Mõtlesin, et peaks poodi minema, prügikotte ja sepikut ostma. Vaatasin igaks juhuks järele, palju mul raha arvel on. 88 eurot. Arvutasin selle igaks juhuks kroonidesse ja veendusin, et tegemist on (minu jaoks) ühe suure summaga. Poeskäigu lükkasin aga edasi, kuhugile tulevikku. Paari päeva pärast tuleb üüriarve ja et see tasuda, pean ma ilmselt veel sente panka viima. Hakkasin praegu mõtlema, et mida mu vennad, kellel ka ilmselt umbes sama palju raha olema peaks, sellega teevad. Nemad ei pea üüri maksma. Ega mina ka vist ei peaks, ma võiks alati ju vendade juurde elama minna. Matkamadratsile. Ja enne sissekolimist peaksin ma seal nädalakese koristama, et ma seal üldse elada suudaks.

Sellele kõigele mõeldes läks tuju ära, nii et lilli ja liblikaid siit postitusest ilmselt oodata pole.

19-21 kruiisisin Rootsi ja tagasi (nagu vist kõik, kui FB pilte vaadata. st kõik ei käinud täpselt samal ajal muidugi), seal oli nagu ikka: külm, H&M, vahtkonnavahetus, kõrged hinnad. Pärast reisi mõtlesin, et kui ma juba päälinnas olen, miks mitte natuke oma tuttavaid tüüdata. Esimese päeva ja öö olin L-i juures. Tegime kooki ja käevõru, rääkisime elust ja olust. Järgmisel päeval läksin varakult ühe M-i juurde, kellel oli sünnipäev. Päeval tegime süüa ja olime niisama, õhtul oli pidu, öösel läksime välja. Päris huvitav oli kõndida Tallinna vanalinnas sõiduteel ja juua pudelist veini. Teel Levikasse ja ka seal mõnitas seltskond kõvasti tartlasi, sh muidugi mind. Päeva nali tuli ka minult. Nimelt kui me jõutsime raeplatsile, küsisin mina M-ilt, et kus me oleme. Ni me seisime täpselt raekoja kõrval, näen mina siis suurt platsi, väga kesklinn ka nagu, aga raekoda ei paista. No muidugi olin ma segaduses. Lihtsalt mainin, et mainitet vein ei mänginud mingit osa mu teadmatuses. Levikas said mu juuksed ja rinnad komplimente (hakkan sellega vist ära harjuma juba) ning avastasin, et ma ei suuda ühte jooki vist enam kunagi juua. Vaatasin 30ndates paari väga hoogsalt tantsimas, diskuteerisin noormeestega Marcus Aureliuse tsitaatide üle, köhisin. Kunagi jõudsime M-iga koju, st tema poole. Ta oli väsinud ja haige ning ma lubasin ise lätlast passima jääda (üks selline oli ka M-i sünnipäeval, aga ta jäi Levikasse. Ta telefoni aku oli ka tühjaks saanud. Et siis mul oli M-i telefon ja ma pidin ootama ta sõbranna kõnet, kes lubas teatada, kui lätlane takso peale saab, et ma teaks siis alla minna ja talle ukse lahti teha). Lätlane saabus natuke enne viit ja köhisime mõlemad end magama. Järgmisel hommikul oli mul üsna halb olla (st köha-nohu-uimasus-värk), väike palavik ka. Õhtupoolikul vedasin end M-i mehalt saadud juhiste abil trollipeatusesse ja sealt bussi peale.

