Nagu mõned võib-olla teavad, ei ole ma oma perele veel teada andnud, et mina ja M enam koos pole. Valetanud olen ma selle koha pealt ainult ühe korra, kui vanaema tõesti otse küsis, kas me oleme koos. See oli millalgi kevadel ja siis ma tõesti valetasin, et oleme. Muidu on ema ja vanaema vaid uurinud, kuidas M-il läheb ja kas me ikka suhtleme. Täna sain vanaemaga kokku ja muidugi uuris ta ka M-i käekäigu järele. Ja siis see tuligi.
“Kas te olete ikka koos?”
Ühe sekundi jooksul läbis mu aju väga suur hunnik mõtteid. Ja ma otsustasin ausalt ära öelda, et ei. Ainult et… minuga on selline asi, et ma kipun vahepeal üsna tõsise jutuajamise alguses naerma. Ja kui ma siis täna vanaemale naeruli sui väitsin, et mina ja M enam koos pole, siis ta muidugi arvas, et ma teen nalja. Oeh, ma oleksin pidanud selle nii jätmagi. Jaaaaa muidugi järgnes laviinitäis küsimusi (miks? miks? miks? kuidas? miks? mis juhtus? miks? läksite tülli?) – õnneks ta ei küsinud, millal see juhtus. Siis ma oleksin pidanud küll valetama 
Ajastus oli muidugi väga halb, sest vanaema on suure tõenäosusega praeguseks juba mu emale helistanud ja paari päeva pärast ootab mind maaleminek (emal on sünnipäev). Oh seda rõõmu, mis mind seal ootab. Ema küsib aga kindlasti, et millal lahkuminek toimus. Ja ma tõesti ei tea, mida ma talle vastama peaksin.
