Mõtlesin, et peaks poodi minema, prügikotte ja sepikut ostma. Vaatasin igaks juhuks järele, palju mul raha arvel on. 88 eurot. Arvutasin selle igaks juhuks kroonidesse ja veendusin, et tegemist on (minu jaoks) ühe suure summaga. Poeskäigu lükkasin aga edasi, kuhugile tulevikku. Paari päeva pärast tuleb üüriarve ja et see tasuda, pean ma ilmselt veel sente panka viima. Hakkasin praegu mõtlema, et mida mu vennad, kellel ka ilmselt umbes sama palju raha olema peaks, sellega teevad. Nemad ei pea üüri maksma. Ega mina ka vist ei peaks, ma võiks alati ju vendade juurde elama minna. Matkamadratsile. Ja enne sissekolimist peaksin ma seal nädalakese koristama, et ma seal üldse elada suudaks.
Sellele kõigele mõeldes läks tuju ära, nii et lilli ja liblikaid siit postitusest ilmselt oodata pole.
19-21 kruiisisin Rootsi ja tagasi (nagu vist kõik, kui FB pilte vaadata. st kõik ei käinud täpselt samal ajal muidugi), seal oli nagu ikka: külm, H&M, vahtkonnavahetus, kõrged hinnad. Pärast reisi mõtlesin, et kui ma juba päälinnas olen, miks mitte natuke oma tuttavaid tüüdata. Esimese päeva ja öö olin L-i juures. Tegime kooki ja käevõru, rääkisime elust ja olust. Järgmisel päeval läksin varakult ühe M-i juurde, kellel oli sünnipäev. Päeval tegime süüa ja olime niisama, õhtul oli pidu, öösel läksime välja. Päris huvitav oli kõndida Tallinna vanalinnas sõiduteel ja juua pudelist veini. Teel Levikasse ja ka seal mõnitas seltskond kõvasti tartlasi, sh muidugi mind. Päeva nali tuli ka minult. Nimelt kui me jõutsime raeplatsile, küsisin mina M-ilt, et kus me oleme. Ni me seisime täpselt raekoja kõrval, näen mina siis suurt platsi, väga kesklinn ka nagu, aga raekoda ei paista. No muidugi olin ma segaduses. Lihtsalt mainin, et mainitet vein ei mänginud mingit osa mu teadmatuses. Levikas said mu juuksed ja rinnad komplimente (hakkan sellega vist ära harjuma juba) ning avastasin, et ma ei suuda ühte jooki vist enam kunagi juua. Vaatasin 30ndates paari väga hoogsalt tantsimas, diskuteerisin noormeestega Marcus Aureliuse tsitaatide üle, köhisin. Kunagi jõudsime M-iga koju, st tema poole. Ta oli väsinud ja haige ning ma lubasin ise lätlast passima jääda (üks selline oli ka M-i sünnipäeval, aga ta jäi Levikasse. Ta telefoni aku oli ka tühjaks saanud. Et siis mul oli M-i telefon ja ma pidin ootama ta sõbranna kõnet, kes lubas teatada, kui lätlane takso peale saab, et ma teaks siis alla minna ja talle ukse lahti teha). Lätlane saabus natuke enne viit ja köhisime mõlemad end magama. Järgmisel hommikul oli mul üsna halb olla (st köha-nohu-uimasus-värk), väike palavik ka. Õhtupoolikul vedasin end M-i mehalt saadud juhiste abil trollipeatusesse ja sealt bussi peale.
Tagasi Tartus olin nädal aega haige. Päris uskumatu kohe. Ma arvan, et viimati oli mul 39 palavik teises või kolmandas klassis, mil ma kopsupõletikku põdesin. Nüüd olin saanud vist mingi viiruse, mida pea kõik M-i sünnipäevapeol viibinud olid kas põdenud või põdesid pärast pidu. Päris tore oli üksinda ühikas olla. Süüa polnud (sest ma mõtlesin Tallinnast tagasi jõudes, et ah, homme on mul kindlasti parem olla, ma lähen siis poodi), kraadiklaasi polnud, rohtu polnud, internetti polnud. Väga tore nädal oli. Sellest väärib veel mainimist vaid üks seik. Ühel õhtul oli mul 39,4 palavik ja väga halb olla. Tegin omale teed, sõin pisut, võtsin valuvaigistit ja kaks tundi hiljem oli mu temperatuur 35,2 ja megahea oli olla (kui köha ja nohu välja arvata siis). Köhin ma siiamaani, muidu olen terve.
Enne Rootsi minekut ostsin omale saapad. M-i sünnipäeval avastasin, et ühest kohast on õmblus katki. Mul ikka ei vea saabastega.
Viimastel päevadel olen ungari keelt õppinud, kuna mul peaks teisipäevaks nüüd pooleteise aasta materjal selge olema. Seda ei olnud ta isegi aasta tagasi. Aga ma vähemalt üritan nüüd.
Täna suutsin vetsust välja tulla nii, et ust kinni lükates jäi ta seest lukku. Noh, siin on üks huvitav lukusüsteem lihtsalt. Paar paanilist telefonikõne ja mõned ajad nokitsemist sain ta õnneks lahti. Nüüd ma kontrollin iga kord vetsust või vannitoast välja tulles 3-4 korda, ega ma ust lukku ei jätnud.
Kuskil kuu aega tagasi ma täiega ootasin kooli. Nüüd kardan. Praeguse seisuga peaks mul tulema üle 50 EAP eest aineid. Loodan hakkama saada.
Njah, nii mu elukene lähebki. Paar päeva tagasi märkasin ehmatusega, et üks põhikooliaegne klassivend on FB-s kirja saatnud, et endine klassiõde, kuidas elu veereb. Ma arvan, et me ei vist ei suhelnudki tollal. Nüüd ma üritan aru saada, kas ma olen kõrk bitch ja ei vasta talle, või siis kirjutan pealiskaudsed kolm lauset oma elust ja lisan lõppu viisaka küsimuse tema elu kohta. Kumbki variant ei tundu sobilik olevat.
Ja džiisas kus poisid hakkasid siis alles oigama ANTM-i peale. Mul oli suht wtf, et neile peaksid ju just modellid meeldima. Siis hakkasid poisid meilt kõiksugu moodi pulti küsima. K oli valmis selle neile andma, mina mitte. Sest no halloo, see oli jumalast äge ANTM-i osa, tsükkel 9 ja see koht just, kui nad Austraaliasse läksid ja Natasha oossi äksenti tšällendži võitis. Aga siis hakkasid mingid tüdrukud (reeturid!!!) ka protesteerima ja ja loovutasin poistele puldi. Ja siis õhtu jooksul ikka uuriti, et noh, olete ikka veel pahased vää.
