võtma. kui ma reedel arvuti saan ja laupäeval viiist maarja poole lähen, siis õppimiseks eriti palju aega ei jäägi. a millegipärast ei tundu see eksam eriti hull tulevat. see on üks väheseid aineid ka, kus ma tõesti suurema osa ajast kuulasin ka vahel ka kaasa mõtlesin. huvitav oli ju. ja kõige vahvam on muidugi see, et pole väga palju mõisteid ja muid tähtsaid fakte, nende meeldejätmine on viimasel ajal üheks võimatumaks asjaks kujunenud.

tulin enne söömast. kartul, mingi liha, porgandi-rosina(-veel millegi?) salat, lillkapsas, morss, vein. nämm.

tahan juba reeedet!!! a tegelikult pean ma veel natuke oma arvutiasjandust uurima, sest võib juhtuda, et ma pean oma kullakese ikkagi kartuli-klickist ostma. 1) kaugel 2) kartulisalong  ikkagi juuu.

ei viitsi enam midagi öelda. hakkan arvutit peilima. uue aastani. blaah.

paha tütar

mõtlesin muidu, et lähen täna koju. njah. natuke tehti mu kallal veenmistööd ja nüüd lähen ma vist ikka homme koju. aga see-eest kõige esimese bussiga!

linnas on hea olla. toredad inimesed, oma kodu ja vähe närveldamist. ma juba kujutan ette, kuidas ma maale lähen. kõigepealt on kogu elamine metsikult sassis. siis vennad kisavad, ema on närviline… jõuan oma tuppa, mis on sassis ja kütmata. kuna ma pole seal mingi kõvasti üle kuu aja käinud, ja keegi teine seal ka ei korista, siis on seal paras hullumaja. mu vennad käivad seal arvutis ju. esiteks on kogu tuba kommipabereid täis. teiseks on sinna kindlasti toodud mingeid triikimata riideid või muud kola “eest ära”, sinna tuppa ju võib kõike toppida. siis on kõikjal vähemalt kolme sentimeetri kõrgune tolmukiht. kõik tekid ja padjad ja linad on voodist alla kukkunud. üks vaip on kindlasti omadega voodi alla jõudnud, teine on umbes esimese vaiba kohal. ja seal on kindlasti niiii küllllmmm. mul on mõnes mõttes kõige sitem tuba seal elamises. ta asub nimelt seles majapooles, kus 11 aasta tagune remont piirdus vaid väljast seinte käppimisega ja uute akende panemisega. ehk siis öeldes mu põranda kohta talvel jääkülm, on see veel hästi öeldud. ja kui makoju jõuan,hakkab emme muidugi vabandama, et jah, tal polnud üldse aega mu tuba koristada ega kütta. ja niisiis algab minu kodusolemine sellega, et viin oma miljon kotti enda tuppa, teiseks panen ahju kütte ja kolmandaks otsin tolmuimeja välja. siis leian veel sealt vähemalt kolm mingitelvendadele kuuluvat riietuseset ja käin neidneile ära viskamas (“mina ei tea, kuidas see sinna sai! päriselt ka!”)

ehk siis ma sajaga ootan kojuminekut. järgmises sssekandes räägin, milliseks kujuneb meie jõuluõhtu. no bloody hell, küll ma juba tean, olen seda õudust juba liiga kaua kannatama pidanud. oeh. kas on liiga hilja emale öelda, et ma ikka ei ole jõulude ajal seal?

maal=arvutis

jess, saan oma nädala arvutilaksu kätte.

teisipäev: nutt ja hala. arvuti läks ju katki. aa, mingiteks kontrolltöödeks üritasin ka õppida, väga ei õnnestunud (sain oma elu esimese D. küll plussiga, aga siiski)

kolmapäev. kontrolltööd. aa, ämm kah. veel nuttu ja hala arvuti pärast, samuti pooletunnine jalgsimatk maja taga (st edasi-tagasi, edasi-tagasi).

neljapäev. EMAPLAADI VAHETUS?? EIIIIIII ehk arvuti diagnostikasse. kardan. aa, mu juuksed said toonitud. prillid sain ka kätte (nendest kirjutan kunagi pikemalt). õhtul oli rets ristimine, see oli nummi. keskseks tegelaseks oli vana hea lauakas. enivei, õssiga ikka iga päev vastu tagumikku ei saa. veel rohkem õhtul oli üritus jõudnud oma otsaga claab talllinnnna. seal ma sain endale nummi kõrre, mille imetav ots meenutab vägagi ühte meessuguorganit. aa ja parim hetk oli muidugi see, kuidas mina ja veel üks vip-tsoonist normaaltsooni suundusime ja siis väljapääsu ei leidnud ja mingilt küsima pidime. tüüp kindlasti ei pidanud meid imelikeks, äkää.

