tahan uut sesssssiiiii

hommikul sain teada, et järgnevad 15 või 16 nädalat pean ilgemalt lugema hakkama. siis sain natukeseks koju. seejärel ellen niit. ja siiiiiiis ladina keel. see ei olnud tore. ei olnud. oeh, ma ei tea, mida sellega nüüd teha :/ sest õp on ikka suht jube.

pärast seda läksime poodi. ostsime uusi ja huvitavaid asju nagu metsamarjadžemmi, suhkruasendajat ja sojahelbeid. lisaks veel juissit, müslit ja kalapulki. moos on küll jummalast hea. helbed on ka üllatavalt söödavad, kui oleks valida see tänane müsli ja sojakad, siis ma võtaks viimased. natuke heinamaitselised, aga nummi välimusega.

enne blogimist lõpetasin just õppimise. homme tuleb killerpäev, kümnest kaheksani. tegelikult peakski natuke jaapani keelt harjutama hakkama, muidu läheb raskeks. konnitšivaaa!

heihopsti.

ei, mu arvutist pole uudiseid. küll aga olen ma mingis ilgemas pannis arvutis, mis mõneks ajaks minu kätte usaldati. aa, sees on minu kõvakettakesekena kah. niiet peaaegu oma arvuti juba, juhhei. kui muidugi see, et see kõva 8 korda aeglasem on, välja arvata. muidu on elu aga lill.

homme on esimene eksam, jipikajee. üks kontrolltöö ka. ja vähe sellest. nimelt oli täna tõsielusarja ‘maarika avastab maailma’ 387. osa. sisukokkuvõte: maarika avastas, et on üks aine, kus tema teadmiste kohaselt pidi läbimiseks tegema vaid ühe testi ja ühe essee. no igatahes, nüüd siis selgus, et oih, siin on ikka eksam ka. ehk siis tal on rõõmsalt vaja teha 8 eksamit, 2 esseed ja 1 referaat. pluss lugematu hulk kontrolltöid, see nädal 2, järgmine nädal 3 jne. elu on endiselt lill.

ristimisõhtul ct-s suutsin ma.. neljapäevaks endale siia külalise tekitada. natuke kahetsen juba, aga parata pole midagi.

kunagi peaks siia statistika tegema, et kui palju ja mis loengutest ma skippinud olen. praegu läheb igatahes teine nädal soome keelt, kusjuures enne seda jäi see veel poolteist nädalat ära ja enne seda ei käinud ma ka ühes tunnis. natuke kardan juba.. samas on soome keel hetkel üks väheseid aineid, mis iseseisvalt õpitav tundub. st, õpik on arusaadav, ma tean kindlasti paari inimest, kes minust targemad on… mitte nagu ungari keel, kus on õpikus kõik kuradi tööülesandes ja asjad ungari keeles. ja siis ürita midagi mõigata, kui sa seatl ühesti sõnast aru ei saa ning sõnaraamatut ka käeulatuses pole.

muide, selle ‘uue’ arvuti klaver on üpriski trükitav. või olen ma lihtsalt nii häpi, et lõõõõpuks ometi on mul kasutada arvuti, kus ei ole keegi täheklahve sajaga ümber tõstnud.

ma igatsen oma arvuti järele.

käsiime täna maxxximas. sain neli roosat pastakat (st väljast roosas, sisu sinine), ühe sulepea (mul on täpselt samasugune olemas ka, aga nüüd maksis see mingi 1.90 või midagi), salli (alguses 30 ja midagi, siis alla20 ja nüüd 7.90. punase-hallitriibuline. njummi), hambaharja (enda roosakese jätsin lollil kombel maale. andsin siis eile mehale teada, et ta mulle maxxxximast mingi kõige odavama hambaharja tooks. tõigi siis 5.90se , nimeks COLA. paraku oli see nii sitt, et pidime täna uue ostma, migni suht odav colgate, mida ma juba miljon aastat tarbinud olen), 2 harilikku pliiatsit (kirjatarbed olid soodukaga ja midagi kindlasti veel. ja kuna ma sain täna endale uue pangakaardi ja ma ei jõudnud veel pin-koodi ära muuta ja meeles see mul ka polnud, siis ei saanud ma kahjuks ise poes maksta