Tagasi Tartus olin nädal aega haige. Päris uskumatu kohe. Ma arvan, et viimati oli mul 39 palavik teises või kolmandas klassis, mil ma kopsupõletikku põdesin. Nüüd olin saanud vist mingi viiruse, mida pea kõik M-i sünnipäevapeol viibinud olid kas põdenud või põdesid pärast pidu. Päris tore oli üksinda ühikas olla. Süüa polnud (sest ma mõtlesin Tallinnast tagasi jõudes, et ah, homme on mul kindlasti parem olla, ma lähen siis poodi), kraadiklaasi polnud, rohtu polnud, internetti polnud. Väga tore nädal oli. Sellest väärib veel mainimist vaid üks seik. Ühel õhtul oli mul 39,4 palavik ja väga halb olla. Tegin omale teed, sõin pisut, võtsin valuvaigistit ja kaks tundi hiljem oli mu temperatuur 35,2 ja megahea oli olla (kui köha ja nohu välja arvata siis). Köhin ma siiamaani, muidu olen terve.

Enne Rootsi minekut ostsin omale saapad. M-i sünnipäeval avastasin, et ühest kohast on õmblus katki. Mul ikka ei vea saabastega.

Viimastel päevadel olen ungari keelt õppinud, kuna mul peaks teisipäevaks nüüd pooleteise aasta materjal selge olema. Seda ei olnud ta isegi aasta tagasi. Aga ma vähemalt üritan nüüd.

Täna suutsin vetsust välja tulla nii, et ust kinni lükates jäi ta seest lukku. Noh, siin on üks huvitav lukusüsteem lihtsalt. Paar paanilist telefonikõne ja mõned ajad nokitsemist sain ta õnneks lahti. Nüüd ma kontrollin iga kord vetsust või vannitoast välja tulles 3-4 korda, ega ma ust lukku ei jätnud.

Kuskil kuu aega tagasi ma täiega ootasin kooli. Nüüd kardan. Praeguse seisuga peaks mul tulema üle 50 EAP eest aineid. Loodan hakkama saada.

Njah, nii mu elukene lähebki. Paar päeva tagasi märkasin ehmatusega, et üks põhikooliaegne klassivend on FB-s kirja saatnud, et endine klassiõde, kuidas elu veereb. Ma arvan, et me ei vist ei suhelnudki tollal. Nüüd ma üritan aru saada, kas ma olen kõrk bitch ja ei vasta talle, või siis kirjutan pealiskaudsed kolm lauset oma elust ja lisan lõppu viisaka küsimuse tema elu kohta. Kumbki variant ei tundu sobilik olevat.

Tänu oma tööotsale olin ootamatult rahabossiks saanud. Raha on aga teadupärast kulutamiseks ja seda ma olengi viimased peaaegu kaks ja pool nädalat aktiivselt teinud. Täna käisin Lõunakeskust vallutamas. Kahjuks on suuremad allahindlused läbi, aga mõned riideesemed ikka raatsisin osta. Plaanis oli ka omale fotokas ära soetada, aga Erasmuse stipp polnud veel saabunud. Nuhkisin igatahes järele, mis poodides ja milliste hindadega mu nunnu väljavalitu olemas on. Tagasiteel ühika poole sai Kaubamajast läbi tuldud ja seal tervitas mind ja mu telefoni sõnum, et mu kontole laekus 26 000 krooni (tellisin sõnumi netipangast, et ei peaks kogu aeg vaatamas käima, ons juba kohal või ei). Jee! Uusti Lõunakasse ei viitsinud minna, sõitsin siis Zeppelini vaatama, kas seal Euronicsis on mu tibu olemas. Oligi, võtsin ära. Normaalset kotti sealt fotokale ei saanud, kuna ta on mul siuke… suur, aga väike. Et kõvasti suurem nendest digiseebikatest, aga profimatest väiksem. Kuna ma olen kohutav laamendaja, siis kott kuluks ikka ära. Eks ma nüüd hoian lihtsalt kottide kohta silmad, kõrvad ja muud meeled lahti, äkki leiab mõni ideaalne kott minu juurde tee. Täna mulle mingeid variante ikka pakuti, aga nad olid väga suured ja maksid u 500 krooni. Selle raha eest saab läpakale ka normaalse koti, hullumeelsus. Aga näis, näis.

