Toimetulekutoetust on võimalik taotleda isikutel (perekondadel), kelle kuusissetulekud pärast eluasemekulude tasumist normpinna ulatuses jäävad alla toimetulekupiiri.

Toimetulekupiir 2009. aastal on 1000 kr esimese pereliikme kohta.

Selle järgi olen ma ikka kõvasti alla vaesuspiiri. Aga kuna ma olen sisse kirjutatud vanematekoju, siis on nemad mu leibkond. Ja kui ma kirjutaks end linna sisse, ei saaks ma enam sõidutoetust.

Kell on rõõmsalt veerand viis hommikul, und muidugi pole ja ma otsin hoopis viise, kuidas õppelaenu võtmist vältida.

Ma esitan kevadsemestriks majandusliku toetuse avalduse. Kahtlane, kas saan, aga loota ju võib.

Kell on pool viis, mul on vähem kui kolme tunni pärast äratus ja ma pean kindlasti magama, kuna homme pole mul selleks enne õhtut aega JA MUL POLE UND

Är sängen smal eller bred?

Nummi unerežiim möllab endiselt. Suvel kunagi olid ajad, mil ma olin keskööks nii väsinud, et ei suutnud enam telekast oma seriaale ega filme vaadata, vaid jäin magama. Nüüd jällegi on mu normaalne magamaminekuaeg tavaliselt umbes neli kuni kuus tundi enne äratust. Ja praegu mulle täiesti piisab ka sellest unekogusest, mis on väga tore, sest järgmine nädal tuleb hullumeelne. Mul on esmaspäeva ja teisipäeva peal kaks eksamit, arvestustöö ungari keeles ja jaapani keele töö.

Natuke tähtsat infot ka:

Avastasin täna, et mu kõige suurem kauss (roooooosa) on katki. Enam ei saagi jalavanne teha

Veel saate teada mu kohta sellist tähtsat teavet, et mulle meeldib täiega pomelot koorida. Just koorida, aga puhastamisel pole ka üldiselt häda (kui mul küüned olemas on). Tavaliselt teen nii, et varustan end oma suuuure roosa kausi, tavalise suurusega kausi ja noaga ning panen mingi filmi mängima. Ja muudkui mässan.

Läksin täna ungari keelde ja.. olin seal lisaks ungarlasest õpetajale muidugi ainuke. Alguses olin üsnagi paanikas, sest mul on temast arusaamisega raskusi, kuid kõige hullem polnudki ja tegelikult oli tore tund.

Mul käivad muide päkapikud ka. Nad on selles mõttes toredad, et kui mul nt kell neli hommikul kommiisu tuleb, siis ma saan neid natuke.. mõjutada. Ja siis tuuakse hommid varem kohale.

Olen tõsine moosisöödik. Sain maalt purgi mustsõstra-vaarikamoosi. Järgmiseks päevaks sõime selle ära.

Tegelikult peaksin ma lõpetama, sest vähem kui kuue tunni pärast on mul rootsi keeles ettekanne ja ma pean selleks valmistuma. Ja kunagi tuleb veel morfo õppimiseni ka jõuda.

Hoolimata teatavast hulgast paratamatutest vigadest tüübi määramisel, on fonoloogiliste tunnuste määramisalusena kasutamine grammatika jaoks nähtavasti siiski möödapääsmatu tee.

Umbes eilsest alates on mul harukordne võimalus tutvuda ühe reaalkalduvusega kursuse raames tehtud referaatidega. Sirvisin eile paari ja ma ei suutnud otsustada, kas saada südar või lihtsalt naerda. Täisjoondusest pole keegi kuulnud ja tiitellehe kujundus oli ikka täitsa metsas. Normaalne reavahe oli ka haruldus. Kuid see-eest olid mitmed pannud teksti vahele vaimukaid pilte ja üks suutis oma referaadis, mis oli Bluetoothist, rääkida ka sellest, kuidas ta suvel kuskil maal reisil käis. Mitte sissejuhatuses, vaid ikka sisus. No täitsa lõpp.

Ma ei väidagi, et ma oskan ise 100% korrektse referaadi vormistada, aga… mismõtttttes nagu?! Mõned algteadmised võiks ju ikka inimestel olla.

Nu springer jag och hittar min mamma

Eile-täna sai natuke Tallinnas käidud. Eesmärgiks siis Viikate kontsert, millega jäin Väga Rahule. Särgikollektsiooni sain ka täiendada.

Siis sain veel umbes 8 kilomeetrit Pärnu maanteelt Haaberstisse kõndida, halvasti magada ja chi teate küll, ühe siukse minipeni isendiga tutvuda. Tegelikult sai Tallinn ikka kõvasti selgemaks ka. Sesmõttes, et siiamaani oskasin ma ainult Balti jaama ja bussika vahel liikuda (ja nagu selgus, ka seda vigadega. Mind pandi kesklinnas mingi bussitrammitrolli peale ja öeldi, et kolme peatuse pärast olen bussijaamas. Muidugi suutsin ma kaks peatust edasi sõita). Nüüd ma juba tean, millisesse ilmakaarde jääb loomaaed, kus on Saku Suurhall ja Solaris ja et Õismäel on äge minijärv. Progress missugune. Mäletan veel aegu, kui minu jaoks Tallinn oligi Sikupilli keskuse kant, Liviko maja ja muu sealkandis olev, sest see kant moodustas alati põhilise osa mu tripist.

