Kaitstud: “#¤%&/() või misiganes

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Things to do before 30:

Be sick on your shoes – tänan, ei.
Have a stupid accident which necessitates a hospital visit – kas üle kitse hüppamisel saadud nikastatud pöial läheb arvesse?
Get lost in a country where you don’t speak the language – veel pole jõudnud, a see-eest olen ma veerikul ära eksinud öösel
Get drunk on Absinthe – uhuu, ei ole kahjuks veel jõudnud
Eat bizarre foreign food – peaaegu
Unwisely revisit an ex - ei
Dial 999 – ei
Get a pension – pensionifond? on tehtud jah, krdi pangaraiped
Drive a wickedly cool car – eks näis, kas ma üldse teen omale kunagi load
Have a three year relationship anniversary – jõuab veel
Date against type – jõuab veel
Try class A drug - eitaha
Dodge a fare – jõuab veel
Travel to at least one really cool place – itaalia ja šveits olid päris ägedad
Fall in love – oojaa
Do something physically challenging – tuleb ette väähemalt kord nädalas
Go for a skinny dip – haha, olen teinud!
Go on a blind date – ei ole ja eriti ei taha ka
Have sex al fresco – ei ole
Have sex in a car -ei ole
Have sex in a public place -  ei ole
Go to a festival - viist olen…
Dye your hair - oojaa
See a stripper – kunagi ammu leppis üks kamp kokku, et ühe sõbranna 20ndaks sünnaks tuuakse strippar. ta sünna oli neli päeva tagasi :’( kahjuks on üks asjaosaline kaugel maal, niiet äkki siis, kui ta tagasi tuleb. OOOT. see a strippar? haaah, ma olen seda marcot näinud, teel tartu üllari staadionile
Have a proper girlie / blokie holiday – ei mäleta
See an opera / West End show – olen näinud ühte balletti ja ühte operetti.
Go on a rollercoaster - ei ole.
Rock in a mosh pit – jep
Get arrested - ei, ei taha ka.
See some porn – on ette tulnud
Undergo pubic depilation – hahaa, mis see teie asi on
Ride on a motorbike – mkmk
Sleep under the stars - mm, viiist mitte.
Move out of your parent’s house – peaaegu
Get on telly – õnneks mitte. a mind on postimehes tsiteeritud :D anonüümselt õnneks. see oli mark.

natuke eilsest päevast

tegelikult on praegu väga huvitav trükkida, sest nähtav klaviatuur on see ‘vale’, aga ma trükin ikkagi qwerty oma. oeh, segane. ehk siis. noh, ma trükin praegu siin tavaliselt, nagu ikka, kui sul on normaalne klaviatuur. aga kui ma juhuslikult oma klaviatuuri vaatan, siis on seal endiselt tähed segamini. aga õnneks olen ma suhteliselt palju trükkimist harjutada saanud oma elukese jooksul, niisiis saan ma siin suht normaalsel kiirusel trükkida. ja kusjuures ei tulegi eriti palju vigu sisse, jeiii.

aa, eilsest päevast siis. magama sain pärast kolme (šoppasin arvuteid…), äratus oli 8.20, ajee. pakkisin siis ilusasti asjad ära. siis võis kell juba kolmveerand kaheksa olla (emme oli öeldnud, et kaheksa on väljasõit). guess what, emmeissi polnud veel jalgu alla saanudki. muide, mingite võõrkeelsete asjade trükkimine on siin nummi. no neid ma ei ole ju miljoneid kordi trükkinud. niiet kui mul oli vaja trükkida sõna ‘guess’, siis ma korraks käin toppama ja mõtlesin, et nii, kus see g nüüd on. siis mõtlesin, et g on sees sõnas ‘aga’ ja hakkasin mõtlema, kuidas ma seda sõna siin trükiks. nii ma ta kätte saingi. aa, eilne päev siis. varsti selgus kaks asja: 1) me ei saa kohe kindlasti kell kaheksa välja ja 2) issi tuleb ka kaasa. muidu oli mul selline mõte, et lähen emmega eile linna ja tulen issiga kunagi tagasi, too nimelt oli öelnud, et tahab veel uue aasta sees meile teleka osta. no üllatus-üllatus, ta tuli meiega kaasa. nüüd ma ei teagi, mida teha. ma poleks muide üldse õnnetu, kui ma vana-aastaõhtuks linna jääks. värk on lihtsalt selles, et ,mul on paar peaaegu elulise väärtusega asja maal. näiteks üks teatud vana pann arvuti. ok see tähendab lihtsalt seda, et ma ei saaks emmessennis istuda ja ma ei saaks oma fäncidest kõllidest oma muusikat kuulata. muid asju saan ma siin arvutis ka teha. veel jäi maha natuke riideid, aga nad ei ole vist eriti tähtsad. ungari keele õpik… a teoorias on mul seda vaja alles veebruaris, niiet bäga hull pole. ja siis jäi maha üks pilt, huha. kommid on suva. aa, akulaadija ka. hm. tegelt mul on vaja niikuinii  u 10. jaanuari kandis maale jõuda, niiet äkki saan nad siis sealt ka ära tuua. lalalalaa

