Lõpetasin just ühe magistritöö parandamise. 60+ lehekülge, aega võttis kolm tundi. Ja vigu seal ikka jagus. Nüüd vaatab mul kumbki silm ise suunda ja ma pesen nõusid, sest lihtsalt hetkel enam ei suuda arvutis istuda. Kuigi peaks ja mitte vähe.

On üks font, mida ma olen viimase aasta jooksul juba väga kahtlaselt paljudes kohtades näinud.

 

Mul seisab kohe-kohe-kohe ees sõbranna mehega kohtumine. Ja ma olen nii kohutavalt närvis! Täitsa õudne kohe. Enne Arnold Rüütli kätlemist polnud ka ma pooltki nii paanikas.

Täna on päris huvitav päev olnud. Algas see väga positiivse üllatusega, nimelt helistas mulle keegi, keda ma pole juba kolm aastat näinud, ja teatas, et on Tartus. Ja paar minutit tagasi sain väga kahtlase üllatuse osaliseks. Nojah, ega asjad peavadki vist tasakaalus olema. Lisaks mahtusid tänasesse päeva tšill Werneris, palju häälikumuutusi ning tore vestlus ühe klienditeenindajaga.

Aga hea tuju on küll ära läinud.

Berliinis on praegu 20 kraadi sooja.

Kummikus kummitus kummitas kummutis

Tõsijutt, meil kummitab.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama laupäevast. Nimelt ei suutnud J ja mina õhtul hambapasta asupaika leida. Tavaliselt on ta kas kraanikausi kõrval või siis ühes seina küljes rippuvas kotikeses. Ei olnud teda kummalgi pool. Nojah, mõtlesin. Minivaruhambapasta oli olemas ja küll ta kunagi välja tuleb.

Pühapäeval pidin ma hoogsalt bakatööd tegema ja muidugi hakkasin ma parema meelega hoopis hambapastat taga otsima. Vaatasin kummikutesse, vetsu, sügavkülma, voodi alla, riidekappi, käekotti…. no ei leidnud. Natuke aega hiljem vedas J mu välja, kuna ma polnud mitu päeva värsket õhku hinganud. Tegime väikese jalutuskäigu. Koju tagasi jõudes ütlesin J-ile esikus, et noh, äkki on pasta vahepeal välja ilmunud, kui me ära olime. Piilusin kohe kraanikausi poole ja.. seal ta oligi. Kraani taga, pannilabidas oli peal. Ma olen 140% kindel, et varem ta seal ei olnud. J arvab, et ehk me ikka nägime valesti. No halloo, nii pimedad me nüüd ka olla ei saanud. Muidugi olen ma vahel ikka otsinud asju, mis mu silme all olnud on, aga hambapastat ostisin ma ikka hea tükk aega, kraanikausi juures veel eriti (kuigi ega seal midagi otsida polnud, sest seal lihtsalt polnud eriti asju, mille alla, taha või vahele hambapasta oleks end peita saanud). See ei olnud nii varjul, et see kahele inimesele 24 tunniks nähtamatuks oleks jäänud.

Õhtul ronisid igasugused mõtted pähe. Äkki J lollitab minuga? Kinnitas mulle muidugi, et ta seda ei teinud. Äkki me oleme tõsieluseriaalis? Vaevalt. Äkki on Tom Riddle minu üle võimust võtnud ja sunnib mind tegema asju, millest ma pärast ise midagi ei mäleta? Võimalik. Äkki omanik käib meie taga luuramas? Äkki on mõnel naabril võti? Kusjuures, laupäeval, kui hambapasta kadunuks jäi, oli vaid üks kord, kui kumbagi meist korteris polnud. Ja see oli umbes kolm minutit. Äkki on mingi salauks kuskil? Vaevalt. Täiesti ulme noh.

Üle nelja tunni siin olnud ja korterit soojemaks muuta üritanud, aga asjatult. Ikka lõdisen ja joon/söön iga natukese aja tagant midagi kuuma, et kuidagi olla saaks. Üritasin õhtut ilusamaks teha ja natuke nutellat süüa. Aga see on nii kuradi kõva ja purgist on raske seda kätte saada. J-i soovitus: “Pane ta külmkappi, seal on soojem!”