Ja nüüd olen tükk aega oma fotokakesekest avastanud ja napakaid pilte teinud. Kuna fototeadusest on mul üsna null, siis on päris harjumatu enne pildi tegemist mõelda, siis masinat näppida ja muidugi kõigest väest käte värisemist vaigistada.

Pilt kah oma loomakesest. Nimeideesid?

(millegipärast paistab ta piltidel tunduvalt suuremana kui tegelikult)

Oo, mu vaba päev, miks pead sa küll lõppema?

Eile oli lapsevanem öelnud, et ta hakkab u 9 ajal linna tulema, natuke ajab enda asju ja siis helistab mulle. Panin omale poole üheteistkümneks äratuse. Ärkasin, sõin, käisin Farmville’is, vaatasin seepi ja koristasin. Ja kell 12 helistas ema ja teatas, et nad hakkavad lõpuks linna tulema. Lõpuks. Sest tal oli telefon kadunud olnud ja siis nad otsisid seda. See tähendas, et ma sain veel kaks osa seepi vaadata. Lõpuks olid nad siin (“nad” ehk isa ja vend olid ka otsustanud kaasa tulla). Niipalju siis emaga kahekesi poodlemisest). Kõigepealt käisime ühes väga masendavas  šopingkohas, kus oli väga kohutav olla. Ema kogu aeg küsis, kas ma leidsin omale midagi, aga ma tõesti ei suutnud seal riideid vaadata. Õnneks saime sealt lausa kolmveerand tunni pärast tulema. Siis käisin korra hullumajas. Ja lõpus Lõunakas, kust sain omale seeliku, pluusi, papud ja kingad. Oleks veel ühte pluusi tahtnud (ostetud pluusi musta varianti), aga suve puhul ei ole ema nõus mulle musta värvi riideid ostma. Pärast käisime veel Selveris, sain sealt ka omale vajalikku kraami. Ja oligi kõik. Õhtul sain kõvastu sunduinakuid teha, mis tähendab, et kui nüüd on kell 21.53, siis järgmine tudu tuleb vist alles pärast tööd. Jep, homme jälle tööle. Oeh.

Olen nüüd juba kaks korda rulluisutamist proovimas käinud. Esimene kord hoidsin julgestusel käest kinni ja üritasin mitte kukkuda, aga eile sain sõitmise osaga juba ise hakkama. Pidurdamisega lood nii head pole, seda oskust mul lihtsalt veel pole. Mistõttu ma ei julge veel üksi ka uiskama minna, sest elu on ikkagi natuke kalliks saanud.

Kuna tööle on vaja tõendit, et ma üliõpilane olen, sain ma kõvasti Lossi tänavale dekanaati käia. Boss ütles, et ma talle selle juuli alguseks tooksin. Esimene katse tõendit saada oli 22. juuni. Koordinaatorid tegutsevad seal tööpäeviti 13-16, aga kuna järgmine päev oli püha, läksin enne kahte kohale, et äkki on lühendatud tööpäev. Ei olnud, lihtsalt tööaeg tol päeval oli vist 10-13, olin selle just maha maganud. Ja pühade ajal on asutus siis muidugi kinni. Teine katse oli 25. juuni. Enne minekut ma jäin mõtlema, et kas äkki oli dekanaat tol päeval ka kinni, et töötajatele megapikk nädalavahetus ikka lubada. Kohale aga ma igaks juhuks ikkagi läksin ja muidugi oli kinni. Siis tuli nädalavahetus, esmaspäeval ma aga minna ei viitsinud. Teisipäeval mingi kolme ajal läksin ja.. uks oli lukus. Mis mõttes nagu??? Hakkasin juba paanikaga mõtlema, et kuna õppeaasta on põhimõtteliselt läbi, on ka deka äkki kinni. Kuid miks oli siis pühade ajal silt, et suletud tol ajal, see ju andis mõista, et pärast pühi on jälle lahti. Neljas katse oli täna. Läksin kolmveerand kolmeks kohale. Uksel oli silt, et romaanislaavi lõpetamiste tõttu on kolmveerand kahest kella kolmeni suletud. Ohoo, kas on mingi lootus, et ma lõpuks selle tõendi saan ka?! Kuna ma seal passida ei viitsinud, läksin šoppama (sellest hiljem). Tagasi jõudsin veerand neli, silti enam uksel polnud. Piilusin siss ja… seal oli palju rahvast. Jess. Kuna ma sisse ei mahtunud, ootasin ukse taha. Sinna tuli ka varsti rahvast juurde. Ootan viis minutit, kedagi välja ei tule. Kümme. Viisteist. Kell oli juba pool neli läbi, vähem kui pool tundi veel lahti. Varsti tuli aga keegi välja. Sees pidin veel tükk aega passima, aga MA LÕPUKS SAIN OMA TÕENDI, astusin ruumist välja viis minutit enne nelja. Kuna aga kell oli juba palju, siis ma otsustasin, et viin tõendi tööle ikka homme, täna enam ei jõua.

