Koohuutaaav

Kuidas on võimalik, et aeg venib aeglasemalt kui tatt, aga nõmedad asjad lähenevad kohutava kiirusega?!

EMO

Jõudsid siis mu ema ja isa linna. Vaatasid ammuli sui mu lõhet ja tõdesid, et peab vist õmblema minema jah. EMO-s praktiliselt järjekorda polnudki ja juba loetud minutid pärast autost väljumist olin esimeses traumaruumis. Seal vaatasid kolm naist ja üks mees mu huult. Mees (tema oli arst) ütles, et peab õmblema jah. Mingi tšikk (arst-resident) küsis, kas liimiga ei saa. Arst ütles, et ei saa. Jalutasime siis üle koridori teise ruumi, kus paluti mul jalanõud ära võtta ja pikali heita. Tuimestati mu alahuule vasak pool ning huulealune korralikult ära ja hakati õmblema. Päris huvitav tunne. Tehti sinise niidiga kaks õmblust ja niidid peavad kümme päeva sees olema. Uurisin, kui kole too kohake mul tulevikus välja nägema hakkab, aga mind rahustati maha ja öeldi, et see on hea verevarustusega koht ja asi peaks üsna ilusaks ära paranema. Pandi kole plaaster ka peale ja saadeti minema. Soovitati apteegist osta stripse, mis pidavat olema umbes nagu plaastrid, aga kauem peal püsima ja üldse paremad. Pärast õmblustöökoda läksime emmega Veerikule korterisse. Issi ja mingi teine tüüp jäävad sinna täna ööbima, aga sealaut on ka rohkem korras ja parema aroomiga kui too prügimägi seal. Niisiis me emmega koristasime mingi tunnikese seal. Mina muidugi rahulikult, aga ikkagi tulid mingid kuumahood peale, kui natukenegi pingutanud olin. Siis läksime Taskusse. Ostsin Rimist omale mahla (ega ma praegu väga hästi süüa ei saa) ja emme tõi mulle apteegist stripse. Viisime issi Veerikule ja käisime seal ka Selveris, kus sain omale süüa ja vetsupaberit. Emme tõi mu ühikasse ja tassis pea kõik mu asjad (söögid, mahlad + mõned Veerikult toodud asjad ise üles, aga seekord mul õnneks paha ei hakanud, ainult pea panid trepid valutama. Üritan nüüd mingeid vedelamaid asju omale sisse saada (nagu kakaopuding ja vesi), sest viimasest söögikorrast on möödas kuskil üheksa tundi. Varsti kakun oma koleda plaastri ära, uudistan natuke oma seksikaid siniseid niite ning panen stripsi peale. Aga jah, olen täitsa elus. Ja päev on ikkagi päris huvitav olnud. Peaks nüüd True Bloodi vaatama, sest tänane päev on kuidagi väga verega seotud olnud

Nüüd siis tean

Õhtuleht annab toreda artikliga teada, mis inimestes depressiooni põhjustada võivad. Nüüd ma siis tean, miks ma nii suures masenduses olen!

Sõõrikud. On kõige targem süüa sellised toite, mis vallandavad energiat aeglaselt. Whoopsy. Sõõrikuid ma tegelikult küll ei söö, küll aga lähevad nii mõnedki muud asjad selle punkti alla.

Kuum ilm. On tuhandeid, kellel päikeselõõsk ja leitsak võivad depressiooni tekitada. Mõne inimese jaoks on suviti valgust ja palavust liiga palju. No bingo! Peaks artiklist selle lõigu oma emale saatma. Tema jaoks ei ole üldse normaalne, e inimene ei taha suvel õues olla ning päikest ja kuumust nautida. Võeh.

Internet.  Neil, kes ülemäära pikalt internetis istuvad, on teistest 2,5 korda suurem depressioonioht. Halloo, ma muud ju ei teegi!

Laisklemine.  Depressiooni all kannataja ei suuda vahel lillegi liigutada, ent liigne laisklemine võib omakorda depressiooni tekitada. Nõiaring noh.

Tänavavalgustus. Valges magama sunnitud hamstrid ilmutasid masenduse märke. Vot kui mul on liiga palju aega magada, siis olen ma küll tudu ajal valgusele väga tundlik. Näiteks ei lase mul vahel magada kardinate taga sirav täiskuu. Ja praegu on ju veel eriti hull, pimedaks ei lähegi üldse.

