Uh, täna on keskmisest napakam päev olnud. Igasugustele muudele asjadele lisaks sain ma täna väga lühikese aja jooksul kümme vastamata kõnet (ja paar sõnumit), mille järel need teinu mulle kümme kohukest kinkis.

Leidsin just mooduse, kuidas kaalunumbrit lihtsalt ja kiiresti väiksemaks saab. Tuleb lihtsalt vasakule jalale toetudes seista ja juba näitabki mu kaal 10 kilogrammi võrra väiksemat numbrit! Paremal jalal seismine ei tööta kahjuks.

Kui J Ukrainasse läks, tuli temaga kaasa üks ta sõbranna. Sõbranna on pere ainuke laps ja tema ema ei olnud üldse rõõmus, et pere ainuke võsuke mitmeks päevaks kaugele Ukrainamaale läheb. Ikkagi Ida-Euroopa ja mida kõike veel. Neiu üritas ema veenda, et ei ole see maa nii hull midagi, aga ema pisaraid nähes ütles lõpuks, et olgu, ei reisi üksi Ukrainas ringi ja läheb ainult seminarile ja seda ka J-iga koos.

No ja siis olen mina, kes loodetavasti hakkab varsti Saksamaale kolima. Ema oli sellest kuuldes natuke kurb. Rõhutas, et kui mingi jama on, tulgu ma kohe Eestisse tagasi. Vanaema kilkas rõõmust. Ja isa on seda teemat puudutanud ühe korra, eile. “Sa lähed siis Saksamaale jah?” – sellega asi piirduski. Vennad ilmselt teavad, aga emotsionaalseid jutuajamisi sel teemal pole meilgi olnud. Selline on elu (meie) viielapselises peres. Üks laps siia-sinna, vahet pole

Tegin just huvitava telefonikõne ühele paljudest M-idest. “TULE KOHE SIIA, MA TAPSIN J-i ÄRA JA MUL ON VAJA LAIP ÄRA PEITA.”

Ma ei tea, mis blogimishullus mul täna peal on.

Igatahes. Kuna Norra ei ole teatavasti üks maailma odavamaid riike, siis käis J osturetkel, et meile viie päeva toiduvarud kaasa osta. Tema saak on siis selline: üks kotitäis erinevaid kiirnuudleid ning üks kotitäis õlut/veini. Ma vist jätan täna oma greibi söömata ja võtan selle ka kaasa, et ma viie päevaga skorbuuti ära ei sureks.

Pea terve tänane päev on möödunud salli kududes ja taustaks That 70s Show’d vaadates. Just naasis J kelgutamast, oli seal ühe eestlasest ja sakslasest koosneva paariga. Ja äkitselt tuli mulle mõte minna dabldeitima, nt kinno mingit romkommi vaatama minna. See mõte oli nii hüsteeriliselt naljakas, et ma hakkasingi väga kõvasti naerma. Nagu Kelso. See pani mu omakorda jällegegi naerma, aga teistmoodi. Nagu Kitty. Selle peale jäin ma ehmatusega vait, et J õuge põgenema ei peaks.

Lapsepõlv tueb meelde, kui kell kümme hommikul koolist koju jõudes panen teleka tööle ja näen sea Taylorit ja Ridge’i suudlemas. Minut aega hiljem selgub, et oih, Ridge on tegelikult Brooke’iga koos.

Mõned asjad ei muutu iial. Aga ega alati pole vajagi.

Tegelikult tahan teile rääkida ka sellest, mida kõike J oma reisilt kaasa tõi.

• üüratu veinikogus
• kohvi
• küpsist
• espressotassid (ja nende alustassid)
• šampaklaasid
• mingid klaasid veel
• päästevest
• liitrine pudel Camparit
• mingit pudipadi veel.

Mittesöödavad ning joodavad asjad on siis pätsatud kas lennukist või Lufthansa loožist. Päästevesti varastamise pärast ärge muretsege, sest pärast J-i lendu läheb lennuk nüüd talveks kuhugile seisma, pärast mida läheb lennuki sisemus täiesti ümbertegemisele ja kogu kraam visatakse sealt minema. Ehk siis jah, meil ripub köögis naela otsas nüüd üks päästevest. Ja köögikapp on Lufthansa klaase täis.

Seisan Jakobi 2 ees kamba välisüliõpilastega. Minu kõrval jääb seisma üks noormees.

Noormees (kõva eesti aktsendiga): Are you a foreigner?

Mina: No…

Noormees: Kas sa ilma sukkadeta end alasti ei tunne?

Mina: Ei…?

Noormees: Igatahes tagant vaadates näed sa väga alasti välja.

Mina: Ahah… no varsti on talv käes, küll ma siis pean jah midagi kandma hakkama, praegu pole väga vaja.

Ma kandsin siis kleiti, mantlit ja kingi, sukapükse tõesti ei olnud. Alasti? Misasja? Alguses tegi see vestlus mulle nalja, nüüd olen segaduses. Kas paljad sääred oktoobris on siis tõesti alastiolek?

Hiigelpikk postitus Berliinist on in da progress, tegelikult ka. Aga vahepeal juhtus midagi nii naljakat, et ma lihtsalt pean seda jagama.

J skaipis oma ühe küllaltki otsekohese 6ega. 6de ütles talle, et noh, kuulsin emalt, et sul on well-equipped girlfriend. Kui J seda mulle ütles, ei saanud ma asjale pihta. Siis aga viitas J mu rindadele. Jep, mu ämm ja mehe6de räägivad vabal ajal mu rindadest. Vahva perekond