Pidin siis ka šoppamis(t)est rääkima. Nimelt olen ma.. ee… väike šopahoolik. Kõik algas eile, mil mõtlesin ülikuumas toas passimise asemel natuke õue minna. Tšillisin Raekoja platsil, viisin Lutsu raamatud ära, jalutasin niisama. Äkitselt tuleb pähe mõte minna Humanasse. Oli vist minu õnnepäev, sest ma sain sealt omale pluusi ja kleidi (ja ma absoluutselt ei tuhninud seal ega midagi, kõik käis väga kähku), lisaks oli seal kogu kaup 40 krooni. Kuna raha oli mul natuke veel, läksin Walkingusse ka. Sealt väljusin kahtede suvepapudega. Jeee! Terve õhtu oli hea meel. No ma lihtsalt ei käi eriti niimoodi poodides, kuna ma kunagi ei leia omale midagi, mis meeldiks, sobiks ja oleks odav. Ja kui ka leian, mul ikkagi ei ole selle jaoks raha. Ja et traumasid vällltida, ma ei käigi poodides. Kuni eilseni siis… Sest jah, kui ma täna dekanaadi avamist ootasin, läksin ühte toredasse poodi. Seal toredas poes oli ale. Palju salle oli alla hinnatud. Ma olen sallipede. Nüüd võite pakkuda, mitu salli ma ostsin. Noo? Ma kohe ütlen õige vastuse ära ka, aga enne lasen teil veel natuke mõelda. On pakkumine olemas? Õige vastus on neli. Neli! Ja mul läks nende peale alla kahesaja krooni ning nad on iluuusaaaad! Olen jällegi väga õnnelik. Kui keegi pole veel aru saanud, siis ma olen materialist. Mu elu kõige õnnelikumad mälestused on seotud mingite asjade saamisega. Mu esimene Barbie. Mu esimesed ja teised uisud. Mu esimene ja teine telefon. Üks kirjatarvete komplekt. Rulluisud. Mõlemad arvutid. Kassett- ja cd-pleierid. Harry Potteri raamatud. Oh, ma võiks lõpmattuseni jätkata. Nüüd on edasi aga üks halb asi ja üks hea asi. Halb on see, et mul on raha otsas. Hea aga see, et me lähme emaga laupäeval….ŠOPPAMA  See oli meil tegelikult juba varem kokku lepitud, mitte nii, et mina kui rahapuuduse käes vaevlev šopahoolik helistasin emale ja meelitasin ta poodlema, et ma mitte mingi hinna eest oma sõltuvust ravima hakkama ei peaks.

Ok, liiga palju möla sai nüüd siia, jään vait.

Veel jäätisest

Ütlen lisaks seda, et tänane jäätis läks mul maksma 300 krooni ringis. Miks? No ma pidin ju omale vahukoore tekitamiseks mikseri ostma. Ükski mikserdamist nõudva taina retsepti nägemine pole mulle nii mõjunud, et ma jooksujalu mikserit ostma ruttan. Jäätiseretsept aga küll. Ja täna polnud isegi megakuum ilm, et killer jäätisevajadus olnud oleks!