oeh, ma kaldun ikka pidevalt teemast kõrvale. sõitma hakkasime umbes pool kümme, sest emme suutis autos veel ühe vaarikakompotipurgi ära lõhkuda. tartus võtsime vanaema peale. käisime korra kaupsis, sain natuke süüüaaaaa. ja siis korterisse. jeiii. mõne aja pärast mõtlesin, et lähen ostan r-kioskist endale paar talongi. aga tooooo muidugi ei olnud avatud. grr. siis kõllasin kadrile ja saimegi kaheks minutiks kokku. siis bussiga raadile. tagasi jõudsin sealt enne üheksat. üheteistkümneks konsale (vennaskond, the flowers of romance, plixid, mitte sellises järjestuses, mai viitsi ümber trükkida lihtsalt). lilled olid ok. siis tulid plixid. mõtlesin, et wtf, mingid krdi 13aastased tšikid ronivad lavale. ja ongi nii. kitarrist oli ainus meha. ja nende laulud….. issssssssand jumal. neid ma vist kirjeldada ei suudagi. laulda nad muidugi ka ei osanud. aga see oli nii.. naljakas! ma suurema osa esimesest laulust lihtsalt naersingi. ja nagu. saal oli täis mingeid punkareid, metalliste jne. sinna ei saa alaealised sissegi. ja siis on laval mingid tiiinekad tšikid ka KÕIK ELASID NEILE KAASA! see oli uskumatu. ja siis tuli üks laul,hahaa. selle pärisnimi on vist ’seal mind ootab pimpa’, aga publik ristis selle kohe ümber vannilauluks. ma kirjutan siia natuke sõnu, äkki saan video ka kunagi üles. igatahes: mina lähen vanni, nanana, mina lähen vanni, nanana, mina lähen vanni, nanana, võtan seebi kaasa. mina sean end korda, nanana, mina sean end korda, nanana, mina sean end korda, nanana, kammin juuksed ära. mina panen riide, nanana,mina panen riide, nanana, mina panen riide, nanana, tõmban sokid jalga. mina lähen koridori, nanana, mina lähen koridori, nanana, mina lähen koridori, nanana, seal mind ootab pimpa. siis oli mingi tilulilu ja siis kordas seda uuesti. aa ja kuskil oli see asi ka. mäletate veel seda asja nagu ‘hull õun’ ja siis see limpa räppis seal midagi<? vot nood tšikid ka räppisid seal. see tekst ei anna üldse seda laulu ja meeleolu edasi, ma tean. aga tšikid esitasid mõned lood ja siis saigi vist nende repertuaar otsa. rahvas hakkas hõikama: vannulaulu! vannulaulu! aga tšikid mängisid veel korra oma esimest lugu. pärast seda karjus pool rahvast: vannilaulu! vannilaulu! teine osa aga laulis: mina lähen vanni, nanana, mina lähen vanni, nanana. tšikid tegelt juba peaaegu ronisid oma asjadega minema, aga siis halastasid meile ja tegidki seda veel ühe korra. kuna sõnad on suhteliselt lihtsad, said kõik juba kaasa ka laulda. ja selle laulu mõju:

1) pärast kui vennaskond esines, siis neilt nõuti ka vannilaulu

2) pärast plixxe võis kõikjal kuulda vannilaulu laulmist.

