Olin nüüd jälle peaaegu nädalakese maal. Seekord õnnestus käik paremini, ainult internet ikaldas nii hullusti, et tahtsin karjuda. Viimased 26 tundi maal olid üldse internetivabad, sest nett otsustas parematele jahimaadele minna. Võtsin seda kui märki, et on aeg jalga lasta.
Kui tööle kandideerimise jaoks motivatsioonikirja kirjutasin, siis ühel puhkushetkel (sest enda kiitmine ON väsitav) mainisin lolli peaga oma emale, millega ma tegelen. Nüüd ta küsib mult umbes kolm korda päevas, kas tööst on midagi kuulda olnud. Ei, ei ole. Muide, just sel nädalal on hakanud mulle helistama kõikvõimalikud ajakirjatellimuste, bambussokkide ja salenemispreparaatide pakkujad. Ehk siis võõrad numbrid onju, mille nägemise peale mina täielikult närvi lähen. Köhatan hääle puhtaks ja üritan rahulik olla. Ja siis – “Tere, helistan teile firmast dfjgdgdkfgnj, on teil hetk aega?”
Teisipäeval avastasin, kui suureks mina ja mu vennad ikka kasvanud oleme. Mitte siis pikkus-laius, kuigi eks seda ka. Nimelt olid meil mõned külalised ja nende seas ka kaks last, üks vist viiene ja teine kolm. Ja ma märkasin, et nad on piisavalt väiksed, et mu vennad nendega mängiksid. Hm, kuidas seda nüüd seletada. Mäletate ehk äkki, et väiksena ei olnud eriti äge mängida lastega, kes on sinust ainult natuke nooremad? Nendega ei saanud lihtsalt, kuna nad olid liiga väiksed ja ei osanud suurte laste ägedaid mänge. Ja siis oligi nii, et kui meil mingid põnnimad tegelased külas olid, jäeti nad alati mulle, kuna vanemad tahtsid neist puhkust ja vendadel oli parematki, millega tegeleda. Nüüd oli aga nii, et nii mina kui mu vennad, me mängisime ja tegelesime nendega. Siit jõuan ma teise asjani, millest kirjutada tahtsin. Noorem ehk kolmeaastane laps oli seal oma vanaema ja vanaisaga. Ja mul oli lapsest nii kahju. Iga kord, kui ta natukenegi kilkas rõõmust või oli selline keskmiselt aktiivne laps, tuli kõrvaltoast tema vanaema ja kurjustas temaga, et mida ta küll teeb. Laps ei teinudki midagi! Täiesti õudne. Hiljem kohvilauas vanaema rääkis rahulolevalt, kui ulakas laps too ikka on ja kuidas ta ikka vitsa saab pidevalt. Mina ei näinud teda õhtu jooksul mitte ühtegi sellist asja tegemas, mille pärast teda oleks noomima pidanud, vanaema aga.. ma ei tea, kas tahtis lihtsalt autoriteeti näidata ja sellega last kasvatada, või siis üritas lihtsalt teistele näidata, kui hea ja korralik vanavanem ta on. Nii kurb oli näha mängivat last (seda näeb praegusel ajal niigi vähe), keda muudkui keelati ja keelati.
Eile kiirustasin maal bussile, et linna jõuda. Kuna internetti polnud ööpäeva jagu olnud, ei saanud ma järele vaadata, mis kell täpselt buss tuleb (graafik on muutunud ja ma pole muutustega kohanenud veel). Mälestasin vaid seda, et vähemalt üks maalt linna minevatest bussidest (ehk kas hommikune või pärastlõunane) läheb nüüd kas varem või hiljem. Ei meenunud, kumb bussidest. Samuti ei mäletanud, kas buss läks siis nüüd varem või hiljem. Läksin igaks juhuks natuke varem kohale. Bussijaama on peaaegu kilomeeter. Kõnnin ja kõnnin oma raskete kottidega ja… äkitselt tundsin metsmaasika lõhna. Kinnitasin endale, et kujutan seda ette. Siis hakkasin mõtlema, et hm, kunagi tegelikult oli küll siin teeäärtel metsmaasikaid. Ja heitsin siis sinna oma pilgu. TEEÄÄRED OLID MAASIKAID TÄIS. Kohe tõsiselt. Pole ime, et ma metsmaasika lõhna kõndides tundsin. needsin end maapõhja, et ma seda varem ei märganud. Korjasin mõned maasikad omale (mis olid suuured ja küpsed), kuid sundisin end siis ikkagi edasi bussipeatuse poole kõmpima, kuna ma polnud ju kindel, millal buss täpselt tuleb.
Et mulle see nüüd ka edaspidi meelde jääks, panen selle siia kirja: pärastlõunane buss tuleb POOL TUNDI HILJEM KUI VANASTI. Ehk siis ma ootasin peatuses umbes kolmveerand tundi. Mõelda vaid, kui palju maasikaid oleksin ma võinud selle aja jooksul korjata…. :/
St kräppi söön ikka vahel, aga vähem. Mis on nii tore!!!