Väga Väga Vaba Turg

Oli siis täna selline üritus. Kuna mul on aastatega kõvasti üleliigset nodi kogunenud, siis valisin sealt kotitäie ilusamaid asju välja ja läksingi kohale. Alguseks oli vist öeldud 11.00 ja kui mina umbes .06 kohale jõudsin, oli seal väga vähe rahvast ja veel vähem kraami. Noojah siis. Ladusin oma kraami laiali ja jäin rahvamasse ootama. Alguses tiirlesid seal ringi vaid häbelikud pensionärid. Hiljem hakkas rahvast juurde voorima. Müüjaid oli vähe, riideid müüsid mõned tüdrukud ja siis muu padi müüjaid oligi vist koos minuga mingi umbes 3.  Kui rahvast juba jagus, muutusid alguses tagasihoidlikena tundunud pensionärid ka aktiivseks ja hakkasid vaikselt asju kotti panema. Siis tulid juba mingid põnnidega pered, kes sattusid minu kaubast, mis koosneski põhiliselt mullitajatest ja erinevatest juustele mõeldud asjadest, suurde vaimustusse. Kümne minutiga tehti mu laud põhimõtteliselt tühjaks, vaid üks raamat jäi järele. Inimesi oli teglikult huvitav jälgida. Mõni lihtsalt jälgis, mõni piidles ja käis mitu korda ühte asja vaatamas. Paljud ei suutnud uskuda, et kõik on tasuta. Ja siis olid paar tädi, kes lihtsalt krabasid ja õpetasid oma lastele ka sama tegema. Igatahes, ise sain ma ühe koti, mis mulle väga meeldib. Ootasin veel natuke, et äkki võtab keegi mu viimase raamatu ka ära, aga palav oli ja ma enam ei viitsinud. Kaupa ja rahvast hakkas ka vähemaks jääma ja ma tulin tulema.

Alguses olin ma jah õnnelik, et jee, sain kotitäiest asjadest lahti. AGA SIIS mõtlesin ma, et ilm on kena, mul on sutsu raha ja palju aega ning otsustasin paaris poes käia. Sain omale raamatu ja oranžid siniste lisanditega tennised/saapad Vr Pluss (või kuidas iganes seda kirjutatakse) on ikka mu lemmikpood. Nüüd ma olengi omale paari päevaga saanud sutsu rohkem kui kahesaja krooni eest kolm paari kipasid jalanõusid. Mulle sobib

Kohustuslikku sääsejuttu ka. Kuni eilse õhtuni oli mul lõbus lugeda ja kurta inimeste hädaldamist sääskede teemal, sest õues olen ma vaid ratta seljas ning tuppa millegipärast mul sääsed ei tule eriti, kuigi aken on 24/7 lahti. Samas on mul liiga selgelt veel meeles eelmise aasta kogemus, kui need elukad mulle venntilatsiooniluugi kaudu tuppa tulid ja ma sõna otseses mõttes pool ööd tapsin neid, kuid neid tuli muudkui juurde ja juurde ja juurde, kuni lõpuks ma pidin korterist lihtsalt jalga laskma. Aga eile õhtul avastasid sääsed mu toakese ka. Aken oli, nagu ikka, lahti, aga mõnes sääsepoisid olid toas. Kui üritasin magama jääda, hakkasid nad juba natuke tüütavamaks muutuma. Korraldasin siis kolmveerandtunnised tapatalgud ja sain kõik 5 sääske kätte. Poole tapmise ajal läksin akna juurde… ja nägin, et klaasi taga on mingi sääsepilv. Oookidoki, sealt siis need mu kutsumata külalised.