3) ühes nurgas oli mingi seltskond, kes suurema osa õhtust laulsid: villu teeb suitsu, nanana, villu teeb suitsu, nanana, villu teeb suitsu, nanana, teeb suitsu ära. mina joon end purju, nanana, mina joon end purju, nanana, mina joon end purju, nanana, lähen käpuli koju.

hull õhtu oli.

siiruviiru

nüüd siis natuke sellest, millised on tavalised jõulud mu vanematekodus. ehk siis jõululaupäev.

kas eelneval päeval või sama päeva hommikul käivad isa ja vennad kuuske toomas. millalgi tuuakse see tuppa, aga kuna ema teeb süüa ning isa ja vennad vaatavad mingit haiget jõulukomöödiat, mida ainult neljandat aastat jõulude ajal lastakse, siis peab maarika selle üksi ära ehtima. talle see eriti ei meeldi. siis millalgi enne kuuse ehtimist ning pärast seda on Suur Koristamine, kus meie sealaudast vähegi inimese moodi elamist välja kaevata üritatakse. kuna terve päeva jooksul on telekast jõulukomöödiad, on isa ja vennad endiselt hõivatud. ema hakkab juba närvi minema. samal ajal tehakse muidugi süüa. maarika enamuse ajast koristab, niiet kööki satub tema vaid lihtsamaid asju tegema. nimelt on jõuluõhtu retseptid natuke teistsugusemad kui tavaliselt, niisiis eelistab ema neid ise teha. isa ja vennad ilmuvad kööki ainult siis, kui nende järele pool tundi röökida või kui mingit ääretult head lõhna tuleb. kuskil õhtupoole hakkavad söögid valmis saama. siis tuleb laud katta. jõulukomöödiate tõttu peab maarika seda tegema. siis saab süüüaaaa. paraku saab ka söömise ajal jõulukomöödiat vaadata, niisiis saame me ikkagi kõik lauda minna. pärast söömist kiire lauakoristamine. selleks ajaks hakkavad väiksemad juntsud juba ärevusest püksi laskma, et “mis see jõuluvana mulle küll toob?? misse jõuluvana mulle toob??”, isa vaatab meile kavala näoga otsa ja ütleb, et ei tea, varsti saate teada. umbes sellel hetkel meenub tavaliselt maarikale, et RAISK, ma pole JÄLLE ühtegi luuletust ära õppinud. st ma oskan küll vähemalt nelja luuletust, aga need on meie perekonna raudvara ja ka kõik mu vennad teavad neid. kuna me kõik saame kingituse + kommipaki, tuleb meil aga kaks luuletust lugeda. maarika jookseb siis netti ja üritab leida neljarealisi luuletusi. ja kirub oma tigukiiret internetti. ja värdjat arvutit. JA SIIS kuuleb ta vendade huilgamist. nimelt on kohal jõuluvana ja/või kingikott. palun kingikott, palun kingikott, mõtleb maarika. õnneks on viiist viimasd 2? aastat nii olnud.noh, jääme lootma, et nii ka seekord. kui kingikott, siis vinnab isa/mõni vend selle tuppa, emme istub kuuse ette ja hakkab ükshaaval pakke välja võtma. issi seisab ahju juures ja teeb kõigist luuletuselugejatest pilti. aaah, lõpeta ära! pärast luuletamist hakkavad kõik pabereid ära kiskuma. ajee, parem oleks, kui ma oma kõllid saaks. või samas, nad oskavad kindlasti ka need ära rikkuda. mäletan veel liigagi hästi, kuidas ma eelmine aasta oma maailma kõige koledama mp3 mängija sain. ma pole tõsiselt elusees nii koledat näinud! ja hiljem leidsin samasuguse kaubamajast. maksis tuhat krooni. ja nüüd mul on sama firma oma, natuke parem, sama ruumiga emmpeekolmekas, mis maksis kakssada. no ok, soodukaga, aga siiski. ei tegelt ma olen saanud selliseid kinke ka, mis mu rõõmust keksima pannud on. kaks aastat tagais sain antonio, oma hokitoika. kaks korda olen uiske saanud. ja härry potteri neljanda. cdpleieri üle rõõmustasin ka. kui eelmine aasta on nõme, äkki siis see aasta läheb õnneks?

enivei, pärast kingi kättesaamist läheb maarika tavaliselt enda tuppa ja väljub sealt õhtul veel vaid kolm korda: et anda nõmedad kommid vennadele ja saada normaalsemaid vastu, et minna kooki sööma, et minna hambaid pesema.

sellised on tavaliselt minu jõulud. miks peaks siis seegi aasta erand olema.

