Mul hakkas täna sesss. Õppisin üleeile ja õppisin eile ja ärkasin tänagi varem üles, et veel õppida. Eksam oli kell kaks, et hommikul oli veel kõvasti aega. Tegin ka kodutöö valmis, mille me eksamile kaasa võtma pidin. Segasin oma õppimisega J-i, kellel, nagu ma lõpuks teada sain, pidi ka täna eksam olema. Ups. Nojah. Läksin siis eksamile ja võtsin igaks juhuks vihmavarju ka kaasa. See oli väga õige tegu. Olin juba peaaegu kaarsilla juures, kui tuli meelde kontrollida, kas ma kodutöö ikka kaasa võtsin. Ei võtnud. Ja õppejõud oli meile viisteist korda öelnud, et me selle eksamile ikka kaasa võtaksime. Seee annab 20 protsenti eksamihindest. KURAT, KURAT, KURAT. Mõtlesin paaniliselt, mida teha. Käes, helistan J-ile ja lasen tal selle mulle rattaga ära tuua. Võtsin telefoni ja hakkasingi helistama. Kutsuvat tooni kuulates nihelesin ja tatsasin seal natuke. Ja siis nägin, et minu suunas tuleb jooksev J. Tuli meelde, et ta pidi täna sõbrannaga jooksma minema. Mis tähendab, et ta ei ole hetkel kodus ega saa mulle kodutööd tooma tulla. KURAT. Tegin talle siiski hästi kurba ja nunnut nägu ning ta pööraski otsa ringi ja jooksis koju tagasi. Mina läksin aga silla juurde ja olin J-i ootavale tšikile seltsiks. Vaatasin pidevalt närviliselt kella ja lootsin, et J-il on oidu kodus mu ratas võtta ja sellega tagasi tulla. Oligi! Ja ma jõudsin ilusasti oma eksamile. See läks küll napilt.

Eksam ise väga edukalt ei läinud. Ülejäänud õhtu oli natuke edukam, nimelt istusin ma üle kolme tunni Werneris ja veetsin mõnusalt aega.

Hinne on käes ja rahu on majas.

Neljapäevase eksami eest pole hinnet sees ning järeleksam selles aines on…. homme. Ja alates südaööst ei saa enam järeleksamile regada ka, st ÕIS enam ei näita mul seda eksamit seal.  Aga ma viist suutsin aja ja koha meelde jätta. Väga haige. Väga haige. Paanikaaaaaaa.

Mul on tunne, et sel talvel õnnestub mul ehk lõpuks mõni luu murda. Mu saapad, nagu ma avastasin, ei ole mõeldud talvel käimiseks. Või ainult plusskraadidega talvel ehk. Aga nii kui maas on väheke lund või, oh õudust, jääd, on minu jaoks õues liikumine eluohtlik. Libastun iga paarisaja meetri järel, isegi aeglaselt kõndides. Kõige rohkem kardan ma ülekäiguradasid, kus vahel tuleks kiirustada, et lähenev auto päris kinni pidama ei peaks, aga kiirustamine ei ole väga mõistlik tegu minu saabastes. Tuleb põnev talv.

Essee sain siis eile umbes kella kolme ajal suure hurraaga valmis. Kohe tabas ming pingelanguspeavalu, mille käes ma kogu õhtu vaevlesin. Alguses polnud midagi, siis hakkas aga järjest hullemaks minema. Mu enda valuvaigistid olid otsas. J ütles, et tal peaks kotis olema. Ei olnud. Siis käskis mul ta esmaabikotikesse vaadata. Seal oli igasuguseid asju, aga mitte valuvaigistit. Mõne aja pärast lõi mul peas aga pirnike põlema ning tulin mõttele otsida läbi oma koti sügavad sopid, et äkki on mul pakist mõni sinna kukkunud. Ja oligi! Hurraa! Sain lahti oma viimasest vabandusest, miks mitte õppima hakata (täna oli 8.30 eksam). Öösel sain siiski vaid paar tundi magada, sest 9gag on kurjast ja muidugi oli tänane öö õige aeg kõikvõimalike inimestega tšättimiseks. Tänase päeva siiani ainuke positiivne uudis on see, et järeleksam on enne Iirimaale minekut Seda kartsin ma kõige rohkem, et kukun äkki läbi ja siis ei saa Iirimaale minna. Aga saan küll, saan küll. Nüüd on natuke aega puhata, kuigi juba täna pean raamatukokku minema ja hakkama seal lugema.

Jep, me lähme Iirimaale. 26.-30. jaanuar, kui ma õiesti mäletan. Väga positiivne uudis, nüüd on siht silme ees ja loodetavasti sunnib see mind ka rohkem õppima, et järeleksamitele minna ei tuleks.

