Category Archives: ärritus

Ma olen ikka päris korralikult endast väljas ema telefonikõne pärast. Kusjuures kui ma nägin&kuulsin, et ema helistab, oli mul kiusatus midagi vastu võtta. Kuigi põhjust nagu ei olnud teda vältida.

Oeh. Ma olen nii väsinud sellest, kuidas vanemad nõuavad minult ainult asju nagu hinded, palganumber ja siis muidugi ka lõpetamine pidulikul aktusel. Neid ei huvita, kas mul läks enda meelest hästi või halvasti. Nad küsivad hinnet. Tavaliselt on mul põhjust sellest küsimusest kõrvale põigelda. Häid hindeid vahel mainin, küsimise peale. Aga kui juhtun ütlema, et sain ühe eksami C, aga olen ise väga rahul, kuna aine oli väga raske, siis teevad vanemad pikad näod. Paremaks ei muuda asja ka see, kui ma neile iga kord siis seletan, et C on tegelikult ju “hea”. Palgaga samamoodi. Või stipendiumiga. Küsivad ja küsivad. Ei rahulda neid minu hinnang numbrile, vaid nad peavad ise kõike teadma. Et siis teistele edasi rääkida. Ja lõpetamisega ka sama. Peaks ju kõige olulisem olema see, et ma lõpetan. Aga ei, on vaja kõikidele oma töökaaslastele ja sugulastele näidata mu lõpupilte. Nagu see ei olekski minu lõpetamine, vaid ainult nende. Ilmselt on mu lõpetamise puhul asi natuke selles, et ma olen oma pere lastest esimene, kellel see (loodetavasti) õnnestub. Ja siis on see nii suur ja tähtis asi. Paljude asjadega on nii olnud. Ja kui mul nooremad vennad teevad neid, siis võtab ema juba palju rahulikumalt. Aga mina olen see katsejänes, kellele traumeerivaid mälestusi tekitatakse.

Vabandust emopostituse pärast. J-i ma juba valasin oma väga emotsionaalse kõnega üle, nüüd saite teie ka oma jao.

Laupäeval kirjutasin:

Ütlesin emale, et ma vist (tegelikult üsna kindlasti) ei lõpeta pidulikul aktusel. Ta õnneks ei näinud väga pettunud välja, kuid eks ta natuke kurb on ikka.

Nojah. Veerand tundi tagasi selgus, et tegelikult ei ole ta sellega kohe üldse mitte rahul. Põhjus? “Sest ülikooli lõpetad sa ikka korra elus ju…” – ta tahab, et ma lõpetaks ikka aktusega ja et nad saaksid pärast mulle lilli tuua (ja siis teiste ees mu lõpupiltidega eputada).

Esiteks ei pruugi see üldse viimane kord mu elus olla, kui ülikooli lõpetan.

Ja teiseks on mul nüüd veel vähem isu bakatöö nö õigeks ajaks valmis saada. Väljavaade istuda kalli kleidi ja ebamugavate kingadega tund aega aulas, et siis õues paar lille saada ei ole mind kunagi eriti ahvatlenud. Ja kui mulle nüüd veel survet ka avaldatakse, ma juba jälestan seda mõtet. Niigi on mul pere tõttu eelnevatest lõpetamistest väga halvad mälestused. Ja kui inimene on rohkem stressis lõpuaktuse kui bakatöö kirjutamise&kaitsmise pärast, on midagi ikka päris jama.

 

Vihastan end ogaraks siin praegu. Kui eilne päev oli päris win, siis sellele tasakaaluks on tänane päev täielik õudus olnud.

Kõigepealt KUUMUS. Kõik, mis jääb üle kahekümne kraadi, on minu jaoks ebanormaalselt palav.

Teiseks oli mul siis täna esmaabikoolituse esimene osa. Pidin minema kella kuueks umbes viie ja poole kilomeetri kaugusele linna teise otsa. Kus ka ilmselt mu ratas ära varastatakse, sest tegemist on väga kahtlase kandiga. Ohkasin viisteist korda ja asusin teele. Õnneks oli maja hoovis üks liiklusmärk, kuhu külge ma oma ratta kinnitada sain. Klassiruum oli räigelt ülerahvastatud. Kõigil küünarnukid koos ja siis toodi veel lisapinke ja toole, et kuigagigi kõik inimesed ära mahutada. Meid oli seal üle viiekümne umbes. Siis selgus, et minu autokool teeb täiega susservusserit selle koolitusega. Minu autokooli onu kogus kõigilt enda omadelt selle koolituse raha kokku. Kunagi ammu onu ütles mulle, et 35 eurot. Selle koolituse korraldava autokooli lehelt leidsin ma aga, et see koolitus on teiste autokoolide omadele 30 eurot. Mõtlesin, et nojah, ju siis läks mu onul midagi sassi. Ei. Pidimegi talle 35 eurot maksma. Mul oli pinginaabriga vestlus seel teemal. Ta oli onult küsinud, et kas sellelt saab tulumaksu ka tagasi. Ei. Ehk siis jah, väga aus värk.