aga pangaskäigust ka siis. ma tahtsin minna saiapoodi. minu hr. rahakott ütles, et ei. ja siis meenus talle äkitselt, et SEB-s ootab ming mu isikkaart ja sweeeeeedddbäänkis ka mingi kaart. läksin siis mossis näoga sebi juurde. miljon aastat passimist ja saingi kellegi jutule. oligi kaart mind seal ootamas!!! kuigi ma mitte ühtegi meeldetuletust vms saanud polnud. kohe selgus ka, miks. kui kaarti taotlesin, pidin lehele kirjutama ikka nime ja telefnumbri ja meiliaadressi ja tavalise aadressi. aga nende kuramuse andmebaasis käisin ma ikka veel põhikoolis ja ei omanud mobiilin jne. nii tore, et neil pangasiseselt andmed liiguvad. muutsin siis miljon asja ära. siis pidin vbeel kahele miljonile asjale allkirjad alla toppima. ja siis pidin mingi asja tegema, et mult iga kuu kaardilt viis eeku võetaks. see on jama, kuna isik on mul niikuinii ainult soodukate saamiseks. egas siis midagi, toppisin kümme krooni automaati, kahe kuu pärast näeme. kui ma enam üliõpilane pole, siis tuleks küll arve mingi nipiga sulgeda, muidu tuleb juba mitukend krooni kuus mittemillegi eest maksta. igatahes, sain siis lõpuks sealt tulema. meenud, et oih, tegin kunagi septembris endale mingi ennpeeennkaa kaardikese ka. nooh, kui juba pangatamine käsil oli… sweeeedddbääännnkkkk it iiis ten. rahvast ikka oli, kuid õnneks tahtsid kõik vist laene ja pensionifonde, sain suht kiiresti jutule. kaart oli ka lausa neil alles! siis pakuti mulle sellist fääntsit asja, et ma saaks oma arvel 3000eeguga miinusesse minna. mõtlesin kolm sekundit ja ütlesin ära. ma ei usalda end väga sellistes asjades. muidugi võiks see kunagi ära kuluda, aga.. siiski jätaks selle kasutamata. tegin veel miljon asja ära ja sain sealt ka tulema. kokku oli kahe panga peale kulunud ainult u kolmveerand tundi. produktiivne päev.

appi, olen nüd mingile mulasoonele sattunud. on vist paras aeg lõpetada, õppimine ootab. ja energiajook. ja sokolaad. ja midagi kindlasti veel.

loodan, et homseks õhtuks veel elus olen. kui see tõepoolest juthuma peaks, siis äkki kuulete ka minust. kui ma just liialt ladina keelega armatsemas pole. tsau!

aa, meenus veel paar asja. kui nv-l maal käisin, siis reedene õhtusöök kujunes pigem jutluseks teemal ‘Maarika, sa pead stipendiumi saama!’  ja kui mind pühapäeval bussile saadeti, siis lapsevanem arvas, et ma võiks endale tööd otsima hakata.

Egolaks

Kui ma tahan, et ego mõnusa tõuke ülespoole saaks, pean ma lihtsalt selga panema oma punase seeliku, mustad sukad, mustad saapad ja musta mantli. Ja siis muidugi ratta selga ronima (kus mõningate liigutuste tõttu seelik (mis on muidu põlvini) umbes poolde säärde jookseb). Kuskil supilinna kandis tulid vastu kaks meha. Vaatsid mind ja AUSÕNA üks ütles: ‘issand, kui ilus’. Ja kuskil Raadil kesköö kandis sõitis mööda mingi kabrioletikas ja siis usaldusäärne allikas ütles, et tagaistmel mingi nokamütsiga tüüp olevat mind vahtinud. Hihiiii :D:D Aa, tegelt oli üks juhtum veel. Ka suht öösel. Hängisin parasjagu ühe maja ees. Näen, et kaugelt tuleb mingi tüüp. Muudkui lähemale ja lähemale. Sama maja juurde. Ronis minitrepist üles ja otsis võtme välja. Ma olin suht sealsamas. Igatahes, tüüp vaatas mind suht pikalt ja naeratas. Ja siis küsis midagi, et kas ma ei saa sisse vms. Ütlesin, et eiei, ma ei tahagi sisse saada. Aga see tema pilk… Muahhahhaa.

Nii et päris huitav päev on olnud Hommikul käisime diivaneid istumas, homme võiks tolmuimeja saada :/ Ainult et selle transportimisega linna ühest linna otsast teise hakkab nalja saama, kuna liikumisvahenditeks on rattad.

võilillepõllul naerame, naerame, naerame

lalalaa. mida põnevat? vist ei midagi. täna hommikul tegin natuke pahandust, aga muidu olen täitsa tubli olnud. hullem auk oli ka täna ja siis otsustasin, et on aeg oma 500eegune kaubamaja kinkekaart ära kulutada. sain siis omale käekoti, öösärgi ja järgmise korra juuksevärvi. suht hästi läks tegelikult. käekotist olen küll täiega sillas

teate, ülikool on niiii tore koht.