reede. kaheksaks kooli eesti keelde. viimane!! järgmises loengus vaatasime filmi, mul õnnestus ka magada. semiootika järjekordselt skippisime, koju tuttu, sööma ja igasugu vahvaid asju tegema, seejärel oli kiire asjade pakkimine ja linnaliiniga bussikasse vuramine. väike bussisõit, kus u pool tundi istus mu kõrval meha, kes õlut jõi. MA VIHKAN ÕLUT. keegi polnud mulle vastu ka tulnud ja õhtusöögi ajal tegid mu vanemad mulle selgeks, et ma pean võiksin stippi saada.

laupäev. külm on. tšillisin arvutis. külm on. üritasin eesti keele vigade parandust teha. külm on. üritasin lugeda. külm on. kaanetasin mustmiljon purki kinni. külm on ja käed on valusad!

Kaitstud: hõissa

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

bonsoir.

üle pika aja taas maal. tegelikult polegi nii hull, nagu kartsin. eilne õhtu möödus rahulikult, magama läksin ka normaalsel ajal. st kesköö ja võib-olla natuke peale. ärkasin enne kümmet selle peale, kui emme mu sõrmuse laua peale pani, olin selle eile leiba tehes kööki jätnud. teesklesin muidugi magamist. varsti läks ta aga ära ja mul und ka polnud – tulingi üles. tutvusin elamisega, sõin, hängisin arvutis. kuna emmel õnnestus eile nautke kätt vigastada, ta ei saa enam käsi märjaks teha, otsustasin eilsed nõud ära pesta. täiesti vabatahtlikult! uskumatu. üldse ma olen ennas täna ületanud. hakkan suureks saama? võimalik.

tegelikult peaks muusika sorteerimise asemel õppima ja lugema, sest teisipäeval on ungari keeles kontrolltöö, aga esmaspäeval on kursa tutvumisõhtu. noh, numbrid ühest kümneni on peaaegu selged lugema peaks ka, võtsin siia kaks raamatut kaasa, ühe kohustusliku ja ühe niisama, aga lugenud olen vaevalt paar lehekülge. ma luban, et täna tegelen sellega. ja ungari keelt võiks nii palju õppida, et oleksin suuteline vabalt ükskõik missuguse numbri ungari keeles peast öelda, samuti vähealt esimese peatüki ära vaadata.

positiivne on see, et ma saan homme vanematega linna, läheme vanavanaema sünnipäevale. see on tõesti tore, sest ma ei salli bussidega siia ja linna minemist. ma saan tõesti igast bussisõidust järjekordse trauma. ja mul läheb pidevalt meelest, mis posti juurest tartus mu buss väljub. aga kuidas seda teada saada? väga lihtne, vaata lihtsalt, millise posti juures on kõige rohkem inimesi puntras, et siis kohe bussi peatudes peale trügida, ja nb: alles sealt pilet osta. see on tõsiselt masendav. miks peava just selle liini inimesed niisugused olema?? kui ma mõnikord harva mõne muu bussiga sõidan, siis on nii harjumatu, et inimesed lasevad kõigepealt bussil rahulikult peatuda, nii, et bussijuht ei pea muretsema, et äkki ta mõne inimese alla ajab. ja alles siis hakatakse viisakalt bussi ukse poole liikuma. minu liinil on aga veerand tundi enne bussi saabumist juba trobikond inimesi ootamas. aaah, see ajab mu hulluks. ütlen ausalt, et see on üks neljast põhjusest, miks ma maale tulla ei taha. kui saaksin kogu aeg autoga, võiksin tõesti vaat et iga nädalavahetus käia. aga aiatb sellest jurast jutust.

tegelikult pole mul midagi targemat ka öelda. eile kirjutasin lõpuks natuke kirja. esmaspäevane värk jääb mõningate asjaolude tõttu ära, ilmselt järgmine esmaspäev hoopis. vennad on jälle pinksivõistlustel. linnaigatsus polegi nii määratu suur, see on vist isegi peaaegu positiivne.

aa. me peame kultuuridevahelises kommunikatsioonis essee kirjutama. ja ma juba natuke tean, millest ma seal räägin. aga seda ma teile ei ütle, höhö.

2,4 giga muusikat šoppasin ka täna.

tegelt tahaks mingit filmi või asja vaadata, kuigi peaks hoopis lugema/õppima. hm, ma nüüd siis hakkan mõtlema, mida oma ajaga peale hakata.

au revoir.

sometimes..

ausõna, üks inimene ajab mulle viimased paar päeva natuke koppa ette. aga kui see välja arvata, läheb mul täitsa hästi

aa, tegelikult olen jälle natuke tõbine. aga see kahtlane ühepoolne kurguvalu, mille käes ma mitu päeva piinelnud olen, on natuke taandunud.

käisin eile lõpuks raamatukogus ja võtsin 2 raamatut, mida ma pean lugema, ühe raamatu, mda ma võiksin lugeda ning ühe, mida loen vabatahtlikult. kuna suudlusejaht sai umbes kolmveerand tundi tgasi läbi, siis ilmselt mõne soome raamatuga alustangi.

etv pealt on poirot. ma olen seda küll näinud ja teadsin juba pärast ühte minutit vaatamist, kes mõrvar on, aga pole hullu, see on küllaltki hea osa.

