Ma ei tea, kas see on Tartu linna kokkuhoiupoliitika või mõni tehniline viperus, aga mu akna all olen tänavalamp pole enam umbes nädal aega töötanud. Muud silmapiirile jäävad lambid paistavad nagu töös olevat. Igatahes on see väga huvitav, sest muidu siin korteris pilkast pimedust kunagi ei olnudki. Ka öösel oli piisavalt valge (kuna lamp on kohe akna all), et end ja asju vigastamata toas natuke tegutseda. Nüüd tuleb aga lausa lamp toas põlema panna, kui pimedas vaja telefoni või midagi muud otsida. First world problems.

Oeh, üks emotsionaalselt väga väsitav päev on mööda saanud. Õhtu õnneks oli juba rahulikum, sai filmi vaadatud. Varsti tuttu ja homsest väga asjalikuks.

Üldse ei mäleta, mis eile päeval tegin. Õhtul oli häng sakslastega.

Täna ärkasin hirmõudsalt vara ehk 7.50, et kella üheksaks teise linna otsa esmaabikoolitusele jõuda. Kuna olin eelmine tund sealt omale laheda pinksi saanud, siis istusime ja olime tänagi koos. Pikalt ei viitsi ma koolitusest kirjutada. ütlen vaid, et sain tõesti targemaks. Lõputesti tegin ära veatult, haha. Saime kell neli lahti juba. Viginat on mul ka, aga sellest kirjutan ehk mõni teine kord.

Kuna mõned mu esivanemad olid linnas, siis saime meie traditsioonilises kohtumispaigas ehk Kaubamaja 3. korruse söögikohas kokku ja sain lõpuks midagi korralikult süüa. Vanaema saatsime varsti rongile ära ja siis jalutasime ema ja J-iga kesklinnas ringi. Ema tahtis Veeriku korterit vaatama minna (loe: koristama) ja sinna ta läkski. Ema peab veel mitu tundi linnas olema ja mu venda ootama. Ning koristada talle meeldib. Varsti tuleb ta siia, J teeb juba süüa ning poest ostsime kooki ka.

Ütlesin emale, et ma vist (tegelikult üsna kindlasti) ei lõpeta pidulikul aktusel. Ta õnneks ei näinud väga pettunud välja, kuid eks ta natuke kurb on ikka.

Täna sain mitu sellist asja ära tehtud, mida olin kas ise edasi lükanud või mis olid edasi lükkunud muudel põhjustel. Nüüd on autokoolis test tehtud, raamatukogus käidud ja juhendajaga räägitud. Päris hea tunne on. Kohe-kohe tulevad mulle külalised ja tõotab tulla tore õhtu.

Pidin Ewerti ja draakonipoiste pileti maha müüma. See nädal on nii tihe, et mulle jõudis alles täna kohale, kuidas kontsert mu esmaabikoolitusega kattub. Nüüd pean viieteisteurose kontserdipileti asemel kulutama raha kolmekümneeurosele koolitusele. Kahtlustan, et kontsert on tunduvalt meeldivam viis veeta neljapäeva õhtut.

Eile saadud kümnest kohukesest on mõni veel alles lausa, haha.

Olen mate teest sõltuvuses, muudkui joon ja joon seda. Täna läheb juba kolmas tassitäis. Ja tass on mul pooleliitrine.

Neljapäeval teatas ema, et pere tuleb reedel linna ja minnakse Aurasse. Kutsuti mind ja J-i ka. Pidin talle aga ütlema, et olin paar kuud tagasi oma 9 aastat tagasi ostetud ujukad ära visanud ja midagi nende asemele mul võtta pole. Nojah. Reede pärastlõunal helistas aga ema mulle ja ütles, et ma omale trikood ostma läheksin, isa lubavat finantseerida. Tegelikult oli mul tol hetkel jubedalt kiire, pidin minema kesklinna ja siis veel natuke kaugemasse kanti ka. Ja tuba koristama ning muidugi ujukaid šoppama, aega oli selleks kõigeks veidi üle kahe tunni. Aga hakkama sain. Ujumisriiete ostmiseks ei ole hetkel küll just kõige sobivam aeg, aga trikoo ma omale leidsin. Tegelikult olin ma veel kella seitsmeks-kaheksaks ühele sünnipäevale ka kutsutud samal päeval. Aurasse läksime kella viieks. Nojah, mõtlesin. Olen seal natuke ja siis põrutan sünnipäevale minema. Või ka mitte. Isa oli mingis kummalises tujus ja ta viis meid kõiki veel sööma ka. No olgu, mõtlesin. Söön kähku oma prae ära ja vuran rattaga sünnipäevale. Nii see päris ikkagi ei läinud, sünnipäevale jõudsin alles kolmveerand kümme.