 

Nendest punktidest ma järeldan, et ma peaksin Uruguaysse kolima. Seal peaks olema enam-vähem külm ja pime. Laisklemine tuleks ka seal ilmselt vähem kõne alla. Ainus miinus on see, et internetiga pidavat seal üsna head lood olema… Ja miks ma esimese hooga interneti asemel Internet kirjutasin? APPI, MIS MINUGA TOIMUB??!

meteoroloogiaporno: ilm keerab vihmale

On taakord kätte jõudnud aeg, mil kõik uurivad suve- ja teadmatumad inimesed ka sügisplaanide kohta. Neid rahuldava vastuse saan ma anda ainult sügise kohta, kuna siis midagi uut, põnevat ja murrangulist mind küll ees ei oota, lihtsalt järjekordne kooliaasta, suure tõenäosusega viimane.

Miks viimane? Põhjuseid on mitmeid. Kõige tõenäolisemalt juhtub  see, et ma ei saaks magistrisse sisse lihtsalt. Teiseks see, et ma peaksin sissesaamise juhul kas kooli kõrvale töö leidma või õppelaenu võtma. Ja kolmandaks… ma ei tea, kas ma tahangi.

Praegusel semestril olen ma võtnud ühe magistriaine. See oli huvitav, aga polnud siiski päris minu jaoks. Seda kursust võttes sain aru, et ma pole magistriõppe jaoks piisavalt oma eriala fänn. Muidugi mulle meeldib smugrindus ja ma naudin paljusid aineid, aga erinevalt paljudest teistest ei näe ma end kümne aasta pärast teadlasena. Bakaõppes ei tule see, kes on väga tõsiste plaanidega ja kes mitte niiväga, veel nii hästi välja, sest leidub igasuguseid. Magistris tunneksin ma end aga vägagi üleliigsena.

Äkki aga saaksin ma alles magistris suure Valgustuse osaliseks ja hakkaksin tegema sellist teadust, et Ariste hakkab mulle hauas plaksutama?

No olgu, ma ei näe end väga magistris ja eriti mitte teadlasena. Tegelikult ei näe ma end üldse kellegina. Ma ei ole ambitsioonikas inimene. Kui ma võtan lahti nimekirja oma elu eemärkidest (jah, mul on selline asi olemas), siis leiab sealt vaid asju, mille peale kõik mu eakaaslased ja kaaskannatajad naerma hakkaksid. Ehk siis ambitsioonid peaaegu et puuduvad. Ma mõtlen hirmuga sellele, et mina olengi vist kunagi kuskil tehases 12tunniseid tööpäevi tegev mammi. Miks hirmuga? Noh, esiteks ei ole see ju päris iga noore unistuste amet. Teine ja põhiline hirm on aga see, et mu perekond ootab minult midagi palju suuremat. Ma käin ju ülikoolis. Ma olin kunagi viieline õpilane (uskumatu, kas pole). Kui minust nüüd nende kurvastuseks ministrit või teadlast ei tule, siis on nad pettunud kõigepealt minus ja siis endas – nemad ju kasvatasid minu.

Lahendus 1: muutuda aastaga kelleksi teiseks, minna magistrisse ja hakata tegijaks, et pere& sõbrad ei peaks minu üle piinlikkust tundma.

Lahendus 2: välismaale tööle. Valetan kodustele, et olen kesktaseme juht, tegelikult roogin kala.

Lahendus 3: jään kohe pärast bakat pühast vaimust rasedaks. Veedan järgmised 25 aastat lapsi kasvatades ja seejärel järgmised 20 aastat tegelen lapselastega (kuna nende vanemad on karjääri tegemisega hõivatud).

Juba kahetsen, et sellise kirjatüki valmis treisin.

Emonurk sai läbi. Igaks juhuks lisan siia paar asja, mis ilmselt ajendasid mind seda postitust kirjutama. Kõigepealt see, et nägin neljapäeval ühe inimese esmakursuslasena kirjutatud kodutööd, mille peale oli R.Pajusalu kirjutanud A++ ning suurepärane! Teiseks kurtsin ma enne kellelegi, et üks raamat on nii võimatu lugeda. Ta arvas, et mitte raamat pole võimatu, vaid mina pole piisavalt haritud. Tõsi ta ju on.