Olen avastanud ka N89 suurima miinuse. Kuna seinad ei ole väga soojustatud ja aknavahed väga tihedalt täis topitud, siis on siin talvel külm. Kui olid kõvad miinuskraadid, magasin ma nädal aega järjest riietega ja kolme teki all ning päeval tuli siin vahepeal jopega ringi käia. Ja nüüd suvel ma kõrben siin ära. Mind äratab hommikul kell seitse mingi fukken päike, mis mulle päikesepiste põhjustab ja terve ruumi megakuumaks kütab. Tuuleõhku siia vabatahtlikult ei satu, selleks tuleb hoida toauks lahti, panna kapiuks ette (et säilitada natukenegi privaatsust) ja samal ajal aken lahti hoida. Ehk siis ma tahan sellega öelda, et N89 sisekliima sõltub täielikult õues olevatest tingimustest. Normaalselt saab siin minusugune elada vaid kevadel ja sügisel, muudel aegadel ma lihtsalt suren siin. See (pluss mõned asjad veel) on mulle viimasel ajal tihti ühikast lahkumise mõtteid pähe pannud, aga eks näis.

AAPPPI, mida pikk sissekanne alles. Lõpetan parem ära, muidugi läheb jutt veel jaburamaks.

tahan uut sesssssiiiii

hommikul sain teada, et järgnevad 15 või 16 nädalat pean ilgemalt lugema hakkama. siis sain natukeseks koju. seejärel ellen niit. ja siiiiiiis ladina keel. see ei olnud tore. ei olnud. oeh, ma ei tea, mida sellega nüüd teha :/ sest õp on ikka suht jube.

pärast seda läksime poodi. ostsime uusi ja huvitavaid asju nagu metsamarjadžemmi, suhkruasendajat ja sojahelbeid. lisaks veel juissit, müslit ja kalapulki. moos on küll jummalast hea. helbed on ka üllatavalt söödavad, kui oleks valida see tänane müsli ja sojakad, siis ma võtaks viimased. natuke heinamaitselised, aga nummi välimusega.

enne blogimist lõpetasin just õppimise. homme tuleb killerpäev, kümnest kaheksani. tegelikult peakski natuke jaapani keelt harjutama hakkama, muidu läheb raskeks. konnitšivaaa!

heihopsti.

ei, mu arvutist pole uudiseid. küll aga olen ma mingis ilgemas pannis arvutis, mis mõneks ajaks minu kätte usaldati. aa, sees on minu kõvakettakesekena kah. niiet peaaegu oma arvuti juba, juhhei. kui muidugi see, et see kõva 8 korda aeglasem on, välja arvata. muidu on elu aga lill.

homme on esimene eksam, jipikajee. üks kontrolltöö ka. ja vähe sellest. nimelt oli täna tõsielusarja ‘maarika avastab maailma’ 387. osa. sisukokkuvõte: maarika avastas, et on üks aine, kus tema teadmiste kohaselt pidi läbimiseks tegema vaid ühe testi ja ühe essee. no igatahes, nüüd siis selgus, et oih, siin on ikka eksam ka. ehk siis tal on rõõmsalt vaja teha 8 eksamit, 2 esseed ja 1 referaat. pluss lugematu hulk kontrolltöid, see nädal 2, järgmine nädal 3 jne. elu on endiselt lill.

ristimisõhtul ct-s suutsin ma.. neljapäevaks endale siia külalise tekitada. natuke kahetsen juba, aga parata pole midagi.

kunagi peaks siia statistika tegema, et kui palju ja mis loengutest ma skippinud olen. praegu läheb igatahes teine nädal soome keelt, kusjuures enne seda jäi see veel poolteist nädalat ära ja enne seda ei käinud ma ka ühes tunnis. natuke kardan juba.. samas on soome keel hetkel üks väheseid aineid, mis iseseisvalt õpitav tundub. st, õpik on arusaadav, ma tean kindlasti paari inimest, kes minust targemad on… mitte nagu ungari keel, kus on õpikus kõik kuradi tööülesandes ja asjad ungari keeles. ja siis ürita midagi mõigata, kui sa seatl ühesti sõnast aru ei saa ning sõnaraamatut ka käeulatuses pole.

