Nüüdseks on töö juba nädal aega läbi ning Helsingi koputab uksele. Kui viimasele tööpäevale rattaga kihutasin, lootsin kogu hingest, et see tuleks normaalne, tavaline, rahulik. No kus sa sellega. Lehed jäid peaaegu pool tundi hiljaks ning taaskord olid ühed targad otsustanud oma trepikojal luku ära vahetada.

Siis lebotasin hunniku päevi. Nautisin oma palka, vaatasin seepe ja läksin hilja magama. Mõnus!

Aga kuna varsti on Soomemaale minek, tuleb enne ikka end igal pool näitamas käia. Nüüd käisin siis vanaema pool. Kuna ta elab natuke rohkem Põhja-Eestis, siis mõtlesin olla kaval ja teha kaks ühes – külastada vanaema ja käia päälinnas poodlemas. Nõrk rongiühendus on nende kahe koha vahel ju olemas ja bussid on ja ju kindlasti sõitmas. How hard could it be? Selgus, et väga. Nimelt saab jah vanaema poolt rongiga Tallinna ja tagasi, aga vaid tigurongiga. Mistõttu, kui ma näiteks läheksin Tartust hommikuse rongiga pealinna, saaksin ma seal olla vaid neli tundi. Siis läheb nimelt rong tagasi. Veel feilim on aga see, et normaalset bussiühendust ei olegi!!! Tuleks ümber istuda ja see oleks väga kallis variant. Niisiis lükkasin Suure Rahalaristamise edasi.

Muidugi oli vanaema pool ka vahva, lasin end täiega poputada. Kolm korda päevas söök laual, hea lugemisvara ka olemas, internetitu koht ning mobiili aku sai ka tühjaks. Päris mõnus oli.

Nüüd hakkan aga vaatama, et 1. septembrini on kuramuse vähe aega. Mul on vaja enne seda kolida, maal käia ja seal natuke olla, rulluisutada, M-iga kokku saada ja Tallinnas käia. Kolimine ja Tallinn ei sõltu veel ainult minust ka. Kardan, et äkki kõike ei jõuagi, kuigi õudsaltõudsalt tahaks.

Tegin omale Soome tarbeks uue blogi ka. Aadressi ma kuhugile riputama ei hakka, kui keegi tahab, küsigu, a praegu piisab ühest lugejast ka. Tervitaksingi siinkohal oma kõige aktiivsemat blogilugejat, kes ikka vahepeal kurdab, et ma vähe kirjutan. Sa tead küll, kes sa oled. Sinu pärast ma olen nii mõnigi kord ohkega WordPressi lahti võtnud. Sulle ma vist viimasel ajal üldse kirjutangi seda blogi

Sisko tulee illalla kotiin.

Ma olen täna palju asju teinud. Oma asjades tuhninud, Eurovisiooni videosid vaadanud, kõikvõimalikke feissbuuki mänge mänginud, töökuulutusi lugenud, poes käinud, juutuubist Peter Nalitchi videosid vaadanud, tööle kandideerinud, kõikvõimalikke blogisid ja foorumeid lugenud…

Ainult et kell on 01.55 ja mul on kaheksa tunni pärast üsna kirves eksam. Õppimisisu on täiesti ära kadunud. Ja niiiiiii kuuuuum on!!! Ma ei kannata üldse kuuma. 19 kraadi on mu taluvuspiir, üle selle lähen ma juba natukene lolliks. Ja täna on ühikatoas ikka väga lämbe olnud. Paraku on õue tekkinud siuksed toredad elukad, nagu seda on SÄÄSEPOISID. Ja nemad himustavad kangesti mu tuppa tulla. Niisiis on aken meil üsna kinni, aga kui ma palavusest juba minestama hakkan, siis teen natukeseks lahti ka. Võib-olla mõni teist teab, et ma ostsin talvel omale helesinise ja nunnnnnu usbiventilaatori. Mõni inimene siis ikka irvitas ja imestas, et mida põrgut ma nüüd tollega küll tegema hakkan. Haah, nüüd kulub küll väga ära. Muidugi siis, kui ta töötab, sest MÕNI KEENJUS (ja mitte mina) OTSUSTAS VENTIKA NATUKE LAHTI VÕTTA, kuna ta hakkas mingit põrinat juurde tegema. Põrin kadus ära, aga nüüd töötab ventikas korralikult vaid mõnikord. Ja kui töötada ei taha, siis ventika ülemist osa taha kallutades on töötamise tõenäosus megasutsu suurem.