õhtupoole lähen vbl küla peale. loodan, et keegi maal mind väga ei igatse. ausõna, järgmine nädal lähen sinna. aga eile pidin ju rock’n'rolli pööloy gläänzile minema, kuid mõningate asjaolude tõttu jäi see ära. täna olen tõbine ja tõesti ei taha minna. parem joon teed ja loen soome ajalugu, juhhei.

oeh, kirjutamisest ei tule midagi välja. teen hoopis piparmünditeed, nämnämmnämmmm.

olen maal. tahan linna. eile olid külalised, täna on külalised. almas.

eilsest semiootika loengust olen ma siiamaani vaimustuses. nagu AAAAHH. tekkis isegi juba selline tore mõte, et uuriks neid semiootika mooduleid. paraku olid nad natuke nõmedad, nii et jääb vist kahjuks ära :/

appi. ma olen venna läpparis onju. kärab kah, aga see laud, millel arvuti on… appi. kuna ma ei taha teis õõvastust tekitada, siis ma lähemalt ei räägi, aga ütlen vaid, et siin on kergelt kohutav. aga miks ma siis sellest teile üldse räägin? ma jummalast ei tea.

venna sai mingilt klassivennalt arvutisse kergelt 50 giga laule. nüüd ma siis natuke degusteerin neid ja kui kõik hästi läheb, kraban natuke endale ka. hetkel pole läpparit käepärast, seega jääb ära. uhh, adam ja andrew ‘what I like about jews’ on huvitav. ja see klaviatuur on värdjas, minu oma on ikka palju parem.

appi, liis ja paavo ‘baar’. kas rahu ja vaikus on seeee, mida me otsimeeee. jummel. ma pean definaately oma arvutit natuke tühjendama või siis lõpuks selle välise ketta, mille ma kusjuures juba lõpurahadest hankima pidin, ära hankima. jummel.

tegelikult tahtsin ma siia midagi öelda ka, aga ma enam ei mäleta, mis see olla võis. kas ma seda, et tartusse tahan, juba ütlesin? võimalik.

oeh, kuna meil on palju kaugeid külalisi, siis pean ma suure tõenäosusega öö kuuse all mööda saatma. almas onju. ehk siis seekord ma tulingi sia selleks, et koristada ja kartuleid koorida. ja siis õhtud veedan oma toas redutades, kuna ma tõesti ei taha ringi liikuda, kui siin külalisi on. olgu nad kuitahes toredad, aga ma tõesti ei taha. pluss veel muidugi see, et nii kui mind nähakse, saab minust automaatselt jututeema. eile patras issi, mina kõrvaltoas, kõigile minust ja ülikoolist. täna olid teemaks mu juuksed. laske mind maha. aga õnneks on mul oma toas tegevust, hoolimata sellest pisikesest tõsiasjast, et mu arvuti linnas on. mul on ju ’suudlusejaht’!!! ma olen sellega mingi ~250. leheküljel ehk siis mul vähemalt esmaspäevaks tegevust on. ja nüüd hakkab juba põnevamaks ka minema ehk siis feik-rootlase kohvikustseen oli ära, hahahaaa

aga mis siis saaks, kui ma praegu või varsti lihtsalt julmaltmagama läheks? kas emme on nii nahaalne, et ajab mu poole une peale üles? hm. jah, on küll.

sõna ‘nahaalne’ kirjutades meenus mulle seik eksjkvõ tunnist (liiga pikk, et välja kirjutada. kes saab aru, see saab aru). igatahes, esimeses tunnis anti meile kätte tekst, kus oli mustmiljon kõikvõimalikku viga ja siis me pidime neid vigu seal parandama.  neljapäeval õppejõud siis räägib, et jah, kõige parem töö oli siis selline, kus oli… 16 ja pool viga ;D:D ja kõige halvem selline, kus 32. hahaaaaa. tädi ütles ka, et tegi töö vaid selleks et aru saada, kui nõrga või tugeva rühmaga tegemist on. ja siis ta jättis ütlemata, et meie oleme väga nõrk rühm igatahes, mul oli 17 ja pool viga, olin rahul. ja mu pinginaabril oli ka rohkem :D:D 19 vist, hahaaaaa.

 

 

ok, nüüd on paar tundi möödunud, salvestan ära ja üritan kunagivarsti inglinäoga tudule jääda, et keegi mind äratada ei raatsiks.