VAHEAEEEEEGGGGGG

uskumat, aga see on käes!!! ma saan kaks nädalat ajunussist puhata!!!!!! nii toreeeeee!!!!

tänane eksam oli nunnu. pp passis suurema osa eksamist täpselt minu selja taga. ma võin ju olla imelik, aga see natuke raskendab keskendumist.

pärast eksamit vist kaks tundi mokas. aa, kaubamajas seiklesin ka täna. mul õnnestus näiteks montonis mingi laual pealt 3 rida saapaid maha ajada. ma vihkan doominoehvekti.

pärast trajektoori eksam-kaups-moka-kaups pidin raadile minema, aga kuna öine tudu oli lühikeseks jäänud, tulin siiski koju. väike tšikk (sh peaaegu poolteist tundi AoE-d. no mul oli vaja aega surnuks lüüa, ei naera). natuke pärast viit tuttu, kümme üles. nüüd on kell pool üks ja unest pole haisugi mängisin veel aoe-d, aga varsti tüdinesin natuke ära. aa, jääääätist sõin ka, nämnäm.

apppppppi kui tore, et vaheaeg on.

keldripoest pindalaga meeter korda meeter, sealt ostab enda räbalad nii Jakob kui ka Peeter.

aa, mul on veel soome keelest kirjutamata. nimelt läksin ma siis üle kuu aja sinna kohale, teinepool polnud ka mõnda aega käinud, siiski mitte nii hullult. jõudsime kohale täpselt selliseks ajaks, et kõik keskmised read olid kinni ja võimalus istuda oli vaid esimesse kahte ja viimasesse kahte. davai, teine rida siis. tund siis algab, õp räägib töödest ja pärast jagab neid. meie istume niisama. siis ütleb õp, et hakkame nüüd kolmandat ülesannet kontrollima. üks loeb lause. teine loeb lause. ja siis olime meie. meil nagu ei olnud seda tööd. ja siis õpetaja märkas seda ja vist küsiski, et oot te ei teinudki tööd, et kas olete vabakuulajad. me mõmisesime midagi ja õp küsis teispoolelt, et aga kas sa nagu eelmine aasta ei käinud :D:D vastas, et ei. no ok, pääsesime. ma ausõna käin nüüd semestri lõpuni enam-vähem korralikult kohal [koerafeiss]

täna oli väga asjalik päev. kõigepealt olin ma suutdnud kunagi lubada, et ma see nv koristan. no hakkasimegi siis korralikult peale. sain tolmuimejaga elutoa vaiba küljest taaskord kõva 3 kilo enda juuksekarvu, pesime nõud ära, võtsin tolmu… siis tuli tahtmine oma nn öökapi kallale minna. mul on selle pealne nimelt paksult kahtlase väärtusega asju täis. nimetan ainult mõned: juukseklambrid, kirjatarbed, lõngajupid, uno kaardid, tupsud, 4 joonlauda, patsikummid, ehted, kastanimunad, kirjaklambrid, rinnamärgid, 2 võtmehoidjat, netijuhe, 2 paela, palju tolmu, küünal, palju sente, natuke euromünte ja rublasid, 1 dollar, märkmepaberid, igasugused paberijupid, peegel, pintsetid, kaelakee, haaknõel, palju tolmuseid vatipatju, natuke taskurätte… no saate äkki umbes aru, mis seisus mul see kapike olla võis. hakkasin siis sealt ükshaaval asju eemaldama ja need läksid kahte kohta: kas kilekotti (viska minema!) või voodi peale hunnikusse. mõlemasse kogunes neid üsna palju. millalgi hüppas teinepool sisse ja nägi, et ma olin kilekotti toppinud hunniku ehteid. st x arv kõrvarõngaid, mingi hõbekee ja midagi vist veel. no ta siis koukis need välja ja nüüd on nad jõudnud juba sinna, kus nende üle hea meel oli. palju õnne. aa, seda kõike tegin ma küllaltki hommikul. nüüd on veerand kaksteist õhtul ja need hunnikukesed on ikka veel voodi peal. no ma läksin küll pärast kolme linna ja jõudsin tund aega tagasi… blaa, ära otsi vabandusi. ja ma ei saa ju niimoodi tudumaale minna :/ oijah. ja siis ma topin ikkagi kõik asjad kilekotti ja seejärel mingisse kapinurka ja unustan nad paariks aastaks, alati läheb nii.