02.01

Peaks vist tegelikult natukeseks magama minema. Kui üles ärkan (mingi viie või kuue ajal), on eksamini nii loetud tunnid aega, et siis peaks küll natuke motivatsiooni ja viitsimist olema.

Õnneks ei ole tegu eksamiga, milleks tuleb viisteist raamatu läbi lugeda ja/või viiskümmend lehekülge teksti pähe ajada. Aga kirves pidavat sa siiski olema.

Lükkasin täna jälle paar eksamit edasi ja panin huvitavat asja tähele. Pajusalu murdeeksami variandid on nüüd tulev teisipäev ja siis miskine juuni algus. Kui päeval oli mõlemale reganuid umbes sama palju, mingi 38-39, siis õhtul märkasin, et teisipäeval eksamit teha soovijate arv oli kahanenud umbes kahekümne üheksani ja juuni alguses soovib seda üle neljakümne inimesi teha. Homme vaatan uuesti, ennustan numbreid 20 ja 60.

Oeh. Eks ma loen nüüd midagi toredad öeldistäite ja sihitise kohta ja lähen tuttu ära. Soovin teile head ööd, unelauluks vaadake seda:

Aastavahetus

Eile/täna olin siis esimest korda ajaloos aastavahetuse ajal mujal kui maal. Täpsemalt tervitasin siis uut aastat sõbranna pool, kus meid oli pisike seltskond.

Hoopis teistsugune oli küll. Kõigepealt keegi ei näägelnud päev otsa, samas sai vähem süüa (sest me olime näljased ja pistsime kohe kogu toidu pintslisse, alles jäi vaid krõpse ja küpsiseid). Mängisime mees-kes-teadus-ussisõnu-mängu ja looomulikult mina võitsin. Palju lobisemist, üllatavalt vähe juurajuttu, natuke telekat ja väga tore oli olla.

Kui tähtis kellaaeg saabuma hakkas, mõtlesin ikka, et lähme linna tulesadu vaatama. Aga kõik olid kuidagi ükskõiksed selle koha pealt ja nii me ei läinudki. Vahepeal mõtlesin üksi ja jalgsi minna, aga 1) väljas oli üsna jahe 2) ma olin väga õhukeselt riides ja 3) kesklinna oli mingi 4+ kilomeetrit. Pole vist vaja mainida, et jäi ära. Läksin lihtsalt õue, üksi. Kuna meie peopaiga lähedal oli üks selline lagedam koht, kus palju ruumi, oli sinna päris palju rahvast kogunenud. Mitu 10+ liikmega seltskonda ja väiksemaid gruppe ka muidugi. Ja isegi seal lasti (minu jaoks) üllatavalt palju raha vastu taevast. Jah, ma olen maalt ja mina pole elusuuri ilutulestikke näinud, aastavahetuse ajal siis. Mingite ürituste raames olen jah näinud, kuidas õhku lastakse ikka natuke rohkem kui tuhat krooni. Maal on nii, et meie laseme natuke, pool kilomeetrit eemal naabrid lasevad ja siis vedamise korral näeb umbes kilomeetri kaugusel elavate inimeste rakette ja siis meie ainsa normaalse asustusega punkti suunast näeb ka mingeid sähvatusi (5 km). Ja ütleme kui viis minutit enne keskööd õue läheme, siis .10 on kõik läbi, isegi enne seda. Linnas ma olin vist .20-gi veel õues, aga jant kestis ikka edasi. Hakkas lihtsalt natuke külm ja otsustasin lumehangest välja ronida (kuhu, nagu siis avastasin, ma kogemata roninud olin). Kui kõigest sellest öösel mõnega juttu tulin siis sain muidugi hüüatuse “Mismõttttttttttttttttttes sa Tartu ilutulestikku näind ei ole?!? Nagu mitttttttte kunagi pole aastavahetuse ajal Tartud olnud???!??” osaliseks. Noh.. jah.