Ikalduslik

Eile õhtul olime ML-i pool. Sellest ma siin vist pikemalt kirjutama ei hakka. Täna tegin lõpuks Läti maatundmise testi ära. Kõva kümme minutit vastasin küsimustele ja pool tundi pärast testi äraandmist olid tulemused juba ÕISi pandud. Ja siis hakkas ikaldama. Vaikselt hakkab tuju normaalseks muutuma, aga mul on vaja täna õhtul pragmaatika kodutöö ära teha (mille jaoks ühe väga vajaliku komponendi saan ma alles mitme tunni pärast kätte), see viib mind ilmselt jälle masenduseni. Natuke õhtupoolsemal õhtusel ajal lähme vist ungarlastega Genkluppi, seal olevat mingi odav pidu täna. Ahjaa, sakslane-erasmuslane Helsingist peaks ka täna loodetavasti Tartusse jõudma, kui just tuhapilvekene Saksamaa kohal väga tihedaks otsustanud hakata ei ole.

Homsest peaksid vähemalt osad asjad natuke paremaks minema. Üks igapäevane ikaldus vähem.

buum buum tšaka tšaka

Kõigepealt nägin täna ühte kahtlast unenägu. Kirjutasin sellest sissekande ka siia, aga internet otsustas minu meeldivast seltskonnast lahkuda ning nüüd ei taha WP mul toda avaldada lasta. Siis sai printeril must tint otsa. Printisin seksuaalkäitumise slaide välja ja ühel hetkel oli kõik tekst punane. Õnneks oli mul varukassett olemas ja üllataval kombel oskasin ma seda isegi vahetada. Kokku läks mul slaididega aega ikka väga palju, kuna printer otsustas pirtsutada kõikvõimalike asjade peale. Tundlik iseloom tal.

Ee, kohe näha, et ma olen 40+ tundi üksi olnud, kui ma oma printerist kui emotsioonidega asjast räägin.

Ja läheb tänane päev veelgi huvitavamaks. Otsisin ligi tund aega oma toast kirjaklambreid, sest teadsin neid endal olevat. Jee ma nad leidsin. Mõtlesin siis toakaaslaselt klammerdajat laenata, aga muidugi suutsin ma esimese klambri omale sõrme lüüa. Õnneks ainult ühe haruga. Jõudsin arvamusele, et täna pole minu päev ning et klammerdamine on ohtlik.

IKALDUS

Õhtu kujunes nii suureks ikalduseks, et ma ei oska enam midagi öelda. Loodan, et mu õnn öö jooksul pöördub, sest ees ootavad kaks olulist päeva. Samas mind ja mu viimase aja vedamisi arvestades… on homne päev katastroof nii isiklikus kui akadeemilises plaanis. Ja reedel teen ma ilmselt herr Sutropi ees margi väga täis.

Päris toredad väljavaated.

Complaint Department tegutseb taas.

Pühapäevasest kukkumisest rääkisin, aga tegelikult oli terve päev päev üks suur äpardumine. Kõigepealt arvasin, et toakaaslane on mu peale pahane mingi asja pärast. Nagu hiljem selgus, arvas tema sama (st et mina olen tema peale pahane/vihane). Millalgi mõtlesin TÜRasse minema. Olin 300 meetrit kõndida saanud, kui mingi auto otse mu kõrval asuvast lombist suure hooga läbi sõitis. Elagu kõnniteedevaene Karlova. Marssisin väga vihaselt ühikasse tagasi ja vahetasin riided. Teine katse läks edukamalt, aga ega ma päris kuivaks siis ka ei jäänud. Kuna mu tuju ei olnud enam kõige parem, siis hakkas mu viga, hälve või asi end vägagi meelde tuletama. Ehk siis mind hakkasid tohutult häirima igasugused ootamatuna tulevad helid. Kõik see tegi mu enesetunde veel hullemaks. Õhtul läks õnneks normaalsemaks – käisin S-il korra külas, jooksin sealt ühikasse tagasi. No ja kukkusin, aga nüüd on põlv juba talutav.