1) käid kohal siis, kui tahaaaad

2) mul on mitmes aines nii, et kontrolltööd või mignid kodused tööd tee/esitad siis kui tahad. täna soome keeles õp isegi peaaegu et soovitas teha kontrolltöid sessi ajal, et siis me juba oskame ja värki. naiss.

3) jällegi tänasest soome keele tunnis, et õpetaja ei eeldanudki, et meil kõigil kodune töö tehtud on minul kusjuures lausa oli see tehtud, höhö.

4) vaba aega on mõõnusalt! noolgu, õnikord on jah nii, et kell seitse õhtul jõuad koju ja kaheksa hommikul pead juba loengus olemas, aga mõnikord pead alled 12ks kooli minema… kui tahad muidugi.

5) õpetajad suhtuvad sinusse palju normaalsemalt. muidugi oeneb ka õpetaja, aga siiski.

6) seal on palju toredaid inimesi

muiugi on miinuseid ka, nendest teen tunduvalt lühema nimekirja kunagi mõnel masendushetkel, hiljemalt novembris siis.

unustasi vist mainida, et ma olen hetkel õnnelik ja kahe tunni pärast läheme kursaga istuma. jeii. homme küll kaheksaks kooli, aga õnneks on normaalsed ained. lalaaa

ükski heategu ei jää karistamata

sain täna emmega linna. lisaks olid veel kaks vennat. käisime vanavanaema sünnipäeval, sõime miljonit sorti kooki seal. siis viisime venna nõkku. ilm oli naljakas, vaheldusid lauspilvisus ja küllaltki päikeseline ilm, see oli naljakas. kui venna nõos maha minema hakkas, otsis emme talle raha, aga tal väga palju sula polnud. ma siis mõtlesin, et olen esmakordselt ajaloos hea õde ja andsin vennale kümneka. teisele vennale koukisin kotist välja ühekroonise, aga ta on debiil ka. igatahes, sellest tulenes, et kui emme mu linnas maha pani, siis ta minult ei küsinudki, kas mul juhuslikult raha vaja oleks. ma vist näisin talle rahabossina. ja nüüd ma peangi ungari keele õpikule suht oma viimased sajad kroonid kulutama, ajee. niiet kui keegi mulle alates teisipäevast süüa pakkuda tahab, siis ma oleksin väga tänulik

aa, üks unenägu meenus veel, see võis olla täna või päev-paar tagasi. igatahes, oli 24th of december ja aeg kingitusi välja lunastada. ja siis oli PÕMM, sest ma polnud loomulikult ühtegi neljarealist luuletust välja genereerinud. meil vendadega on küll mingi 4-5 luuletust, mida me kõik oskame, aga kõigil tuleb kaks korda lugemas käia. oeh, paanika noh. üritasin meenutada ühte, mida ainult mida teadsin, aga kaheksast reast meenusid vaid neli. tegelikult on iga aasta suht nii no ok, mitte päris, tavaliselt meenub see mulle tund-paar enne tähtsat hetke. ja paaril viimasel aastal on luuletuste päheõppimine mulle tohutult raskusi valmistama hakanud. ma ei saa aru, kuidas ma põhikoolis mitme lehekülje ulatuses lüürikat pähe ajada suutsin. müstika..  ja nad on siiamaani peas! kui ma leian netist, lisan lõppu oma kõigi aegade kõigekõige lemmikuma luuletuse ever.

Tulipunane vihmavari
Betti Alver

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
“Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma”.