Ühikas on külm muide. AGA: Tallinnas oli külmem. Pidin kreepsu saama, kui eile autost väljusin.

NELI PÄEVA ÜÜRIARVENI

Csak az volt a baj, hogy nem volt papir a nyomtatóban

Mu unerežiim on natuke sassis. Viimasel ajal ma naljalt enne nelja pole magama läinud, olenemata siis sellest, kas järgmine päev hakkab kella kaheksase rootsi keelega või ei. Kui hakkab, siis ma magan need kolm tundi ja suure tõenäosusega vean end Näitusesse kohale (hea on vähemalt see, et mida vähem magan, seda kergem on end ärkama sundida) ja tavaliselt teen ühe lõunauinaku ka. Kui ei, siis magan kella kahe-poole kolmeni ja kogu päev on raisku läinud.

juhhei

Nüüd ei vasta ema enam mu kõnedele ka.

Ühikaelust ka natuke

Heh, kolmas sissekanne jutti. Mõtlesin, et kui juba kirjutamiseks läks, siis kirjutan siia natuke siinsest ühikaelust ka.

Naabrid. Minul kohutavalt vaiksed. Umbes paar korda nädalas kuulen, kuidas midagi maha kukub või kui mööblit nihutatakse. Paar korda olen Pink Floydi ka kuulnud. Üldiselt on mul ikka hea asukoht siin. Mitte nagu ühel, kes kolis oma naabri pärast minema.

Vetsupaber. Vot sellega on müstilised lood. Iga koolipäeva varahommikul käib meil siin koristaja, kes kasib ära meie mökerdused ühiskasutatavates ruumides (mis küll on suuremas osas põhjustatud ühe tüübi poolt.Ei, ma ei räägi endast). Vetsupaberipäev on esmaspäev, mis tähendab, et igasse vetsu (kokku 4) ilmub rull paberit ja aknalauale boonusena veel 4. Boonuspaberid kaovad siit ära esimeste tundidega, vetsudest hakkavad nad ka kohe kaduma, rekordina on paber ühes kabiinis püsinud vist kolmapäeva õhtuni, aga see on erand, tavaliselt ei püsi isegi õhtuni. Aga: midagi head on ka selles vetsupaberi müsteerimis. Nimelt on see teema, mis vanaks ei saa. Näiteks saab iga koridorikaaslasega sellest rääkida, kui vaja. Ja uusi tutvusi sõlmida. Ja juttu muudkui jätkub.

Prussakad. Poolteist korda olen neid oma toast leidnud, ühe korra koridorist, ühe korra pesuruumist ja paar korda olen köögis ka näinud. Niikaua, kui nad mu toas pole, on mul neist üsna suva.

5-ndal korrusel elamine. Sellel on nüüd nii plusse kui miinuseid. Jalalihassed on muidugi metsikud ja koormust saab ikka omajagu. Kui just raskeid asju üles vedama ei pea, on kõik korras, pigem on tüütav allaminek. Muudkui lähed ja lähed ja lähed ja tundub, et ei jõuagi kunagi alla. Või siis lähed ja lähed ja lähed ja avastad, et oled juba otsaga keldrisse jõudnud ehk sai natuke liiga palju mindud. As, kuna dušš on keldris, siis sinna on küll kohutavalt tüütu minna ja sealt tulla.

Distantskaardid. Need on need valged kaardid, mis teoorias lasevad ainult omadel ühharisse sisse pääseda. Lisaks avavad nad veel duširuumi uksi. Üsna oma ühikaelu alguses sai proovitud, et pole nö meeste- ja naistekaarte, st oma kaardiga saad sisse mõlemasse duširuumi. JA KUJUTAGE ETTE MU PETTUMUST, kui ma paar päeva tagasi avastasin, et enam oma kaardiga meeste duširuumi sisse ei saagi. Ja meeste omaga siis vastavalt tšikkide pesulasse. Niuks

Kiirnuudel – tudengielu rõõm igas päevas

Täna tuli isu maitseelamuse järele. Kuna mu rahakotis on umbes 8 krooni, siis poeskäiku gurmaan mu sees lubada ei suutnud. Kuid nagu selgus, saab ka koduste vahenditega endale hõrgutava õhtusöögi valmistada.

Vaja läheb:

2 pakki kiirnuudleid
külmutatud köögivilju
mingit tomati- vm kastet (mul bolognese kaste kanaga, õigemini selle viimased tilgad)
soola
punet
maggi universaalset maitseainet

Valmistamine: nuudlid valmistada nagu ikka, aga keevasse vette lisada ka natuke külmutatud köögiviljasegu. Paari minuti pärast kurnata. Maitsestada vastavalt soovile ning kõige lõpuks (tomati)kaste peale. Mmm. Ja kui tahta veel eriti hienot värki, siis sprotipasteediga sepik sinna kõrvale… Oijah.

See oli siis tänane retseptinurk. Mis tuletab meelde, et ühharis on inimesed hakkanud hoidiseid tegema. Üks tegi täna õunamoosi ja ma olen peaaegu kindel, et keegi tegi kurke ka sisse.