Vähemalt ei ole ma täna enam nii haige kui eile või üleeile. Eile õhtul oli ikka päris hull olla, neelasin paratsetamoole ja tegin vaprat nägu.

Mõtlesin siin igasuguseid mõtteid ja ühtäkki tulid pisarad silma. Ja mitte ei oska öelda, kas nad olid suurest rõõmust või kurvastusest. Äkki siis 50-50.

kotletiemand

Huulekesel-kallikesel läheb juba tunduvalt paremini. Kui tahan banaani süüa, ei pea enam seda ära viilutama, vaid saan normaalselt haugata. Jooma ei pea ka enam parema suupoolega. Isegi mõõdukalt naeratada saan. Muud sõjahaavad näitavad ka paranemise märke – paremal käevarrel olnud marrastused on pea nähtamatud, asemel on tulnud lillade äärtega kollane sinikas mõõtmetega 8×5 sentimeetrit (seekord ei pakkunud huupi, vaid mõõtsin korralikult ära).

EMO-s öeldi mulle, et ma laseks niitidel seitse päeva sees olla. Mingilt paberilt, mille ma EMO-st sain, lugesin ma aga, et 10 päeva hoopis. Ma saaksin perearstile kas reedel (8 päeva) või esmaspäeval (11). Ei teagi nüüd, mis teha. Praegu on isegi tunne, et võiks reedese päeva peale panustada.

Pilateses käisin täna jälle, nagu viimastel nädalatel igal esmaspäeval. Pärast trenni kutsuti mind Konsumisse kaasa ja ma mõtlesin, et ah, lähen pessu siis kodus. Äkki tuleb veel üks sahmakas vihma kaela ja siis tuleks kodus nkn uuesti pori pesema minna. Ühikas sain üllatuse osaliseks – tšikk kõrvaltoast on suvepuhkuselt tagasi vist. Ma olen viimased poolteist kuud elanud siin korteris, nagu see oleks ainult minu oma. Mul on esikus 12 paari jalanõusid ja köögis laiasin ka täiega. Nüüd oli piinlik veits. Igatahes, läksin pessu. Sain pesemise endaga just valmis, kui kuulsin uksekella. Naabritüdruk läks ust avama. Täna pidid nimelt mingid onud käima tubades suitsuandureid kontrollimas. Mõtlesin, et vast jõuan end ära kuivatada ja kleidi peale visata, kuni onu kontrollib kööki ja naabritüdruku tuba. Koheselt kuulsin onu enda toa uksele koputamas. Mina olin siis endiselt vannitoas. Mõtlesin, et ei hakka sealt “SISSE-SISSE, UKS ON LAHTI!” lõugama. Onul oli ju maagiline võti kaasas. Kuulsingi võtme keeramist lukuaugus. Mina olin enam-vähem kuiv ja hakkasin kleiti selga panema. Natuke pusisin sellega ning kuulsin, kuidas mingi uks lukku keerati. Välisuks see ei olnud ja naabritüdrukul olid toas külalised, seal ka vaevalt. Kas onu keeras minu toa ukse lukku?! Kuna kleit oli mul enam-vähem seljas, tegin vannitoa ukse lahti ja küsisin korterist lahkuvalt onult, kas ta keeras toaukse kinni. “Kinni, ikka kinni,” vastas onu. Palusin tal uks lahti tagasi keerata, kuna ma tõesti ei olnud duši alla minnes võtmeid kaasa võtnud.