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

“Kevade”-porno 1: sees on imelik

öösel mingi ~2 magama, natuke enne üheksat üles. 10.15 oli ungari keel ning selle kohta öeldi tabavalt midagi sellist, et aine on huvitav, aga loeng on jura. siis oli mul pool tundi pausi, tõin koolist oma lõpupildi ära ja külastasin kaheks sekundiks üllari kohvikut. seejärel oli fennougristika alused, istusime rõõmsalt esimeses pingis, huha. tegelikult oli isegi natuke huvitav, vähemalt praeguse seisuga. muide, olen külastanud nüüd kahte loengutja ma ainuke sülearvuti, mida ma näinud olen, kuulus õppejõule. almas. ja mõnes kohas olen isegi seina ääres paari pistikut näinud, jeii.

apppppi, mul on homme loengud ja värgid kella kümnest kuueni. ja ma saaks rautttselt esimeseks tunniks ka mingi vabaaine võtta. apppi.

nimekiri asjadest, mida mul vaja on:

1. arvutile uus aku
2. uued porilauad
3. rattakiiver
4. eesti-ungari / ungari-eesti sõnaraamatud
5. eesti-soome / soome-eesti sõnaraamatud
6. mantel
7. vihmavari
8. mingite ainete kohustuslik kirjandus
9. veiniklaasid

ah jaa, tahtsin vist öelda, et ma vägagi ootan aega, mil sülearvutid juhtmevabadeks muutuvad. hallelujah. aga praegu oleks kaks loengut ilusasti kaustiku ja pastakaga ka hakkama saanud. ungari keeles kirjutasin pisut üle lehekülje küllaltki täis (a4), fennougristikas poolteist.

ah jaa, millalgi oli mul ju vaba tund ja siis sai koolis tšillitud. vestlesime muuseas merille, uve, jürka, salo ja ristikiviga. kraanale ütlesime tere. kantseleis on uus tädike. uus ajalooõpetaja on ka. ja sööklas on salatilaud. jah. sellel oli silt, et ainult toidutalongidega õpilastele vms. wtf?? ning üks asi veel. selle nädala menüüd, kus küll esmaspäeva polnud, vaadates nägin ma ainult ühte supipäeva, selleks on siis neljapäev. 12c läheb millalgi kalevi kommivabrikusse ekskursioonile. sööklas müüakse nüüd 10 krooni eest kaerahelbeputru moosiga. hm, miagi oli rautttselt veel. ah jaa, siim oks teeb nüüd mingit valikainet a la robootika.

ma igatsen treffneri järele. aga kuna mul mingi 75% loengutest on suht kahe maja kaugusel, siis hakkan ma seal vägagi tihti käima

Nentiv ornitoporno: jäin vinti

Ma olen nüüd tudeng. Seega üritan tänase postituse kirjutada korrektsemas eesti keeles.

Et nüüd kõigest päris ausalt rääkida, pean alustama sellest, kui Maarika riigieksamite tulemused teada sai. Haa, jäite nüüd uskuma, et tuleb hullem ajalugu jah? Ei tule, võite rahulikud olla. Eile õhtul käisin teises linna otsas ja tagasi jõudsin nii umbes pool kolm. Öösel muidugi. Seejärel hakkasime lõpuks ometi tunniplaaniga mässama. Ilmnes, et kõik vajalikud ja/või meeltmööda ained on ikka samal ajal, kuidas siis muidu. Üheselt mõistetavalt tunniplaanikest kokku ei saanudki, aga sellega on veel aega ka. Umbes pool kuus tuli siiski mõte magama minna. Äratus sai pandud kolmveerand üheksaks, et jõuaks ikka enne infotundi kontorisse ka. Paraku ärkasime me umbes kolmveerand KÜMME ehk leping jäi veel lõpetamata. Polnud hullu. Kiired manküürid, juuksurid, pediküürid ja psühholoogid ning olimegi valmis alustamaks oma elus uut etappi. Infotund oli normaalne, midagi erilist seal küll ei olnud. Või noh, siiski. Nimelt saime me endale ülinummid rebasekotid, ma olen neisse juba 163,7% armunud. Pluss seal oli igasuguseid vahvaid pabereid ja atribuute sees. Tartut tutvustavale ekskursioonile me ei läinud, hoopis zurück nach Hause. Edasi tööle -> lõpetasin lepingu ära -> sain palga -> šoppama ->3 tunni pärast koju. Tore

Aga nüüd olen ma tegelikult natuke väsinud. Tahaks midagi süüa, siis väike 1. septembri tähistamine ja siis tuttu. Lodetavasti leiab see viimane asi aset enne poolt kuut.

poleks pidanud seda (siia) kirjutama

Tohutult imelik on olla. Tegelikult juba mõnda aega. Põhjused on mulle teada, nendest ma siin rääkima ei hakka. Täna aga.. läks asi veel kahtlasemaks. Nimelt ma ei talu enam seda aega, kui väljas on pime. Seepeale soovitati mul tuli põlema panna, aga ega elektrituli pimedusest parem ka pole. Pool tundi tagasi oli mul uni, nüüd ei suuda enam magama jääda. Niisiis tulingi üles, mässisin end teki sisse, võtsin raamatu, laenatud mõmmi ja arvuti kaissu ning tahtsin midagi kirjutada. Algul mõtlesin midagi väga diipi oma päevikusse kribada, aga pea oli juba tühjaks jooksnud. Ja siia.. noh, siia võin ma kõiksugu sokki kokku ajada.