millalgi uuris lapsevanem, et kas ma talle abakhanist liimiriiet saan tuua. no vabalt. kuna täna oligi plaanis natuke linna kõmpima minna, siis asusimegi millalgi teele. olen skiis abakhanis. ei viitsinud ise liimiriide asukohta välja peilida ja läksin mingi kassas raha lugeva tädikese jutule. näitas siis mingisse suunda, et seal *mingiasja* peal olevat. see asi oli aga väga kahtlane nimi ja ma vaatasin veel mõnda aega ringi, et mida ta nüüd täpsemalt mõttes. seal lähedal oli küll mingi jullandus, kus oli palju valgetes toonides asjanduste rulle. aga no kuidas mina mäletama pean, milline see liimiriie välja näeb. õnneks teinepool märkas ühel neist rullidest silti KAHEPOOLNE LIIMIRIIE. juhhei, olime lõpuks midagi leidnud tädike jõudis ka kohale ja küsis, millist vaja oleks. ma ei teadnud. helistan siis lapsevanemale. oi, siis aga selgus, et lapsevanem oli juba saanud oma liimiriidepoisi, kuna ta naabrinaine oli põlvas või kus iganes käinud. minul oli aga telefon millalgi väljalülitatud (loe: aku sai tühjaks, panin laadima, aga sisse lülitada ei viitsinud) ja siis ta ei saanudki mulle teatada. ega sõnumit ikka saata ei viitsiks juu.

mjäu, ma ei viitsi enam väga kirjutada. homme kavatsen palju lugeda ja referaati teha, riidekapid võiks ka korda teha lõpuks. ja hiljemalt teisipäeval lähen arvutiasja uurima, sest mulle pole keegi helistanud.

kas ma sellest olen ikka rääkinud, kuidas mul saapal konts ära murdus? eimäleta. aga see oli fann.

aa, ma nägin ükspäev seksikat unenägu. igatahes ma istusin ühe teatud inimese kõrval ja mul olid täiega liblikad kõhus. naljakas. a ma vist nägin ka teda tol päeval umbes 3 korda. oi seda mu alateadvust (:

pannkoogid, nämm-nämm

tujud vahelduvad väga naljakalt. üldjuhul olen oma elukesega üsna rahul ja puha, vahel lausa õnnelikki. samas aga võib juhtuda mingi imepisike asi, mis paneb meenutama, et mu arvuti on vist pees, ema on töötu, mul on suht kohustus stippi saada ja ma peaks tegelikult endale tööd otsima.

eile käisin Tornis külas, päris huvitav oli. siis helistasin emmele, et talt küsida, mitmendal korrusel meie kunagi elasime (jah, ma olen maaüllari ühiikas elanud. ja olen isegi oma vanemate lõpupildil :D). selgus, et toas 314. nagu pii

isssssand. liigne sõbralikkus võib mõnikord natuke naljakaks muutuda :D

midagi tahtsin veel öelda, aga on nüüd meelest ära läinud.

kaltsukad rokivad!

heihopsti.

ei, mu arvutist pole uudiseid. küll aga olen ma mingis ilgemas pannis arvutis, mis mõneks ajaks minu kätte usaldati. aa, sees on minu kõvakettakesekena kah. niiet peaaegu oma arvuti juba, juhhei. kui muidugi see, et see kõva 8 korda aeglasem on, välja arvata. muidu on elu aga lill.

homme on esimene eksam, jipikajee. üks kontrolltöö ka. ja vähe sellest. nimelt oli täna tõsielusarja ‘maarika avastab maailma’ 387. osa. sisukokkuvõte: maarika avastas, et on üks aine, kus tema teadmiste kohaselt pidi läbimiseks tegema vaid ühe testi ja ühe essee. no igatahes, nüüd siis selgus, et oih, siin on ikka eksam ka. ehk siis tal on rõõmsalt vaja teha 8 eksamit, 2 esseed ja 1 referaat. pluss lugematu hulk kontrolltöid, see nädal 2, järgmine nädal 3 jne. elu on endiselt lill.

ristimisõhtul ct-s suutsin ma.. neljapäevaks endale siia külalise tekitada. natuke kahetsen juba, aga parata pole midagi.