Koolituse algus lükkus edasi, sest koolitaja ja üks autokooli onu ajasid meie kõigi ees omavahel mingit eriti haiget juttu. Ja siis autokooli onu luges meile ka sõnu peale väga ee, huvitaval moel.

Koolitaja end ise üldse ei tutvustanud. Mina oleksin küll tahtnud teada, et kes ta on ja kus ta töötab. Rääkis meile autoapteegist ja natukene traumast. Juba oligi kell seitse ja öeldi, et laupäeval kohtume. JA MINA MÜÜSIN KONTSERDIPILETI MAHA. Võite pakkuda, mis kell kontsert algas. Vihje: kell seitse. Oiii ma olin vihane. Ja kui ma olen vihane, ajab mind kõik väga kergesti veelgi vihasemaks. Kõik need viis ja pool kilomeetrit koju kirusin lolle autojuhte, troppe jalakäijaid (kes kõik rattateel kõndisid või lihtsalt mu teed takistasid) ja Tartu linna suutmatust korraldada normaalselt rattaliiklust Tartus. See, kas Tartus on mugav rattaga liigelda, sõltub minu meelest täielikult sellest, kus sa elad ja kuhu sa rattaga sõidad. Veerikult oli väga hea kooli käia. Purdest ka. Siit on hullumaja. Ma sain alles täna aru, miks ma sel kevadel nii vähe rattaga sõitnud olen. Sest see ajab mind nii vihale alati!

Ei taha seda teksti uuesti läbi lugeda praegu ja vigu parandada. Kunagi hiljem. Kui ma natuke maha rahunenud olen.

Värvisin juusseid. Värviks Londa, mõtlesin ühe pakiga hakkama saada. Vist sain ka, aga ega ma oma kukalt veel näinud pole. Värvi pähe uhades hakkas peanahk kipitama veits. Mitte väga hullult, seega otsustasin jätkata. Poleks vist pidanud. Sest ma nimelt unustasin, et Londaga jäävad mu juuksejuured alguses megaoranžid. Lisaks on mul päris palju juukseid peast tulnud. Loodetavasti ei jää nüüd teisipäevaseks tähtsaks sünnipäevapeoks päris kiilaks. Lisaks on liiga suur osa mu näost täis punaseid plekke, MIS EI TULE MAHA. Kas ma mainisin, et ma peaksin täna kohtuma J-i kahe sõbraga Saksamaalt? Jääb ära. Või… Kellelgi paberkotti on?

Ilm

Eesti ilmaleheküljed internetis ajavad mind niiii vihale. Olen neist ilmselt siin juba piisavalt kirjutanud, aga ma ei saa nende järjekordset jaburust ainult enda teada jätta.

Weather.com ütles juba vähemalt üleeile, et laupäeval on Tartus maksimumtemperatuur kuskil 24 kraadi. Nii ilm.ee kui ilmajaam.ee väitsid eile päeval veel südamerahuga, et laupäeval tuleb täpselt samasugune leitsak kui eile ja täna. Nüüd käisin just kontrollreidil ja avastasin, et ilmajaam.ee on andmeid muutnud ja lubab homseks vaid 25kraadist sooja. Ilm.ee ütleb aga südamerahuga, et homme hommikul kell 9 on sooja 28 kraadi, kolm tundi hiljem 30 kraadi. lubage naerda. Why oh why ei oska kohalikud lehed õiget ilma ennustada?? Mu isa külastab ka ilmaprognoose uurides hoopis idanaabrite lehekülgi, kuna üllatus-üllatus, nemadki ennustavad siinset ilma õigemini kui kohalikud ilmakeenjused. Õhh, see ajab mu nii vihale.

www.ikaldus.com (selline sait on tegelikult olemas, minge ja vaadake)

Õhtul selgus, et ma sain ühe 6EAPise aine A! Olin väga rõõmus ja tegelikult väga üllatunud ka. Ise olin jäänud C-d lootma, kuna kodused tööd ei olnud just kõige põhjalikumad ja eksamil jäi ka vähemalt ühele küsimusele vastamata. Küsimusi oli küll 14, aga siiski.