Hakkasin enne isegi ülikooli ootama. Tahan rutiini. Muidu mulle see värk eriti ei istunud, kuna vajan vaheldust. Aga millalgi sain ma aru, et rutiin ei pruugi alati tüütu olla. Ooei, ma kogesin vägagi toredat rutiini ja ma nautisin sellest iga hetke. Praegu on minu rutiiniks kaos, juba umbes kuu aega. Ilmselt seetõttu, et ma päeva valgema osa maha magan, panebki mind pimedust vihkama. Õnneks saabus kogu see värk alles nüüd, mil töol vaid veel 3 päeva käia on. Ja siis kooli, mida ma küll kardan, aga samas jah, ka juba ootan. Sest need viimasd päevad on jubedad olnud. Mul pole kunagi oma korteris igav, alati on midagi teha, isegi siis oli, kui mul arvutit olemas veel polnud. Nüüd aga.. ma ei suuda pikalt arvutis olla. Ma ei talu enam oma lemmiksarju. Ma ei viitsi ega taha käia oma lemmiksaitidel. Haha, ma olen isegi vähem sööma hakanud! Kuna me siin toitume pidevalt ühtedest ja samadest asjadest, siis praeguseks hetkeks on mul neist kõigist juba villand ka. Läksin täna kööki, sest kõht oli tõesti tühi. Vaatasin ringi. Ei, seda ei taha. Seda ka mitte. Iuu, sellest rääkimata. Ja nii ma päärasingi ringi ja lahkusin köögist. Ainsad asjad, mille suhtes ma veel vastumeelsust ei tunne, on piparmünditee ja leib. Ja nii ma joongi päevas u 3 tassi teed, viil leiba kõrvale. Hommikuti ma pean sööma, muidu ma ei pea tööl vastu. Tavaliselt siis krõbinaid piimaga. Ja noh, mõned kalapulgad päevas on ka menüüs. Ja see on suhteliselt kõik. Ookei, täna jah sõin natuke lutsukomme ka. Ja milline mu toitumine muidu oli???? Ja asi ei ole isegi selles, et ma nüüd ilgelt paanikas või masenduses oma kaalu või keha pärast oleksin, eii. Ma lihtsalt.. ei taha ega suuda enam süüa. Reedeks võiks see üle minna, sest siis lähen oma teise perekonnaga esimest septembrit tähistama (=sööma). Aga ma arvan, et too söök ei koosne käikudest kalapulgad-krõbinad-oaleib ka onju. Ja hetkel olen ma suhteliselt pankrotis ka, nii et normaalsemaid söögiasju eriti nagu osta ei saa ka.

Võiks juba hommik käes olla! Muidu ma õhtuti just mõtlen, et oeeh, aeg võiks hästi aeglaselt minna, sest ei taha tööle minna. Nüüd aga oootan seda, kuigi ilm tuleb raudselt eriti sitt ja meil on kahepeale üks natuke katkine vihmavari. Noh, minul on tegelikult sellest suva, sest vihma ma ei karda. Lehtedest on külll natuke kahju.

laulupidu jms

(üle)eile oli siis selline tore päev, mis tallinnas leidis aset öölaulupidu. aga enne sellest, kuidas me sinna üldse jõudsime.