Eile käisin Maailmafilmil, aga vaadatud film eriti ei meeldinud.

Täna.. tuleb bakatööd teha ja kohe päris palju.

Võib juhtuda, et mul jääb Eurovisiooni finaal sel aastal otsepildis nägemata.

Mu küünekäärid on kadunud.

Mõned ilmselt teavad, et alates sügisest kasutasin ma kahte telefoni. Umbes kuu aega tagasi sai teise sim-kaardiga telefoni aku tühjaks. Ja mul ei olnud pin-kood enam meeles. Ja seda kaarti, kus koodid peal on, ma ka ei leidnud. Pidin telefoni tagasi kappi toppima. Täna hommikul oli mul aga ilmutus ja ma teadsin täpselt, kus too koodidega kaart on. Ja nüüd saan ma jälle mõlemat telefoni kasutada!

Oh, päike tuli välja.

Kolmapäeval käisid mul H&K külas. Väga vahva oli koos kümme aastat vanu eurolaule kaasa üürata. Vana tõbras J üritas seda filmida, aga ma pole veel kontrollinud, kas midagi peale ka jäi. Loodetavasti me Youtube’i staarideks siiski ei saa.

Neljapäeval käisime Raatuses, kus toimus järjekordne kokkamisõhtu meil sakslastega. Seekord oli menüüs šnitsel ja kartulisalat Saksamaa moodi. Kartulisalat oli huvitav. Keedetud kartuli viilud, praetud sibul, murulauk, õli, maitseained ja väga palju äädikat. Ehk siis maitsestatud kartulitükid tegelikult.

Reedel läksime J-iga minu vanaema poole. Laupäeva õhtupoolikul jõudsime tagasi, kuna meile pidid külalised tulema. Paarkümmend kilomeetrit enne Tartut saime aga teada, et nad ikka ei tule. Nojah.

Pühapäeval sai lahendatud müsteerium, et kus on kõik inimesed pühapäeva pärastlõuna. Werneris! Koht oli sama täis kui koolipäevadel kell 2. Koogivalik oli aga väiksem. Pärast jälle Raatusesse sakslastega tšillima. Oih, seekord oli üks teine eestlane ka seal. Ja seitse sakslast.Õhtul võtsin südame rindu ja võtsin üle paari kuu jälle oma juhendajaga ühendust. Homme saame kokku, siis on äkki mõned asjad selgemad.

Täna hommikul ei olnud mul isegi plaani enam hollandi keelde minna. Kell üheksa postkasti kontrollides selgus, et õppejõud oli meile 6.50 kirja saatnud – on haige ja peab arsti juurde minema, tundi ei ole. Ehk siis. Esimene tund oli naljategu, õpetaja oli väga väsinud (2 tundi maganud). Teises tunnis kohtles ta meid juba hollandi keele oskajatena, lisaks kurtis jälle enda hädasid. Täna tundi ei olnud. Kolmapäeval on iseseisev töö (peame kirjutama 10 lauset endast, kasutades gtranslate’i). Ja järgmisel esmaspäeval on meil töö. Ma olen üsna kindel, et loobun kursusest, kuigi väga huvitav oleks näha, kuhu see läheb.

Täna pidi meile ka külaline tulema. Mingi järjekordne lennufriigist sakslane. Algul oli plaan, et ta jõuab Tartu Lennujaama pool üks öösel ja läheb siit ära hommikuse lennuga (5 ja midagi vist). Hiljem otsustati ikka, et ta lahkun natuke hiljem, et mõne tunni magada ka saaks. Siis aga selgus, et mingi transpordivahend Saksamaal (ma’i saanudki aru, kas rong või lennuk) halbade ilmastikutingimuste tõttu ikka ei välju ja seega ei tule tüüp siia ka.

Üks korraline eksam jäänud ja ma väga loodan, et see ka viimaseks eksamiks jääb. Eriti üllatunud ei oleks, kui paar õppejõudu veel mind näha soovivad, aga eks see selgub varsti. Üldse on minul ja väga mitmel mu tuttaval see semester üks hullemaid ülikooli jooksul. Ei tea, milles asi.

