Kirjutasin täna kolm lehekülge bakatööd. Või noh, kui panna õiged äärised ja alustada peatükki poole lehekülje pealt, nagu kombeks on, siis tuleb vist isegi neli lehekülge ära. Nüüd saatsin kupatuse juhendajale vaatamiseks.
Homme on tihe päev. Ettevalmistumine ettekandeks, ettekanne, küpsetamine, sünnipäev ja kodutöö. Samuti peaks natuke bakatööd sinna ka pressima. Sain täna vist lõpuks aru, kui vähe aega mul ikka jäänud on töö lõpetamiseks. Ja kui palju veel teha on.
ÜÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ
Jah, ega mul lähemal ajal maailmale midagi muud öelda polegi vist. Hiljemalt juuni alguseks peaksin enam-vähem tavapärase oleku tagasi saama.
Oeh, täielik luuseri tunne on täna. Pidin täna kaks bakatööga seotud asja valmis saama ja ära saatma. Üks on teisest natuke pakilisem, teine on esimesest aga tähtsam. Sain pakilisema asja valmis ja saatsin ära. Tähtsamaga aga ma täna küll valmis ei saa. Ja kõht on nii tühi ja ilm on kole ja mu kummikud on katki ja mul pole midagi süüa ja ma olen nii laisk ja loll ja üäääää.
Täna said inimesed Ujula Konsumis näha katkematult omaette pomisevat neidu. Kuu lõpp on käes ja ma pidin kogu aeg arvutama, kas mul hädavajalike asjade jaoks ikka piisavalt raha on. Ja arvutamine pole kunagi mu tugevaim külg olnud, seega pidin kõik ikka mitu korda üle rehkendama.
Aga nüüd bakatöö juurde tagasi. Täna hakkasin seda lõpuks kirjutama. Raske on aga vedama saada, kibelen kogu aeg praktilise osa juurde minema, kuigi praegu peaksin just teooriat kirjutama Oijah.
Olen nüüd kaks nädalat niii üüüüksi, mis tähendab, et saan lõpuks segamatult bakatööd teha. Tänasega olen mingi väikese progressi juba saavutanud ning homme/ülehomme tuleb veelgi rohkem vaeva näha. Kui bakatöötamine ära tüütab, siis saan aga kätte võtta oma juhendaja kirjutatud raamatu ja seda lugeda. Isegi telekat ei ole ma täna eriti vaadanud. Ega mahjongi mänginud. Ainult kihk koristada on peale tulnud. Peaks põranda ära pühkima ja duši läikima lööma…
Õnneks läks päev edasi natuke paremini. Sain elektrikapi lõpuks lahti ja kümne minuti pärast tuli J ootamatult koju 
Nimelt oli ta lisaks telefonile ka oma rahakoti siia unustanud. Juhendajaga kohtumine läks ka täitsa hästi, sain kõikidele küsimustele vastused, veidike inspiratsiooni ja kamaluga soovi lõpuks korralikult tööga peale hakata.
Kuna täna õhtul ja homme hommikul on mul vaja väga intensiivselt bakatööga tegeleda, siis on praegu parim aeg reisipiltide ülesriputamiseks Facebooki. Ja siis saan terve ülejäänud õhtu artiklite lugemise asemel kontrollimas käia, kas keegi kommenteerinud on. Hahaha. Ja “Rannavalvet” peaks ka täna vaatama. Ja kappi pole ammu koristanud. Ja…
Minu närvid on bakatööst juba läbi. Ja kõige paremaks teeb asja see, et ega ma selle kirjutamiseni eriti veel jõudnud polegi. Mul ajab juhtme niii kokku, kui ma veedan pool päeva oma materjale uurides, puurides ja erinevate värvidega märgistades, et saaks lõpuks kirjutama hakata, aga siis selgub, et iga autor ajab mingi teema all täiesti oma rida. ks kirjutab et analüüsimisviis X tähendab seda ja seda. Teine ütleb, et tähendab hoopis toda ja toda. Ja kolmas peab selleks üldse midagi imelikku. Ma tõesti mõtlesin, et äkki ma jõuan homseks juhendajaga kohtumiseks juba kirjutada, aga tuleb välja, et ei. Hoopis suur meeleheide võtab minus võimust, olen täna kaks korda juba nutma hakanud.
Ja et ikka täielikul bakatöölainel olla, loen ma enne magamaminekut oma juhendaja kirjutatud raamatut. Ei ole teaduslik ega midagi, väga eraeluline.
Teen bakatööd. Appi, see teen bakatööd kõlab nii uhkelt kuidagi. Ja imelikult. Natuke uskumatu, et ma nüüd tõepoolest teengi seda. Kahjuks ei saa ma väita, et ma oma bakatööd kirjutan, sest puhtast kirjutamisest faili bakatöö.doc on asi küll kaugel. Praegu käib mingi väga eel-eeltöö. Midagi sellist kirjutanud, mis peaks (küll kõvasti muudetud kujul) tõesti bakatöösse sisse minema, olen ma kokku vaid umbes ühe lehekülje. Esmaspäeval on juhendajaga kohtumine ja taaskord olen ma paanikas. Eelmine kord oli paanika põhjus see, et ma polnud vahepeal kolme kuuga eriti midagi teinud. Nüüd kahe nädalaga olen teinud küll, aga kardan, et väga valesti ja lollisti. Isegi MT-le, kelle juhendaja ta kirjadele ei vasta, mõtlemine ei tee enesetunnet väga paremaks. Tuleb vist mõelda sellele, et siiani olen ma iga kord juhendaja juurest lahkudes vga heas tujus olnud. Ta inspireerib mind ja viib mu omaenda tööst suurde vaimustusse. No ja mõne aja pärast see vaimustus kahjuks tuhmub natuke.
Mis muidu? Röstin hetkel viilhaaval tervet saia. Eile vaatasime kuue sakslasega vastuvõttu. Teisipäeval käisime Raatuses, tegin sinna isegi ukleid kaasa. Vahukoorega otsustasin mässata kohapeal. Selgus aga, et saumikseriga ei saa koorest mitte vahukoort, vaid puhast võid. No tõsiselt, vahukoort me ei saavutanudki, asi hakkas kohe võiks. Sakslased on aga väga praktilised ja sõid siis kukleid isetehtud võiga ning rüüpasid kõrvalprodukti ehk magusat piima peale. Minul aga jäigi vastlapäeval kukkel söömata.