kunagi peaks siia statistika tegema, et kui palju ja mis loengutest ma skippinud olen. praegu läheb igatahes teine nädal soome keelt, kusjuures enne seda jäi see veel poolteist nädalat ära ja enne seda ei käinud ma ka ühes tunnis. natuke kardan juba.. samas on soome keel hetkel üks väheseid aineid, mis iseseisvalt õpitav tundub. st, õpik on arusaadav, ma tean kindlasti paari inimest, kes minust targemad on… mitte nagu ungari keel, kus on õpikus kõik kuradi tööülesandes ja asjad ungari keeles. ja siis ürita midagi mõigata, kui sa seatl ühesti sõnast aru ei saa ning sõnaraamatut ka käeulatuses pole.

muide, selle ‘uue’ arvuti klaver on üpriski trükitav. või olen ma lihtsalt nii häpi, et lõõõõpuks ometi on mul kasutada arvuti, kus ei ole keegi täheklahve sajaga ümber tõstnud.

ma igatsen oma arvuti järele.

käsiime täna maxxximas. sain neli roosat pastakat (st väljast roosas, sisu sinine), ühe sulepea (mul on täpselt samasugune olemas ka, aga nüüd maksis see mingi 1.90 või midagi), salli (alguses 30 ja midagi, siis alla20 ja nüüd 7.90. punase-hallitriibuline. njummi), hambaharja (enda roosakese jätsin lollil kombel maale. andsin siis eile mehale teada, et ta mulle maxxxximast mingi kõige odavama hambaharja tooks. tõigi siis 5.90se , nimeks COLA. paraku oli see nii sitt, et pidime täna uue ostma, migni suht odav colgate, mida ma juba miljon aastat tarbinud olen), 2 harilikku pliiatsit (kirjatarbed olid soodukaga ja midagi kindlasti veel. ja kuna ma sain täna endale uue pangakaardi ja ma ei jõudnud veel pin-koodi ära muuta ja meeles see mul ka polnud, siis ei saanud ma kahjuks ise poes maksta

aga pangaskäigust ka siis. ma tahtsin minna saiapoodi. minu hr. rahakott ütles, et ei. ja siis meenus talle äkitselt, et SEB-s ootab ming mu isikkaart ja sweeeeeedddbäänkis ka mingi kaart. läksin siis mossis näoga sebi juurde. miljon aastat passimist ja saingi kellegi jutule. oligi kaart mind seal ootamas!!! kuigi ma mitte ühtegi meeldetuletust vms saanud polnud. kohe selgus ka, miks. kui kaarti taotlesin, pidin lehele kirjutama ikka nime ja telefnumbri ja meiliaadressi ja tavalise aadressi. aga nende kuramuse andmebaasis käisin ma ikka veel põhikoolis ja ei omanud mobiilin jne. nii tore, et neil pangasiseselt andmed liiguvad. muutsin siis miljon asja ära. siis pidin vbeel kahele miljonile asjale allkirjad alla toppima. ja siis pidin mingi asja tegema, et mult iga kuu kaardilt viis eeku võetaks. see on jama, kuna isik on mul niikuinii ainult soodukate saamiseks. egas siis midagi, toppisin kümme krooni automaati, kahe kuu pärast näeme. kui ma enam üliõpilane pole, siis tuleks küll arve mingi nipiga sulgeda, muidu tuleb juba mitukend krooni kuus mittemillegi eest maksta. igatahes, sain siis lõpuks sealt tulema. meenud, et oih, tegin kunagi septembris endale mingi ennpeeennkaa kaardikese ka. nooh, kui juba pangatamine käsil oli… sweeeedddbääännnkkkk it iiis ten. rahvast ikka oli, kuid õnneks tahtsid kõik vist laene ja pensionifonde, sain suht kiiresti jutule. kaart oli ka lausa neil alles! siis pakuti mulle sellist fääntsit asja, et ma saaks oma arvel 3000eeguga miinusesse minna. mõtlesin kolm sekundit ja ütlesin ära. ma ei usalda end väga sellistes asjades. muidugi võiks see kunagi ära kuluda, aga.. siiski jätaks selle kasutamata. tegin veel miljon asja ära ja sain sealt ka tulema. kokku oli kahe panga peale kulunud ainult u kolmveerand tundi. produktiivne päev.