muide, selle ‘uue’ arvuti klaver on üpriski trükitav. või olen ma lihtsalt nii häpi, et lõõõõpuks ometi on mul kasutada arvuti, kus ei ole keegi täheklahve sajaga ümber tõstnud.

ma igatsen oma arvuti järele.

käsiime täna maxxximas. sain neli roosat pastakat (st väljast roosas, sisu sinine), ühe sulepea (mul on täpselt samasugune olemas ka, aga nüüd maksis see mingi 1.90 või midagi), salli (alguses 30 ja midagi, siis alla20 ja nüüd 7.90. punase-hallitriibuline. njummi), hambaharja (enda roosakese jätsin lollil kombel maale. andsin siis eile mehale teada, et ta mulle maxxxximast mingi kõige odavama hambaharja tooks. tõigi siis 5.90se , nimeks COLA. paraku oli see nii sitt, et pidime täna uue ostma, migni suht odav colgate, mida ma juba miljon aastat tarbinud olen), 2 harilikku pliiatsit (kirjatarbed olid soodukaga ja midagi kindlasti veel. ja kuna ma sain täna endale uue pangakaardi ja ma ei jõudnud veel pin-koodi ära muuta ja meeles see mul ka polnud, siis ei saanud ma kahjuks ise poes maksta

aga pangaskäigust ka siis. ma tahtsin minna saiapoodi. minu hr. rahakott ütles, et ei. ja siis meenus talle äkitselt, et SEB-s ootab ming mu isikkaart ja sweeeeeedddbäänkis ka mingi kaart. läksin siis mossis näoga sebi juurde. miljon aastat passimist ja saingi kellegi jutule. oligi kaart mind seal ootamas!!! kuigi ma mitte ühtegi meeldetuletust vms saanud polnud. kohe selgus ka, miks. kui kaarti taotlesin, pidin lehele kirjutama ikka nime ja telefnumbri ja meiliaadressi ja tavalise aadressi. aga nende kuramuse andmebaasis käisin ma ikka veel põhikoolis ja ei omanud mobiilin jne. nii tore, et neil pangasiseselt andmed liiguvad. muutsin siis miljon asja ära. siis pidin vbeel kahele miljonile asjale allkirjad alla toppima. ja siis pidin mingi asja tegema, et mult iga kuu kaardilt viis eeku võetaks. see on jama, kuna isik on mul niikuinii ainult soodukate saamiseks. egas siis midagi, toppisin kümme krooni automaati, kahe kuu pärast näeme. kui ma enam üliõpilane pole, siis tuleks küll arve mingi nipiga sulgeda, muidu tuleb juba mitukend krooni kuus mittemillegi eest maksta. igatahes, sain siis lõpuks sealt tulema. meenud, et oih, tegin kunagi septembris endale mingi ennpeeennkaa kaardikese ka. nooh, kui juba pangatamine käsil oli… sweeeedddbääännnkkkk it iiis ten. rahvast ikka oli, kuid õnneks tahtsid kõik vist laene ja pensionifonde, sain suht kiiresti jutule. kaart oli ka lausa neil alles! siis pakuti mulle sellist fääntsit asja, et ma saaks oma arvel 3000eeguga miinusesse minna. mõtlesin kolm sekundit ja ütlesin ära. ma ei usalda end väga sellistes asjades. muidugi võiks see kunagi ära kuluda, aga.. siiski jätaks selle kasutamata. tegin veel miljon asja ära ja sain sealt ka tulema. kokku oli kahe panga peale kulunud ainult u kolmveerand tundi. produktiivne päev.

appi, olen nüd mingile mulasoonele sattunud. on vist paras aeg lõpetada, õppimine ootab. ja energiajook. ja sokolaad. ja midagi kindlasti veel.

loodan, et homseks õhtuks veel elus olen. kui see tõepoolest juthuma peaks, siis äkki kuulete ka minust. kui ma just liialt ladina keelega armatsemas pole. tsau!

aa, meenus veel paar asja. kui nv-l maal käisin, siis reedene õhtusöök kujunes pigem jutluseks teemal ‘Maarika, sa pead stipendiumi saama!’  ja kui mind pühapäeval bussile saadeti, siis lapsevanem arvas, et ma võiks endale tööd otsima hakata.