Esmaspäev. Inkas oli nii töö kui ettekanne, mistõttu ma ei jõudnud või ei viitsinud kummagiga piisavalt tegeleda. Õnneks aitas töös toakaaslane mind kõvasti ja ettekande pidime esitama gruppides ja vaid kolmele-neljale inimesele. Pärast inkat sain siis kokku ühe nõustamist õppiva tudengiga, keda ma ta kodutöö tegemisel aidata sain. See oli tegelikult päris meeldiv kogemus. Olin kartnud, et ta on mingi väga range tulevane nõustaja, kes palub mul rääkida ainult lapsepõlvest ja suhetest oma isaga, ise muidu vait olles ja kõvasti märkmeid tehes. Tegelikult oli see midagi intervjuu ja vestluse vahepealset. Ta oli väga tore ja lubas isegi uurida, kas ma kuskilt abi saaksin. Nii tore temast, sest seda ta ju tegelikult tegema ei pea. Tänas mind mustmiljon korda, et ma teda aitasin. Sain kommikarbi ka ja jalutasin rõõmsalt ühikasse. Õhtu enam nii tore ei olnud. Ma ei tea, kas mulle mõjust sellest probleemist rääkimine või läks lihtsalt nii, aga nii mõnedki helid viisid õhtul mu endast väga välja. Mingi poole kümne ajal käisime toakaaslasega jooksmas ka veel. Üllataval kombel ma lausa suutsin, kuigi olin alles eelmisel päeval käinud ja enne seda oli ju pooleaastane paus sees olnud. Põlv jooksmist kannatab, aga hakkas nüüd uusi trikke tegema. Hilisõhtu veetsin siis nuttes (müra üledoos) ja muidu õnnetu olles (kogu maailma valu on mu õlgadel).

Täna hommikul olin ma väsinud. Mitte isegi niivõrd unine, aga lihtsalt kohutavalt väsinud. Lasin siis loenguid üle, sest ma vajasin natuke rahu, vaikust ja magamist. Neid kõike ma natuke ka sain, aga muude asjade poolest pole päev küll väga tore olnud. Kõige hullemini mõjus see, kui üks inimene mulle natuke halvasti üles. See, mida ta ütles, ei ole tegelikult mitte midagi. Aga see, kuidas ta seda ütles… ja veel mulle… ja KES seda ütles… Tegi meele kurvaks. Ungari keeles tegin end natuke lolliks ja saksa keele klassis veetsin ma täna ainult umbes kümme sekundit. Ma astusin klassi, vaatasin ringi ja mõistsin, et ma ei taha seal üldse olla täna. Pöörasin end ümber ja tulema. Käisin apteegis (side jalale) ja poes (jäätis) ning seejärel läksin ühikasse neid nautima.

Sellised rõõmsad päevad ongi mul siin olnud. Varsti teatan uutest ebaõnnestumistest, ega nad tulemata jää.

Mõtlesin, et peaks poodi minema, prügikotte ja sepikut ostma. Vaatasin igaks juhuks järele, palju mul raha arvel on. 88 eurot. Arvutasin selle igaks juhuks kroonidesse ja veendusin, et tegemist on (minu jaoks) ühe suure summaga. Poeskäigu lükkasin aga edasi, kuhugile tulevikku. Paari päeva pärast tuleb üüriarve ja et see tasuda, pean ma ilmselt veel sente panka viima. Hakkasin praegu mõtlema, et mida mu vennad, kellel ka ilmselt umbes sama palju raha olema peaks, sellega teevad. Nemad ei pea üüri maksma. Ega mina ka vist ei peaks, ma võiks alati ju vendade juurde elama minna. Matkamadratsile. Ja enne sissekolimist peaksin ma seal nädalakese koristama, et ma seal üldse elada suudaks.

Sellele kõigele mõeldes läks tuju ära, nii et lilli ja liblikaid siit postitusest ilmselt oodata pole.

19-21 kruiisisin Rootsi ja tagasi (nagu vist kõik, kui FB pilte vaadata. st kõik ei käinud täpselt samal ajal muidugi), seal oli nagu ikka: külm, H&M, vahtkonnavahetus, kõrged hinnad. Pärast reisi mõtlesin, et kui ma juba päälinnas olen, miks mitte natuke oma tuttavaid tüüdata. Esimese päeva ja öö olin L-i juures. Tegime kooki ja käevõru, rääkisime elust ja olust. Järgmisel päeval läksin varakult ühe M-i juurde, kellel oli sünnipäev. Päeval tegime süüa ja olime niisama, õhtul oli pidu, öösel läksime välja. Päris huvitav oli kõndida Tallinna vanalinnas sõiduteel ja juua pudelist veini. Teel Levikasse ja ka seal mõnitas seltskond kõvasti tartlasi, sh muidugi mind. Päeva nali tuli ka minult. Nimelt kui me jõutsime raeplatsile, küsisin mina M-ilt, et kus me oleme. Ni me seisime täpselt raekoja kõrval, näen mina siis suurt platsi, väga kesklinn ka nagu, aga raekoda ei paista. No muidugi olin ma segaduses. Lihtsalt mainin, et mainitet vein ei mänginud mingit osa mu teadmatuses. Levikas said mu juuksed ja rinnad komplimente (hakkan sellega vist ära harjuma juba) ning avastasin, et ma ei suuda ühte jooki vist enam kunagi juua. Vaatasin 30ndates paari väga hoogsalt tantsimas, diskuteerisin noormeestega Marcus Aureliuse tsitaatide üle, köhisin. Kunagi jõudsime M-iga koju, st tema poole. Ta oli väsinud ja haige ning ma lubasin ise lätlast passima jääda (üks selline oli ka M-i sünnipäeval, aga ta jäi Levikasse. Ta telefoni aku oli ka tühjaks saanud. Et siis mul oli M-i telefon ja ma pidin ootama ta sõbranna kõnet, kes lubas teatada, kui lätlane takso peale saab, et ma teaks siis alla minna ja talle ukse lahti teha). Lätlane saabus natuke enne viit ja köhisime mõlemad end magama. Järgmisel hommikul oli mul üsna halb olla (st köha-nohu-uimasus-värk), väike palavik ka. Õhtupoolikul vedasin end M-i mehalt saadud juhiste abil trollipeatusesse ja sealt bussi peale.