Täna ärkasin 3, üles tulin 4. Tegin ubasalatit, helistasin sugulastele, ennustasin ja üritasin end motiveerida, et ma “Tõde ja õigust” lugema hakkaksin. Ei ole siiani veel õnnestunud.

Ronald’s donkey liked Maggie

Võrdlemisi mõttetu päev on olnud, aga ise olen selles süüdi ka. Samas kulus see päev mulle ära. Vaatasin miljon osa Grey anatoomiat ja olin niisama tore. Kohe hakkan Karlssonit lugema (mitte selle propelleriga tüübi raamatut, vaid “Üldkeeleteadust”). Kunagi peaks veel kahe ainega tegelema.

Homme saan pea värvitud, jee. Ja kui läheb hästi, saan uue Kubuntu kah. Seal saab töölauale nt twitteriakna panna, et ei peagi brauseriga kuhugi minema. Ja koomuskeid saab ka toppida.

Homme peaks vannitoa korda tegema. Või äkki isegi täna. Ei, siiski homme.

omg, ma pole kaks päeva oma arvutit lahti teinud. näedsa, mida laiskus koostöös uuue ja fääääntsi telefoniga teha võivad. hetkel olen küll korraks arvutis, aga mitte enda omas. minu tupsuke vedeleks veel eilsest hommikust kotis, kui mul täna millalgi kotti vaja olnud poleks.

eniveis. midagi ma teinud pole vist. aa, tudengipäevad olid. öölaulupeost ma vist midagi mainisin. hm. aa, millalgi käisime kolmekesi ajaloomuuseumis tsärki värvimas. ööm. kunagi käisin miljon tundi pirol istumas. tahtsin minna tudengilaadale, aga ei viiiitsinud. eile käisin muidugi zetode kontserdil. täna nägin viis sekundit paadirallit. ja need olidki vist mu tudengipäevad.

1. mail käisin talgutel. kuna mõttetegevus pole minu rida, siis talguteks oli hoopis see, et emm helistas ja kamandas mu maale puid tassima.

homme siis jälle rõõmsalt kooliii, jeee. kahjuks või õnneks jääb küll mõmmiloeng ära, ta olevat nimelt haige. ja teisipäev…. brrrr.

rohkem polegi vist midagi öelda.

uni

Täna siis lausa kolmest loengust kaks. Pärasst seda sain ungari keele järeleaitamist, see oli hästi tore, esmaspäeval jälle, jee. Täna õhtul ei tundunudki ungari keel nii kohutavalt hirmus

Homme jälle kõva kahte loengusse viiest. Õhtul külla ja olen muidu ilus.

Reedel kontserdile ei lähe, üritame ikkagi raha kokku hoida. Ükspäev leidsin omale lõpuks võrdlemisi odava telefoni, mida ma täiega tahaaaks. mingi 1200 oli vist, rärr. Kuigi tegelikult ma kogun raha ühe teise asja jaoks. Vaatab mis saab. Ohh, varsi tuleb stipp (st ma ütlen oma sõidutoetuse kohta stipp, päris stippi ma ikka ei saaks, daa).

Polegi vist enam midagi öelda. Tegelikult peaks koduse tööna ühe avalduse ära tegema, aga kell on nii palju ja ma olen kohutavalt väsinud. Äkki siis hommikul.. Ööd.