Egolaks

Kui ma tahan, et ego mõnusa tõuke ülespoole saaks, pean ma lihtsalt selga panema oma punase seeliku, mustad sukad, mustad saapad ja musta mantli. Ja siis muidugi ratta selga ronima (kus mõningate liigutuste tõttu seelik (mis on muidu põlvini) umbes poolde säärde jookseb). Kuskil supilinna kandis tulid vastu kaks meha. Vaatsid mind ja AUSÕNA üks ütles: ‘issand, kui ilus’. Ja kuskil Raadil kesköö kandis sõitis mööda mingi kabrioletikas ja siis usaldusäärne allikas ütles, et tagaistmel mingi nokamütsiga tüüp olevat mind vahtinud. Hihiiii :D:D Aa, tegelt oli üks juhtum veel. Ka suht öösel. Hängisin parasjagu ühe maja ees. Näen, et kaugelt tuleb mingi tüüp. Muudkui lähemale ja lähemale. Sama maja juurde. Ronis minitrepist üles ja otsis võtme välja. Ma olin suht sealsamas. Igatahes, tüüp vaatas mind suht pikalt ja naeratas. Ja siis küsis midagi, et kas ma ei saa sisse vms. Ütlesin, et eiei, ma ei tahagi sisse saada. Aga see tema pilk… Muahhahhaa.

Nii et päris huitav päev on olnud Hommikul käisime diivaneid istumas, homme võiks tolmuimeja saada :/ Ainult et selle transportimisega linna ühest linna otsast teise hakkab nalja saama, kuna liikumisvahenditeks on rattad.

võilillepõllul naerame, naerame, naerame

lalalaa. mida põnevat? vist ei midagi. täna hommikul tegin natuke pahandust, aga muidu olen täitsa tubli olnud. hullem auk oli ka täna ja siis otsustasin, et on aeg oma 500eegune kaubamaja kinkekaart ära kulutada. sain siis omale käekoti, öösärgi ja järgmise korra juuksevärvi. suht hästi läks tegelikult. käekotist olen küll täiega sillas

teate, ülikool on niiii tore koht.

1) käid kohal siis, kui tahaaaad

2) mul on mitmes aines nii, et kontrolltööd või mignid kodused tööd tee/esitad siis kui tahad. täna soome keeles õp isegi peaaegu et soovitas teha kontrolltöid sessi ajal, et siis me juba oskame ja värki. naiss.

3) jällegi tänasest soome keele tunnis, et õpetaja ei eeldanudki, et meil kõigil kodune töö tehtud on minul kusjuures lausa oli see tehtud, höhö.

4) vaba aega on mõõnusalt! noolgu, õnikord on jah nii, et kell seitse õhtul jõuad koju ja kaheksa hommikul pead juba loengus olemas, aga mõnikord pead alled 12ks kooli minema… kui tahad muidugi.

5) õpetajad suhtuvad sinusse palju normaalsemalt. muidugi oeneb ka õpetaja, aga siiski.

6) seal on palju toredaid inimesi

muiugi on miinuseid ka, nendest teen tunduvalt lühema nimekirja kunagi mõnel masendushetkel, hiljemalt novembris siis.

unustasi vist mainida, et ma olen hetkel õnnelik ja kahe tunni pärast läheme kursaga istuma. jeii. homme küll kaheksaks kooli, aga õnneks on normaalsed ained. lalaaa