Tõsijutt, meil kummitab.
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama laupäevast. Nimelt ei suutnud J ja mina õhtul hambapasta asupaika leida. Tavaliselt on ta kas kraanikausi kõrval või siis ühes seina küljes rippuvas kotikeses. Ei olnud teda kummalgi pool. Nojah, mõtlesin. Minivaruhambapasta oli olemas ja küll ta kunagi välja tuleb.
Pühapäeval pidin ma hoogsalt bakatööd tegema ja muidugi hakkasin ma parema meelega hoopis hambapastat taga otsima. Vaatasin kummikutesse, vetsu, sügavkülma, voodi alla, riidekappi, käekotti…. no ei leidnud. Natuke aega hiljem vedas J mu välja, kuna ma polnud mitu päeva värsket õhku hinganud. Tegime väikese jalutuskäigu. Koju tagasi jõudes ütlesin J-ile esikus, et noh, äkki on pasta vahepeal välja ilmunud, kui me ära olime. Piilusin kohe kraanikausi poole ja.. seal ta oligi. Kraani taga, pannilabidas oli peal. Ma olen 140% kindel, et varem ta seal ei olnud. J arvab, et ehk me ikka nägime valesti. No halloo, nii pimedad me nüüd ka olla ei saanud. Muidugi olen ma vahel ikka otsinud asju, mis mu silme all olnud on, aga hambapastat ostisin ma ikka hea tükk aega, kraanikausi juures veel eriti (kuigi ega seal midagi otsida polnud, sest seal lihtsalt polnud eriti asju, mille alla, taha või vahele hambapasta oleks end peita saanud). See ei olnud nii varjul, et see kahele inimesele 24 tunniks nähtamatuks oleks jäänud.
Õhtul ronisid igasugused mõtted pähe. Äkki J lollitab minuga? Kinnitas mulle muidugi, et ta seda ei teinud. Äkki me oleme tõsieluseriaalis? Vaevalt. Äkki on Tom Riddle minu üle võimust võtnud ja sunnib mind tegema asju, millest ma pärast ise midagi ei mäleta? Võimalik. Äkki omanik käib meie taga luuramas? Äkki on mõnel naabril võti? Kusjuures, laupäeval, kui hambapasta kadunuks jäi, oli vaid üks kord, kui kumbagi meist korteris polnud. Ja see oli umbes kolm minutit. Äkki on mingi salauks kuskil? Vaevalt. Täiesti ulme noh.
