Category Archives: kasvatan lihasssst

Tühjast-tähjast

Huhuu, millest küll alustada. Äkki sellest – olen juba peaaegu nädalakese olnud niidivaba. Sõitsin spetsiaalselt niitidest lahtisaamiseks maale, kuna seal pesitseb mu kallis perearst. Tegelikult soovitas isa mul hoopis kas ise niidid välja võtta või mõne tuttava arstikalduvustega inimese poole pöörduda. Sest, nagu selgus, jättis perearst kunagi mu vennale kogemata ühe niidi sisse. Uurisin ja puurisin oma niite siis. Alumise oleks saanud vabalt mõni meditsiinihariduseta inimene ära võtta, ülemisega (mis oli alahuule sees) oleks aga natuke raskeks läinud. Mõtlesin, et ah, küll perearst teab ja oskab paremini, tema niidieemaldusviisid on vast vähem valusad ja turvalisemad (mul polnud alkoholi ka kodus olemas, millega huult puhastada). FEIL. Esiteks enne niitide väljatõmbamist puhastas arst ainult oma riistu, mitte mu huult. Teiseks on tal vist nägemisega probleeme, igatahes ta tiris ja sikutas mu niite igas suunas, kuigi alumise oleks ta saanud vabalt kohe läbi lõigata. Igatahes valutas mu huul veel mitu tundi hiljemgi. On vist aeg omale Tartusse perearst hankida…

Homme hakkab tuutordamine peale. Olen põnevil, samas kardan kohutavalt. Eile käisin juba korra Raatuses, oli vaja asja ajada. Homme on viimane infotund, kolmapäeval hakkab orientatsioonikursus. Viimaselt kahelt inimeselt oma tuutorgrupist sain ka eile-üleeile kirjad, et nüüd olen kõikidega ühendust saanud. Täna hakkan H&K ühikatoa vanast tapeedist suuri ja värvilisi silte vorpima, millega saan siis vahetusüliõpilastele bussijaama vastu minna.

Mulle pole ikka veel teadet tulnud, et mu pikendusaasta avaldus on vastu võetud. Lähen homme dekanaati ja uurin, mis värk on.

Lähipäevil tellin henna ära, et kooli alguseks juuksed ilusaks tuunida.

Neljapäeval saab trennikaart läbi, niuks. Uut ei ole mõtet osta, sest ma olen terve see semester nii laip, et heal juhul jõuan kodutöödega valmis.

Hah, trenniga seoses. Nagu selgus, olen ma nii agar treenija, et ma ei hooli isegi Tyski lahtiolekuaegadest. Sattusin jõusaalis nii hoogu, et tulin sealt alles kell kaheksa õhtul ära ükspäev, pärast mida veel pesu ja värk. Tysk on kella kaheksani lahti. All fuajees vaadati mind imelikult, kui ma veerand üheksa väljuda tahtsin, aga keegi midagi ei öelnud ning uksed olid ka veel õnneks lahti.

Muide, täiendus eelmisele sissekandele: lisaks kummide pumpamisele õlitati ka mu rattakett ära, nagu ma hiljem teada sain.

joosta mulle meeEEldib

Läksime täna MI-ga TYSK-i, et BodyPumpis kangi rebida. Ent üllatus-üllatus, treener oli tunni ära unustanud. Kiirelt asemele korraldatud jõutrenn meid väga ei ahvatlenud ja otsustasime muid TYSK-i võimalusi proovida. Kõigepealt jooksime kuus ringi kergejõustikuhallis. Siis sõudeergomeetril kaks kilomeetrit (mu esimene kord seda teha), seejärel kimasin rattal seitse kilomeetrit ning lõpetuseks veel neli jooksuringi. Kui neile lisada veel seitse ja pool kilomeetrit rattasõitu (TYSK-i ja tagasi), siis on täna päris mõnusalt trenni tehtud. Käesoleval nädalal käibki mu elu sellises taktis, et 12.15 trenn, umbes kella kahe ajal või natuke pärast seda olen ühikas tagasi, siis freizeit ning õhtul Tartuffile. Ei kurda :P

I smoke so much pot sometimes I forget to smoke it.

Väljusin täna oma koopast viiendal korrusel, et poest omale süüa varuda. Kõndisin treppidest alla, pää mõtteid täis. Jõudsin esimesele korrusele, endiselt omas mullis. Kõndisin ja kõndisin väljapääsu poole ja… äkitselt seisis mu ees uks. Uks, mida eile seal kohe kindlasti polnud. Palju ei puudunud meie kokkupõrkest. Jõllitasin viis sekundit ust, veendusin enda (peaaegu) täies mõistuses, avasin ukse ja jätkasin oma teekonda.

Nagu eile arvata oligi, on mu lihased täna väga valusad. Käsi väga üles tõsta ei saa. Poekorvi käeshoidmine valmistas ka natuke raskusi.

Roheline peaks siis tähistama, millised lihasssed mulle praegu põrguvalu valmistavad.

Peaks FB-st uurima, kas täna oli äkki mingi International Day of Ditching Other People või midagi. Selline mulje jäi küll.

Homme tulen taas oma koopast välja. Lähen verd andma, raamatukokku ja raamatupoodi.

Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis.

Alates ülikooli astumisest on mu elu üksainus suur mäluauk. Tuleb vist lisada, et alkohol ei ole selle juures rolli mänginud. Näiteks reedene päev, millest ma olen juba mitmes sissekandes jupikaupa kirjutanud, kuna kõik lihtsalt ei meenu kohe.

Olen täna päev otsa väga valutavate lihastega ringi tšillinud. Ja umbes seitse minutit tagasi tuli meelde, et ma käisin ju reedel saalihokis. Millest siis streikivad lihased. Päris imelik, et hokist kirjutamine mulle varem meelde ei tulnud. Aga alustan siis. Kui olime MM-iga kohale jõunud, tuli koheselt tahtmine ots ümber pöörata ja riietusruumi tagasi astuda. Õnneks (või – mu lihaste seisukorda arvestades – kahjuks) me seda ei teinud. Mistõttu ma olen siis nüüd mainitet lihaste, katkise põlve (muidugi sama põlv, mis mul alles enam-vähem ära paraneda jõudis) ja suure sinikaga reiel. Nii tore oli!!! Alles nüüd jõudis kohale, kui väga ma olen hoki järele igatsenud. Keppide peksmine, nõmedatelt inimestelt pallide äravõtmine, pealelöögid väravale, üldse kogu see jõhkrus… mmm. Ei jõua järgmist reedet ära oodata!

Ja siis muidugi käisime pärast hokit saunas ka. MM-i meelest ei olnud poisid arvestanud sellega, et tüdrukud ka sinna tulla soovivad. Niisiis olid pea kõik poisid seal paljad kui porgandid. Ütleksin siin veel midagi, aga kuna mu paranoia oma blogi lugejaskonna suhtes on endiselt üsna tugev, siis ma igaks juhuks ei tee seda.

Paljukiidetud Game of Thrones‘i vaatasin ka siis täna ära, st esimesed kolm osa. Pilootosa oli natuke eksitav, aga muidu on tegemist päris huvitava kraamiga.

Käisin üle pika aja taas jooksmas. Kartsin, et vudin pool maad ära ja edasi enam ei jõua, aga polnud üldse nii. Läbisin terve maa üsna normaalselt ja jaksu jäi veel ülegi.

Pärast dušši nautides kuulsin, et uks avaneb ja keegi tuleb veel sinna (st see on järgmise lõigu sissejuhatav lause ainult. See, kui keegi tuleb ühikas tüdrukute dušikasse, ei ole midagi väga erilist tegelikult. Lugege edasi). Umbes vähem kui minuti pärast läks ta aga ära. Mkeiii. Piilurid? Ei tea. Saan siis puhtaks ja riidesse ja hakkan väljuma, kui näen põhjust, miks keegi vähem kui minutiks pesuruumi tuli. Nimelt oli see salapärane keegi ukse lähedale oma mobiili laadina pannud. Huvitav, miks küll just sinna?

Ostsin reedel lõpuks omale rulluisud. Samal ja järgmisel päeval jäi uisutama minek ära, kuna mul polnud kedagi käehoidjaks võtta. Eile juba aga oli ning mõtlesin siis minna. Tuli muidugi oodata õhtut, et vähem uisutajaid oleks. Kui enam-vähem olin valmis minema, oli käehoidja natuke hõivatud. Siis tuli minna kassi toitma, enne ka poodi minna ja konservi osta. Ja juba hakkas pimedaks minema, samuti tulid sääsed. No jõuab veel, jõuab. Siis ei suutnud ma tükk aega otsustada, kuidas ja kuhu täpselt minna. Kas jalgsi ja asjad seljakotiga kaasa? Kas rattaga ja see kuhugile suvalisse kohta parkida? Kas ratas natuke kindlamasse, aga kaugemal asuvasse kohta jätta? Jne. Lõpuks jäi siis minemata, täna uuele katsele.

Nüüd aga hakkab millegipärast tunduma, et kordub eilne. Kell on kolmveerand seitse, aga enne rullima minekut on vaja veel mitu asja ära teha (nii mul kui käehoidjal). Samuti on veel wayyyy liiga kuum. Lisaks on seal, kuhu ma koperdama minna plaanin, praegu kindlasti rämedalt palju rullijaid.

Lõpetasin just kõikvõimalike rulluisufoorumite lugemise. Vist ei olnud hea mõte enne esimest rulluisutamist lugeda erinevaid kukkumislugusid, et kellel kust nahk maas, mis operatsioonid vajalikud olid ja millised traumatoloogid ikka kõige paremad on. Samas vähemalt üks on mulle öelnud, et tema pole veel kordagi kukkunud…

Noniinoniinonii

Pühendan selle postituse MI-le.

Nimelt ma uurisin nüüd rõõmsalt välja, mis toredad artistikesed ja laulukesed mind nii mai lõpust trennis ootama hakkavad. Ja tulemus: CASCADA tuleb ära. JÄLLE. Lisaks veel muidugi BRITNEY, “Boom Boom Pow”, Bon Jovi ja Jason Derulo. Jesssssss. Mis värk neil Cascadaga on???

Oeh.