Depoonensverbid on verbid, mis pöörduvad ainult passiivis.

Ei, ma ei õppinud ladina keelt. Ainult sirvisin hästi natuke.

Tänane päev algas päris ilusasti. Saksa keeles sain üllatuse osaliseks. Ja ma olen nüüd ametlikult see, kes ütleb teistele ette nende ütlemata jäetud sufikseid, jee. Pärast saksat nägin täpselt inimest, kellega mul hiljemalt õhtul vaja suhelda oli. Ehk siis ma saan kolmapäeval järelaitamistundi, jess. Aaja küllakutse sain ka. Natuke halvale ajale, aga eks näis.

Pärast kõike seda mõtlesin kodus asjalik olla…. Paraku ei tulnud sellest midagi välja, nagu alati. Apppppppi mul on vaja nii palju asju ära teha. Niiiii palju. Ja ma peaaegu vihkan jaapani keelt. Hetkel täiesti liigne keel, mul on neid liiga palju. Mul on vaja seal juba kolm tööd järele teha… Ja ma sajaga oskan…. Gaad.

Ja siis ootab veel referaat. Ungari keele kt. Soome keeles pole poolteist kuud käinud. Ja ungari kirjanduses peab lugema hakkama. Ja ma tahaks lihtsalt magada ja mahla juua ja igavust tunda. Õnneks hakkavad osad ained läbi saama, kuigi need on nii lihtsad ja suhteliselt mõttetud, et vaevalt ma väga palju vaba aega juurde saan.

Tahan rulluiske!!! Vbl saan ka, kogun juba vaikselt raha. On lootust, et ka vanaemalt ja emalt toetust saab, nad peaksid sillas olema, et ma end liigutada kavatsen, huha.

Ma olen köögiviljakotletifriik. Kes pakub, mitme grammi eest ma neid täna söönud olen, saab… köögiviljakotleti? Või kommi, ise saab valida. Andke siis tuld, haha.

Ma pole naine, ma olen nõudepesija.

Essee sain valmis, maksimumpunktid (haha) ja kommentaar polnud ka hull. Hm. Nv oli tavatšill vist, korra sain ema ja vanaemaga ka kokku. Sain natuke raha. Tegin neile dadaa ja mõtlesin, et lähen korraks poodidesse. Loota ju võib, et äkki leian midagi. Ja leidsingi, jeeeee. Ühte asja tuleb natuke timmida, aga ma olen väga rahul.

Oeh, tegelikult peaksin ma hetkel vägaväga õppima. Homme peaks sooritama kt, mille õige aeg oli kergelt nädal tagasi. Ja muud sellist. Täna lasin saksa keele üle. EII, ma ei räägi siin ülelaskmistest, muidu tuleb mul äkki tahtmine see nädal ka üle lasta ja SEDA EI JUHTU. Homme lasen ainult ühe asja üle, kolmapäeval olen vägagi kohal.. Neljapäev on veel kaugel, vaatab.

Olime täna Kaubamajas. Absoluutselt ei viitsinud koju minna. Läheks sööma? Davai. Kuhu? Hm, äkki sinna itaalia kööki, kus pidavat maitseelamusest orgasmi saama? Vabalt. Koht oli mõnus, mulle meeldis rohkem kui La Dolce Vita. Teenindaja oli hästi tore. Söök tuli normaalse kiirusega ja oli nämmmnämmmmm. Nüüd olen terve õhtu mõelnud, kuidas ma sinna tagasi tahaks Umbes nädala pärast või nii isegi saan. Naljakas, ma olen Tartus elanud umbes kolm ja pool aastat ja olen väljas söömas käinud suht ainult kas koos famiili või vanaemaga. Ja nüüd olen juba märtsis ilma nendeta kaks korda käinud. Ja kolmas tuleb ka. Võib-olla isegi neljas. Eks näis Kohad, kus ma olen lubanud kinnnndlalt sööma minna, on Žen-Žen ja Krooks. Ja sinna itaalia kööki tahan ka tagasi!