Tagasi Tartus olin nädal aega haige. Päris uskumatu kohe. Ma arvan, et viimati oli mul 39 palavik teises või kolmandas klassis, mil ma kopsupõletikku põdesin. Nüüd olin saanud vist mingi viiruse, mida pea kõik M-i sünnipäevapeol viibinud olid kas põdenud või põdesid pärast pidu. Päris tore oli üksinda ühikas olla. Süüa polnud (sest ma mõtlesin Tallinnast tagasi jõudes, et ah, homme on mul kindlasti parem olla, ma lähen siis poodi), kraadiklaasi polnud, rohtu polnud, internetti polnud. Väga tore nädal oli. Sellest väärib veel mainimist vaid üks seik. Ühel õhtul oli mul 39,4 palavik ja väga halb olla. Tegin omale teed, sõin pisut, võtsin valuvaigistit ja kaks tundi hiljem oli mu temperatuur 35,2 ja megahea oli olla (kui köha ja nohu välja arvata siis). Köhin ma siiamaani, muidu olen terve.

Enne Rootsi minekut ostsin omale saapad. M-i sünnipäeval avastasin, et ühest kohast on õmblus katki. Mul ikka ei vea saabastega.

Viimastel päevadel olen ungari keelt õppinud, kuna mul peaks teisipäevaks nüüd pooleteise aasta materjal selge olema. Seda ei olnud ta isegi aasta tagasi. Aga ma vähemalt üritan nüüd.

Täna suutsin vetsust välja tulla nii, et ust kinni lükates jäi ta seest lukku. Noh, siin on üks huvitav lukusüsteem lihtsalt. Paar paanilist telefonikõne ja mõned ajad nokitsemist sain ta õnneks lahti. Nüüd ma kontrollin iga kord vetsust või vannitoast välja tulles 3-4 korda, ega ma ust lukku ei jätnud.

Kuskil kuu aega tagasi ma täiega ootasin kooli. Nüüd kardan. Praeguse seisuga peaks mul tulema üle 50 EAP eest aineid. Loodan hakkama saada.

Njah, nii mu elukene lähebki. Paar päeva tagasi märkasin ehmatusega, et üks põhikooliaegne klassivend on FB-s kirja saatnud, et endine klassiõde, kuidas elu veereb. Ma arvan, et me ei vist ei suhelnudki tollal. Nüüd ma üritan aru saada, kas ma olen kõrk bitch ja ei vasta talle, või siis kirjutan pealiskaudsed kolm lauset oma elust ja lisan lõppu viisaka küsimuse tema elu kohta. Kumbki variant ei tundu sobilik olevat.

Mul oli tore õhtu. Ja kohe koju jõudes rikkusid kaks asja mu tuju ära. Kõigepealt üks häiriv faktor. Ja teiseks oli tulnud kiri, et mis inimestega ma homme ühel üritusel samas grupis olen. Üldse ei ole ahvatlust homme sinna kohale minna. Olen nii kindel, et õhtul jõuan koju, külmund, väsinud ja pettunudkurbvihane. Ja juba sellele mõtlemine teeb meele mustaks.

Ja kui kõik teised ootavad mõneks päevaks kodumaale naasmist suure rõõmu ja ärevusega, siis mina peaaegu kardan. Ma kujutan täpselt ette, mis mind seal ootab. Ometi on mul vaja siit mõneks ajaks eemale saada.

*itk ja hala, et mul pole kohta, kus olla*