appi, olen nüd mingile mulasoonele sattunud. on vist paras aeg lõpetada, õppimine ootab. ja energiajook. ja sokolaad. ja midagi kindlasti veel.

loodan, et homseks õhtuks veel elus olen. kui see tõepoolest juthuma peaks, siis äkki kuulete ka minust. kui ma just liialt ladina keelega armatsemas pole. tsau!

aa, meenus veel paar asja. kui nv-l maal käisin, siis reedene õhtusöök kujunes pigem jutluseks teemal ‘Maarika, sa pead stipendiumi saama!’  ja kui mind pühapäeval bussile saadeti, siis lapsevanem arvas, et ma võiks endale tööd otsima hakata.

maal=arvutis

jess, saan oma nädala arvutilaksu kätte.

teisipäev: nutt ja hala. arvuti läks ju katki. aa, mingiteks kontrolltöödeks üritasin ka õppida, väga ei õnnestunud (sain oma elu esimese D. küll plussiga, aga siiski)

kolmapäev. kontrolltööd. aa, ämm kah. veel nuttu ja hala arvuti pärast, samuti pooletunnine jalgsimatk maja taga (st edasi-tagasi, edasi-tagasi).

neljapäev. EMAPLAADI VAHETUS?? EIIIIIII ehk arvuti diagnostikasse. kardan. aa, mu juuksed said toonitud. prillid sain ka kätte (nendest kirjutan kunagi pikemalt). õhtul oli rets ristimine, see oli nummi. keskseks tegelaseks oli vana hea lauakas. enivei, õssiga ikka iga päev vastu tagumikku ei saa. veel rohkem õhtul oli üritus jõudnud oma otsaga claab talllinnnna. seal ma sain endale nummi kõrre, mille imetav ots meenutab vägagi ühte meessuguorganit. aa ja parim hetk oli muidugi see, kuidas mina ja veel üks vip-tsoonist normaaltsooni suundusime ja siis väljapääsu ei leidnud ja mingilt küsima pidime. tüüp kindlasti ei pidanud meid imelikeks, äkää.

reede. kaheksaks kooli eesti keelde. viimane!! järgmises loengus vaatasime filmi, mul õnnestus ka magada. semiootika järjekordselt skippisime, koju tuttu, sööma ja igasugu vahvaid asju tegema, seejärel oli kiire asjade pakkimine ja linnaliiniga bussikasse vuramine. väike bussisõit, kus u pool tundi istus mu kõrval meha, kes õlut jõi. MA VIHKAN ÕLUT. keegi polnud mulle vastu ka tulnud ja õhtusöögi ajal tegid mu vanemad mulle selgeks, et ma pean võiksin stippi saada.

laupäev. külm on. tšillisin arvutis. külm on. üritasin eesti keele vigade parandust teha. külm on. üritasin lugeda. külm on. kaanetasin mustmiljon purki kinni. külm on ja käed on valusad!

oh seda eilset päeva

1. hommikul vurasime tartu mööblimajja avamishindadele, plaanis oli soetada 200eegune emmpekolmekas. kõigepealt oli ukse ees minijärjekord ning LOOMULIKULT oli seal ka minu seksikas naabrimees, kes eelmisel päeval endale kaks tolmuimejat ostis. etteruttavalt võin öelda, et siis ostis ta kaks dvd-mängijat. einivei, millalgi lasti meid majja sisse ja siis hakkas võidujooks experdi juurde. ma itsitasin kogu aja poole tunni pärast saime vbl sisse, kogu selle aja pidime taluma ühe teatud seksika mehe mölisemist. oh mu vaesed kõrvakesed. sisse me aga saime ja emmpeekolmekad ka. überpositiivne üllatus oli muidugi see, et lubatud 1gb asemel oli julla 2gb-ne

2. pärast viimast loengut hakkasin siis kodu poole kõmpima ning selleks sebisin endale kompanii. mäest üles ähkides nägime äkki ees mingit soome bussi. meie siis kohe, et ‘en osaa puhua soumea’ või kuidas iganes see on. aga bussi juures tegi suitsu bussijuht. puhasttõugu soomlane. ja siis ta vist sai aru, et me oleme hullemad soome keele profid ning küsis meilt tuld seda meil aga kahjuks polnud  ning soome keele praktika saigi läbi.

3. midagi oli kindlalt veel, aga ei mäleta enam. stay tuned!