/tagasi õppimismaale.

Eksamist

Hommikul… noh, päris paanikas ei olnud, aga väga-väga ärevil olin küll. Eriti kuna mul ei jäänud barokk üldse meelde. Ühtegi nime ega teose pealkirja ei suutnud ka hommikul pähe ajada enam, põhimõtteliselt lihtsalt vaatasin kõik asjad uuesti üle korra. Ühel hetkel vaatasin kella ja sain südari, et eksamini on ainult kaks tundi veel. Pool tundi hiljem sain aru oma arvutamisoskuse puudumisest, nimelt oli tol hetkel eksamini aega siiski kolm tundi.

Olin mitmetest allikatest kuulnud, et eksam näeb välja selline: igaüks saab mingi suure teema, millest kirjutada. Kui valmis, lähed viid selle Talvetile ära. Ta loeb selle kiiresti läbi ja vajadusel küsib midagi juurde, seejärel vaatab su loetud kirjanduse nimekirja ja küsib tolle kohta midagi.

Mis oli oodatust kohe alguses erinev, oli see, et kui me istusime neljas reas üksteise selja taga, siis ta andis igale sellisele reale ühe teema. Esimesele reale andis ta minu lemmikteema – kangelaseeposed.

Üllatus 2 oli see, et ta tegelikult ei andnud ühte teemat, vaid 1,5. Et ühe suure teema ja siis kuskilt midagi natuke juurde.

Kui ta minu rea ette seisma tuli ja oma teemadelehte vaatama hakkas, vot siis m süda tagus metsikult. Umbes sellises rütmis: PALUN MITTE BAROKK, PALUN MITTE BAROKK. Ei saanud barokki! Juhhaidiii. Sain hoopis renessansi romaanikirjanduse ja sellele lisaks Cervantese looming. Ülllatus 3 tuli siis, kui ta ütles, et teiseks küsimuseks on ühe omalt poolt valitud loetud teose analüüs. Seegi üllatus oli rõõmustav, kuna mõned loetud raamatust poleks ma küll olnud valmis talle rääkima. Talvet jagas meile kõigile 3(!) lehte paberit ja pani pataka neid klassi ette lauale ka.

Hakkasin siis kirjutama. Jutt väga voolama ei hakanud, aga Orlandost, karjaselauludest ja Tormese Lazarillost sain natuke alla kahe lehekülje teksti ikkagi kokku. Jõudsin siis Cervantese juurde. Cervantes. Cervantes. Cervantes. Kirjutas “Don Quijote”. Kirjutas “Koerte kõneluse” (sest seda ma olin lugenud). Kirjutas ee… mingi luuletuse, loo või asja Islandi printsist. Hm, nagu vähe on veel. Mitmendal sajandil ta elaski? Ei mäleta ja pakkuma ei julgenud ka hakata. Millised tema tekstid olid? Ee… vaheldusrikka sisuga äkki? Igatahes, see oligi umbes kogu jutt, mille ma Cervantese kohta välja mõtlesin. Väga piinlik. Kirjutasin selle teise lehekülje allosasse ära ja läksin Calderóni tõlgendamise juurde, sellest kirjutasin veidi üle poole lehekülje. Vaikselt hakkasid mõned inimesed oma oopustega valmis saama ja nendega koos klassi ette Talveti juurde minema. Jäin neid siis kuulama. Paljudele ütles T, et on esimesele küsimusele liiga lühidalt vastatud. Mis imestas mind, sest kõigil, kes sinna läksid, oli vähemalt kolm lehekülge teksti kirjas. Vaatasin siis paanikas enda haledat moodustist ja tahtsin maa alla vajuda. Inimesed muudkui voorisid ja voorisid minema oma A-de ja B-dega. Mina ikka istusin oma koha peal ja kuulasin Talveti kommentaare ja ohkimisi-puhkimisi. Läksin närvi. Ei tahtnud üldse sinna minna, lükkasin seda veel kõvasti edasi. Umbes poole tunni pärast mõtlesin, et aitab, teen selle ära, on rahu majas. Läksin klassi ette ja andsin Talvetile oma paberid. Tema siis loeb ja loeb. Jälsigin ta pilku ja näoilmet, viimasest midagi välja lugeda küll ei saanud. Tulid juba Beieri arvestused pähe. Siis nägin, et T jõudis lugemisega mu Cervantese juurde, mis oli siis teise lehekülje allosas. Võttis kolmanda lehe ette ja nägi üllatusega, et seal ei olegi enam Cervantes. Läks siis tagasi eelmise lehe juurde ja luges mu viis rida “Don Quijote” loojast üle. Tahtsin taaskord maa alla vajuda. Ikkagi nii tähtis kirjanik ja minu haledad teadmised temast. Varsti lõpetas T lugemise ja vaatas üle mu loetud raamatute nimekirja. Toda lugedes ta noogutas palju. Äkki seepärast, et kümnest mu loeutd raamatust on kolm tema tõlgitud nagu ma hommikul avastasin. Natuke ta puhkis ja ohkis seal, minul läks pulss jälle lakke. Ja siis sain hinde. A.