Ja nüüd vingumisnurgake (kuigi eelmine lõik sobiks ka peaaegu selle rubriigi alla). Pean homme esitama essee, mida ma üldse ei oska ega taha teha. Näen juba mitu kuud seda esseed unes. Ma pean seal kasutama kirjandust ka, aga kirjandust sel teemal ei ole! Täielik ikaldus. Ma lubasin talvel endale, et ei jäta see semester ühtegi ainet tegemata. Ja nüüd on mul kohutav kiusatus… Ma ei saa isegi hinnet seal, see on arvestusega aine. Ja kui ma olen tuutorikoolituse veebikursusel asjast õigesti aru saanud, siis kui on vabaainete maht täis,  ei pea neid, mis tegemata jäävad, ära tegema. Samas ma üldddse ei tahaks oma selle semestri ilusate hinnete vahele halli kastikest saada. Samas see essee ikkagi… Ja esmaspäeval on mul üks jõle eksam, milleks mul on vaja veel väga palju lugeda ja õppida… Ja N-R on mul mõlemal päeval 7 tundi suhtluskoolitust ka… et ma mõtlen, et kui essee tegemata jätta, siis äkki õpin selle võrra rohkem eksamiks… Oeh, ma olen nii kimbatuses, segaduses ja masenduses. Lähen Molière’i lugema.

pott-pott-pott

Kes küll paneb Moodle’is koduse töö tähtajaks reede ja kell 14.45?????

(podiseb omaette vihaselt)

No okei, töö saab ikka ära teha, ei läinud lukku. Aga ikkkkkagi. Eriti hull on veel see, et ülesanded käivad seal 

ikka nädalate järgi ja see ülesanne peaks olema selle JA järgmise nädala asi.

(jätkab podisemist)

Kaks aastat tagasi ostsin omale saapad Mustad, kontsaga, ilusad. Kolm päeva kandsin ja konts kukkus ühel alt ära. Mõtlesin, et see oli vast lihtsalt ebaõnn ja pigem ikka erand. Viisin nad poodi ja sain raha tagasi, kuigi algul paluti mul poes ringi vaadata, äkki leian omale sealt midagi muud. Ma olen saabaste suhtes väga valiv ja muidugi ei leidnud.

Nüüd siis järgmistega kamm. Kandsin mõne päeva ja sääre pealt tuli õmblus lahti. Nahk oli ka võrdlemisi kulunud mõne koha peale. Viisin nad täna siis lõpuks poodi. Lootsin, et vast antakse jälle raha tagasi, kuna mul oleks vaja tanksaabaste jaoks raha koguma hakata. Tutkit. Müüja leidis ühe vea veel ja arvas, et nad tuleks ekspertiisi saata. Ja kui sealt öeldakse, et süüdi on saapad, mitte mina, siis ega raha ikkagi tagasi ei saa. Mulle pakuti kas uute saabaste valimise võimalust või kinkekaarti. Miks enam raha tagasi ei saa, oskab keegi öelda? Mul on tõesti usaldus kadunud kõikvõimalike saabaste suhtes, mis KVALITEETNE ei kisenda. Sealt kingapoest ma vaevalt mõned muud endale meeldivad saapad leian. Valisin siis kinkekaardi variandi, et saab vähemalt mõni teine pereliige sealt omale midagi.

Ja nüüd ma kannangi edasi oma Salomoni matkasaapaid, mis on mul juba 6 aastat olnud.

Mulle meeldib Helsingis väga. Ometi ei ole mul absoluutselt soovi siin ka teist semestrit olla (paljud eestlased üritavad teiseks semestriks ka saada). Täna küsiti minult, kas ma ei tahaks ka seda teha. Ma vastasin kohe ilma mõtlematagi, et ei. Ja siis tuli pähe, kui kummaline see ikka on. Et on tore, aga kauemaks ei taha. Asi on lihtsalt selles, et peaaegu kõik on vahva jah, aga mõned korrad nädalas tahaksin ma paari asja pärast lihtsalt karjuda. See on ilmselt põhjus, miks detsembri lõpp juba väga oodatud on.