Neutraalsuse nõue tõuseb eriti esile sõnavara ja fraseoloogia tasandil.

Hakkasin täna mõtlema. Sellest ja eelmisest semestrist siis. Eelmine semester oli mul umbes kolm täitsa huvitavat ainet, umbes kaks, mida ma täiesti vihkasin ja siis kõik need ülejäänud, mis olid tavalised. Aga see semester? Eraldi seisab muidugi Ellen Niit. Ungari keel on selline neutraalne. Ülejäänud ained on sellised, mis mind hommikuti soovima panevad, et ma sündinud poleks. Ja siis on saksa keel, ainuke päikesekiir mu elus, hetkel. Ma tunnen end seal vahepeal isegi natuke targana. Kui õpetaja saksa keeles muliseb, kuidas ta libedaga kooli jõudis, saan ma erinevalt paljudest teistest aru. Õp on lisaks veel nii positiivse olemisega ka. Ehk siis ma olen niiii tänulik, et ma selle aine võtsin. Ma küll ei saa selle eest hinnet ja õpin ära umbes 10 uut sõna, aga tähtis on see emotsionaale laks. Ilma selleta läheksin ma hoobilt lolliks. Aa, üks positiivne asi veel – saksa on aine, mille puhul ma pean õppima vähemalt hetkel ainult kontrolltöödeks Mis võtab omakorda koormust vähemaks. Yay.

Jah, jutu mõte on see, et homme on ladina keel, kus ma pole kaks nädalat käinud. Aga loomulikult olen ma nii osav, et sokutasin koduse töö mõne teise kaela (A) ehk siis ma tšillin niisama ringi, mõlgutan mõtteid ja vaatan inimest rügamas. Tore on!

Aa, see naine vs nõudepesija reklaam on liigahullllllll

Aa2, olen mõned ajad palja kurguga õues patseerinud, eile olid mu ponnistused mõnusa nohuga tasutud. Jah, eile. Täna on juba liigagi hea olla. Ja see lllibedus on ka läinud, ma nii lootsin, et äkki seekord läheb õnneks.

Naastepäev oli.

Ja veel täitsa tore naastepäev. Kahjuks nüüd selline, mil ma Henrilt lille ei saanud :’( aga eks elus tuleb kõigega harjuda.

Hommik oli niisama tore. Päeval kammisin miljon aastat juukseid, aga kammitud said! Nüüd üritaks seda tihedamini kui korra kuus teha.

Õhtul läksime ristorante italianosse. Toiduorgasm jäi saamata, kuna selleks oleksime me pidanud minema ÜLE TEE asuvasse ristorante italianosse. Mõnn. Aga kui mõni opist toibub, siis me lähme sinna ja oigame õhtu otsa mõnust, jee.

Raamat on 3/5 loetud, praegu on juba täitsa seebikas. Ungari keelega tegelesin väga minimaalselt. Homme plaanin ühe loengu üle lasta, siis on mul vähemalt normaalne päev. Muidu on nii, et 10ks kooli, 12 tagasi, siis on natuke vaba aega ja seejärel pean pidevalt vaatama, et oot mis see kell nüüd ongi, ma pean kahe, ühe, poole tunni pärast kooli minema. Ja kui sealt tagasi jõuan, on kell juba kuus läbi. Ja pole nagu mitte midagi veel teha jõudnud päeva jooksul. Homme tuleb niikuinii ilgemalt õppida, mind ootavad ungari keele kt, lots of soome keele mitmust ja no jaapani keelest ei räägi ma üldse, ainult terve katagana tabel.

Aga vahepeal on kell juba üks saanud ja on aeg kikud ära kasida, et siis tuttu minna, et siis hommikul üles ärgata, et siis saksa keelde vantsida, et siis kt kätte saada. Oi, kuidas ma kardan töö tulemust..