Milline põnev päev

Hommikul ärkasin pool üksteist, et käia pesus ja seejärel minna verd loovutama. Verekeskuses sain ainult häid uudiseid – püstitasin oma isikliku hemoglobiinirekordi ning vererõhk on ka normis. Pallikest surudes ei hakanud käsi ka värisema ning elu oli lill. Kuna tasse on mul juba liiga palju, valisin seekord omale vitriinist šokolaadi ja vahvli kombo. Leti taga istuv tädi tegi ka tuju heaks, nagu alati. Veidi palav hakkas, aga selles ma süüdistasin lihtsalt vereandmisruumi jahedust. Vurasin Linnaraamatukokku ning võtsin sealt poppi ja noortepärast kirjandust ehk Mihkle Rauda ja Sofi Oksast. Siis läksin Tasku Rahva Raamatusse, et vanaemalt saadud kinkekaartide eest omale eesti keele käsiraamatu. Natuke tuiasin veel Rimis ringi nind ühe kürtösi ostsin omale ka. Hakkasin siis kiirelt ühika poole vurama, et külm jäätis ja soe kürtöš kohale jõudes vastavalt veel külm ja soe oleksid. Tee läks lennates ja juba olingi ühika juures. Parkisin ratta ära, võtain oma käekoti ja mitu väikest kilekotikest ning hakkasin läbi arvukate uste oma trepikoja poole rühkima. Kui olin jõudnud teisele korrusele, tundsin, et mu süda lööb kahtlaselt kiiresti ja tugevasti. Süda tundus justkui kurgus olevat, sest just seal ma prõmmivaid lööke tundsin. No mis seal ikka, on varemgi nii olnud, et pärast vereloovutust on mõnda aega raskem treppidest üles minna, kuna hakkan kergemini hingeldama jne. Pool korrust hiljem läks silme ees mustaks. Istusin trepiastmele maha ja jõin lonksu vett. Varsti tundus, et silmanägemine on taas korras ning võiks nüüd ikkagi viiendale korrusele ära jõuda. Kolmandal korrusel ma minestasin. Teadvusele tulles leidsin end pikali maas olevat. Väga paha oli olla. Olin üle kogu keha higine ja väga nõrk. Lootsin, et tuleks ometi mulle keegi vastu ja aitaks mu viiendale korrusele. Korjasin taas oma kotikesed kokku ja jõudsin vist lausa terve korruse edasi käia, kui taas minestasin. Seekord lebasin külili või kõhuli trepiastmetel. Uimasena ja läbi raskuste sain end püsti ning avastasin, et käed on verised, aga mitte katki. Tol hetkel rohkem ei suutnud tajuda ega mõelda, mida täpselt ma ära lõhkunud olen, üritaisin lihtsalt teadvusele jäädes viimasele korrusele jõuda. Läbi ime jõudsingi, kuigi endiselt oli väga paha olla. Tuppa jõudes istusin korraks maha, aga juba hakkas parem, näiteks tuli meelde jäätis sügavkülma panna. Tundsin, et suu on kuidagi valus. Läksin peegli ette ja mida ma nägin: alahuulelt läheb diagonaalis allapoole kuskil kolmesentimeetrine lõhe. Üsna lai teine ja väga sügav ka. Heitsin pikali ja helistasin emale. Õnneks pidi ema täna linna tulema ja kuuldes minu päevast, lubas ta võimalikult ruttu tulla. Sest ma olen üsna kindel, et vajan õmblemist. Natuke lamasin veel ja hakkas palju parem. Tegin isegi minikoristuse oma toas, et see vanemate siiajõudes väga jube välja ei näeks. Pesin kleidilt vereplekke välja, meenutasin juhtunut. Pühin suu pealt verd, puhun peale käel olevatele marrastustele  ja üsna varsti peaksid vanemad ka siia jõudma.

Täna oli vist esimene kord, mil ma läksin verd loovutama üksi. Tavaliselt olen kellegi kampa võtnud või mõne mittedoonordaja kaasa võtnud. Ent just täna, mil mul esimest korda pärast vereloovutust paha hakkas ning esimest (ja teist) korda oma elus minestasin, olin ma üksi. Ja väike iroonia ka juurde – täna oli mu doonordamise jooksul teine kord, mil mul lubati tagasi tulla miinimumaja ehk kolme kuu pärast. Soovib keegi minuga novembris kaasa tulla?