Paar päeva ün üks sakslanna mu juures peatunud. Oli sügisel siin vahetuses ja nüüd tuli sõpru külastama. Pakun talle paar päeva öömaja. Ainult et ma nüüd ei tea, kui paar päeva see olema saab Täna ostis ta näiteks siia kaheksa rulli vetsupaberit. Mul muidu ei ole ta vastu midagi, aga vahel tahaks natuke üksi ka olla. Ja kui mul tõesti peale reedet enam eksameid ei tule, siis tahaks enne J-i naasmist natuke sessi lõppu tähistada – päev otsa pidžaamas istudes voodis seepe vaadata näiteks. Aga kui mul on külalisi, siis tuleb end ikka korralikult ülal pidada. Nõud kohe pärast sööki ära pesta, pidžaama hommikul korralikumate riiete vastu vahetada jne.

 

Ahjaa, on keegi teist kuskil näinud allahinnatud kalendermärkmikke juba? Kibelen omale uut ostma (et saaks nimekirju ja tegemist vajavate asjade loetelusid teha!!!), aga ei raatsi väga palju välja käia.

Suurem osa aasta viimasest päevast oli väga nõme. Kõik läks halvasti. Kella seitsmeks vantsisin Raatusesse, kuna seal pidi üks üritusekene olema. Saksa täpsusest polnud aga haisugi, kui ma kell 19.01 seal olin ja avastasin, et korraldajad-sakslased polnud veel üldse valmis asjaga peale hakkama. Natuke aega ootasin seal kannatlikult ja teesklesin malbet naeratust, aga kui korraldajatšikk mulle oma killerkontsaga varba peale astus ja ikka veel ei paistnud, et asi peale hakkab, siis tulin koju tagasi. Vaatasin telekat ja sõin makaronisalatit. Kella kümneks tuli J ka koju ning vaatasime koos natuke telekat. Sakslastega oli kokku lepitud, et saame pool kaksteist Raatuse ees kokku ja lähme koos Vanemuise mäele ilutulestikku vaatama. J hakkas üsna varakult mind valmis sättima paluma, mina ei võtnud vedu, kuna mul lihtsalt enam ei ole soovi sakslastega kohtumisele õigeaegselt minna. No lihtsalt ei ole mõtet. Jäime siis paar minutit hiljaks ja muidugi polnud sakslased valmis veel. Ma olin veel rohkem pissed off. Terve Raatuse ränav oli juba täis lällavaid purjus inimesi ja mul oli seal nii vastik olla. Ja mul hakkas kogu sellest pauhutamisest nii paha. Õnneks olid J-il kõrvatropid kaasas, mis olukorra helilise poole natukene talutavamaks tegi. Tüki aja pärast hakkasime siis tasakesi Vanemuise poole valguma. Ei olnud mingit tuju seal sakslastega tšillida, hoidsin omaette. Pööre tuli aga umbes poole tunni pärast Raekoja platsi poole liikudes. Mind nägi nimelt klassivend ML, kes mulle kõike head ja paremat soovis. Siis nägi ta J-i ja “Oo, sina oled vist see!” öeldes läks temalegi saksa keeles häid soove ütlema. Hahaha, see oli nii naljakas. Tuju oli hoobilt laes nind Rakoja platsil ei tahtnudki ma olukorda nähes minestama. Kõndisin rõõmsalt klaasikildude peal ja elu oli lill. Varsti võtsin suuna koju, kuhu ma jõudsin lausa kahe noormehe saatmisel.

Eile käisime J-iga õues jalutuskäigul päikest nautimas ja uurimas, kas tänavakoristusfirmad on juba oma töö teinud. Olid küll. Õhtul läksime, üllatus-üllatus, karja sakslastega välja. Seekord küll ainult sööma, kuna paljudel on jaanuar ei-joo kuu. Pärast söömist (ma sain halva söögi osaliseks, väkk) läksime neljakesi Raatusesse ja mängisime mänge.

Tänasest tuleb asjalik olla, kuna essee tähtaeg on järgmine esmaspäev ja selleks tulen enne veel hunnik raamatuid lugeda. Samuti on mul järgmisel nädalal kolm eksamit. Ja sel reedel läheb J ära.