Ma ei taha tänamatu olla, aga… MISASJA??? Võttes arvesse, et 1) mul oli antoloogia lugemata ja 2) minu 5 rida Cervantesest… No see ei ole nüüd küll kindlasti A vääriline. Millised siis nende tööd veel olid, kes B-d ja C-d said??? Väga hull. Jah, mul on hea meel oma hinde üle, aga… ma ei ole rahul. Arvan, et oleksin B üle õnnelikum olnud, siis oleks lisaks väga hea hinde saamisele olnud rõõm, et C-st pääsesin. Nüüd aga… njah.

Nii tänamatu noor inimene olengi vist. Loodetavasti läheb üle. Appelleerida oleks vist imelik.

Tunni aja pärast eksam

appiappiappiappiappiappiappiappiappiappi

Õõõh

Olen ikka täielik keenjus, et ma omal eksamid kolmele järjestikusele päevale toppisin. Esimese jaoks pidn veel valmis vorpima ka essee, teiseks tuli umbes 10 raamatut lugeda ja kolmas on väga paljude kordamisküsimustega ja annab 6 eappi. Esimene sai sooritatud, teist käisin täna tegemas. Ei kujuta üldse ette, mis sealt tulla võib.

Eksamite pärast on viimastel päevadel unetunnid ka üsna napiks jäänud. Täna läksin pool neli magama, et siis kell seitse taas ärgata. Kahjuks hakkasid mind aga sääsed piinama, kui olin natuke magada saanud. Vähkresin ringi ja tapsin samal ajal sääski siis natuke. Vaatasin aknast välja ja avastasin, et täitsa valge on juba. Piilusin siis igaks juhuks kella, et äkki ongi aeg ärgata juba. Kell oli neli. Magama ma tagasi ikkagi läksin, sest  ma ei saa päeval omale und lubada, aga väga hästi mul tudumine ei õnnestunud. Küll see täna öösel tunda andma hakkab.

Kui tänase eksami eest mulle hinne välja pannakse (F nagu fäga ea ei loe), siis on teha veel kaks eksamit (millest üks suuline) ja üks väga nõme essee. Sellest esseest näen ma juba õudusunenägusid ja iga päev mõtlen paanikaga, et millest ma küll seal kirjutan. Kuna aine pole hindeline, siis vahepean ronivad pähe mõtted, et teeks ta sügisel uuesti… Kuigi ma lubasin omale millalgi, et see semester ei jäta ühtegi ainet tegemata.

Ikaldus noh.

budistlik loomaaia porno: laamal on jakk seljas

Hakkan juba üksiolemisega ära harjuma vist. Nii mõnus ju tegelikult, kui ei pea kellegi teise peale ärkama. Ei pea toakaaslase vadistamist kuulama, kui endal vaja midagi teha on. Võin veerand kolm öösel muusikat kuulata, ilma kõrvaklappideta st.

Countdown ka: 4 eksamit/arvestustööd, 2 esseed. Reedel saan loodetavasti seda nimekirja vaadata ja kergendusega mõelda, et ainult kaks asja jäänud. Samas on nood muidugi ka selle semestri kõige hullemad.

Täna polegi veel ikaldanud

Eile olin niiii väsinud, et kuigi mind kutsuti küll välja, ma ei läinud. Passisin ühikas, vaatasin Game of Thrones’i ja läksin kell üks magama. Olin küll äratuskella omale kella üheksaks üürgama pannud, kuid enne lõunat ma maast lahti ei saanud. Ikkagi esimene öö sel nädalal, mil võisin korralikumalt magada.

Harjumatu on ilma toakaaslaseta olla. Pidevalt on tunne, et ta kohe-kohe tuleb siia. Tegelikult ei peaks ta enne augusti lõppu Tartusse naasema. Eile õhtul tegin avastuse, et viimati elasin ma pikemalt üksi kuskil 2008. aasta alguses.

Järgmine nädal peaks tulema selle sessi kõige pingelisem, nimelt on mul siis kaks eksamit ja üks arvestustöö. Need muidugi kolmel järjestikusel päeval. Ja üheks eksamiks pean ma paar raamatut ka veel läbi lugema ja mitu-mitu tükki meelde tuletama. Õnneks saan ma nüüd aga toakaaslase äraoleku tõttu öösel rahulikult siin õppida. Ta on ülikerge unega ja iga viimane kui krabin ajas ta alati üles.