mõningate asjaolude tõttu sai korterist väljutud alles umbes 10 minutit enne rongi väljumist. tavaliselt lahkun ma siit veerand tundi enne rongi saabumist onju. niisiis tuli natuke päris palju joosta pluss veel väike põige teha, umbes täpselt kui ma rongiukseni jõudsin, pandigi kaadrvärk tööle. nii, rongile jõutud – üks linnuke kirja. siis aga vaatasin ringi ja mõistsin, et istuma me küll ei saa. sest nagu suht kõik kohad olid täis. ok nende kolmanda klassi laiematel pinkidel, mis on mõeldud tegelikult kolmle inimesele, laiasid küll enamjaolt kaks inimest, aga me nüüd nii ebaviisakad ka ei ole. noh, läksime siis ühte vahekäiku (see ruumike, kus rongi sisenemine ja väljumine toimub) ja hängisime natuke seal. paraku oli meil aga ‘kergelt’ palav ning me läksime üldse kahe vaguni ühenduskohta, sinna, mis mõlemalt poolt uksega eraldatud on ja kust saab rööpaid vaaata. vooot, see jah. seal oli natuke tuuuuult. millalgi läksin tagasi eelmisse ruumi istuma, lahendasin vist ühe sudokugi ära. paraku oli meie ‘toakaaslasele’ lisandunud veel kaks tükki ja nad mõlemad olid väga lärmakad. grr. siis läksime veduri ette vahekäiku hängima, sest seal ei olnud kedagi. paraku hakkas sinna kõvasti vetsulisi ilmuma. üks venelane oli naljakas. üks poss tuli ka sinna hängima, seisis suht vetsu ees. millalgi ilmus sinna venelane, prõmmis täiega uksele. siis küsis midagi poisilt vene keeles. poss jumalast ei saanud aru. venelane küsis uuesti midagi. poiss ütles jälle eesti keeles, et ei saa aru. venku küsis umbes, et ‘vjene keel?’, poiss vist ütleski, et ei oska, venku vist ei saanud aru. jällegi prõmmis uksele. oeeh, see oli väga njummy. varsti ilmus sinna imelik meha, kes hoidis peaaegu kogu aeg suud lahti, aga hambaid koos. see nägi jubedalt kahtlane välja. kõigepealt toksis tema vihmavari mu jalgu. siis tegi ta telefonikõne, uuris mitu korda, millal läheb esimene buss haapsalust tallinna. siis rääkis veel väga tükk aega, aga iga natukese aja tagant ütles, et eieieiei, ära sellega küll mine. nagu. tõsiselt palju. varsti ma pidin iga selle ütlemise peale pea ära keerama, et ta mu irvet ei näeks. aaaa, jätsin vist mainimata, et tal oli jubedalt vali ja närvidele käiv hääl. varsti tegi ta aga uue telefonikõne, mille käigus uuris taaskord, millal läheb järgmine buss haapsalust tallinna. ja jälle see ‘eiei, ära sellega küll mine, see on liiga kallis’. aaapppiiiii. igatahes, millalgi jõudsime tallinna. olin rongis näinud liisit ja sikit ja kuna meil polnud õrna aimugi, kuidas ja kuhu edasi minna, ootasime nemad ära ja läksime koos trammiga kadriorgu ja sealt laululavale. seal ütlesime vist tšau, mina tahtsin lippu osta, nemad läksid kusagile istuma. otsingi siis endle minika eesti lipu ning läksime meiegi istumist otsima. mõningate asjaolude tõttu jäi see küll põhiliselt minu ülesandeks. jõlkusime natuke ringi ja millalgi ma mõtlesin, et ah, suva, istume maha. a mida me näeme, liisi ja siki on kohe sealsamas. davai, nihkisime siis veel natuke lähemale. liisi loovutas mulle oma sõnadelehe. nautke vis sõime ka. varsti hakkaski asi peale

aga mul läks nüüd hetkel kirjutamisisu ära, äkki pärast või kunag hiljem jätkan. adjööksar.

.

Võtsin postitamislehe lahti, kirjutasin juba esimese lausegi ära ja.. kustutasin selle ära. Tegelikult mul polegi eriti siia midagi väga olulist öelda. Eilne õhtu oli tore, magama sai mindud kell kuus. Ma sain targaks, lisaks nägin, et ma kõige lollim polegi Neli tunnikest magasin, siis jätkasin lugemistööd. Tõsiselt huvitav nagu. Noh, suurem osa asju. Oli jurandusi ka, või siis lihtsalt tekst, mis inside joke’idest kubiseb. Päeval uimerdasin, šoppasin veeeel muusikat (olen juba t-tähe juures), tudusin.. Aa, mind veeti ju linna millalgi. Jaa, seal sai ja toimetatud. Toidupoes läks jälle ulmelised 200 krooni. Ja õhtupoole läksin teise linna otsa. Saime süüa ja puha Teisipäeval on öölaulupeole minek, transpordivahed on veel valimata. Ilmselt kas buss või häälega, mõtleme veel.

IRRRRWWWW, ma nägin täna ju eriti nummyt unenägu!!! Kahjuks on seal tegelasi ja asju, mis mu kalli blogi veel kallimaid lugejaid absoluutselt ei huvita, niisiis lõpetan oma tänase sopapostituse ära.