(pealkiri puudub)

Ja natuke pikemalt. Eile kuskil kell kolm asus meie tore Ryanairi lennuk Dublini poole teele. Päris vahva, et selline otselend on. Iseasi kui kauaks, sest umbes 200-kohalises lennukis oli alla seitsmekümne inimese. Noh, oligi rohkem ruumi ja vähem lärmavaid lapsi. Kannatasime lennu kuidagi ära nii, et ei ostnud ühtegi loteriipiletit ega viieeurost võileiba. Taevas oli võrdlemisi pilvitu ja nii sain juba tükk aega enne maandumist nautida vaadet Šotimaale ja hiljem Iirimaale. Nii roheline oli kõik! Ja minimägesid täis! Ma lihtsalt jõllitasin aknast välja ega suutnud uskuda, et see kõik päriselt on. Lennukist välja astudes tervitas meid mahe kevadõhk. Aaaa, see oli nii mõnus! Lennujaamas rentis J auto ja võtisme suuna Trimi linnakese poole. Vasakpoolne liiklus ajas mind tükk aega naerma. Kakskeelsed sildid on nii toredad! Ja kogu see rohe-rohelisus!

J-i õe juurde on Dublinist umbes 50 kilomeetrit. Kui siia jõudsime, oli õde veel tööl, sain tutvuda ta iirlasest mehega. Ta on vaat et muldvana (50), aga väga sõbralik ja tore. Nende kahe lapsega olin ma juba tuttav, nad tulid pärast jõule Berliini. J-i õemees R on kokk ja süüa saab siin hästi ja tervislikult, tõeline paradiis. Õhtul veetsime lihtsalt kodus aega, sõime ja jõime (no muidugi), trallitasime lastega.

Täna käisime Dublinis. Kuna seal on parkimine kas võimatu või väga kallis, siis sõitsime poolel teel asuva kaubanduskeskuse parklasse, jätsime auto sinna ning edasi sõitsime bussiga. Bussid on siin kahekordsed (aga mitte punased). Kui maksad sõidu eest sulas, siis peaks sul olema võimalikult täpne raha ja nimelt müntides. Ütled juhile, kuhu tahad minna. Ja siis valad peotäöie münte mingisse anumasse. Juht näeb valatud müntide summat ja vajutab siis vist mingit nuppu ja mingist masinast tuleb välja pilet. Peenraha tagasi ei saa, et alati tuleb väga täpselt arvutada, palju ja millistes müntides sul raha on.

Dublinis me muidugi kesklinnast kaugemale ei jõudnud. Peaks see olema umbes miljonilinn ehk siis kümme korda suurem Tartust. Kesklinn on väga nunnu. Väga palju väikseid baarikesi ja igasuguseid poekesi, mis kutsusid sisse astuma. Tegin palju pilte, neid jagan hiljem. Iga natukese aja tagant hakkas veidi nagu sadama, aga mitte nii tugevasti, et ma oleks tundnud vajadust võtta vihmavari välja. Põhiliselt jalutasimegi ringi, korra käisime Tescos ja natuke puhkasime ühes rohe-rohelises pargis jalgu. Püha Patricku katedraali ja Trinity College’i tšekkisime üle. Ma küll ei tea, kas seda saab vaatamisväärsuseks lugeda, aga keset Dublinit on üks suur metsallist ora püsti, no ikka suur-suur, et kaugele on näha. J-i sõnul ei saa keegi eriti aru, miks selline asi püsti pandi. Umbes pool neli olin ma juba väga väsinud ja läksime bussiga tagasi. Ja vot siis oli aeg šoppamise käes. Kõigepealt tiris J mind mingitesse poodidesse, millest ma ise kunagi kuulnud polnud. Aga minu soovitud hinnaklassis kaupa seal ei pakutud. H&M oli ka pettumis. Kui detsembri lõpus olid Berliini omades kõige odavamad allahinnatud asjad 7 eurot, siis ma lootsin, et jaanuari lõpus on nad vast juba 3 ja 5. Võib-olla kuskil on, aga mitte Iirimaal. Kõige odavamad asjad siin on 7 eurot ja kõiki allahinnatud asju on alles vaid suurustes XS ja S. Õnneks on Iirimaal aga selline tore pood nagu Penneys. See on sama mis Ühendkuningriigi Primark. Pood on üüüüratu, mina esimesest korrusest kaugemale ei jõudnud ja juba seegi oli ntuke overwhelming. Niiiiiii palju erinevaid riideid seal ja hinnad riiete puhul alates viiest eurost. Aga näiteks sai seal ka 1.5euroseid aluspükse ning 3euroseid talvesaapaid. Naisteosakonna läbikammimine võttis seal ikka tükk aega, kuigi suuremast osast riietest sain ma rahus mööda jalutada, kuna nad ei ole minu maitse. Ostsin ma sealt püksid, pluusi, seeliku, kuus paari sokke, viis paari aluspükse, ühe paari pakse siniseid sukapükse, huulevõide ning suure käekoti. Ja lugejaküsimus on: mitu eurot mul oma ostude peale kulus? Teie vastused palun edastada kas meilile, feissbuuki või kommentaarina siia.

Pärast šoppamist olin ma juba väga väsinud ning tohutult näljane. Võtsime suuna koju, kus, jee-jee, sai süüa. Roheline salat ning pitsa! Pärast sööki käisime korra supermarketis, sest J muretses, et mul ei ole õhtuti siin midagi juua. Nii ostis mu muretsev bf mulle siidtrit siis. Poe nimi oli muide SuperValu.

Õhtul lähme kohalikku pubisse. Kujuneb põnevaks.

Täna ei olnud väga soe. Hommikusöögi ajal oli +2. Päikest ikka jagub, aga ka tuult ning vihmasabinat. Kõike parasjagu. J-i õemehe R-i sõnul hoiavad kõik iirlased pöialt, et lund ei tuleks. Eelmine aasta oli talv üsna mahe, aga jaanuari lõpus tuli äkitselt lumi maha ja jäi kuni aprillini. See talv on samuti üsna soe olnud, seepärast on iirlased hirmul.

Punapäiseid iirlasi nägin täna ka!

Nüüd ma sain lõpuks aru, mida Sheffieldis õppiv K eelmine aasta ütles, et kohalike jutust on raske aru saada. No on jah! Võiks ju mõelda, et Briti saartel räägivad kõik pritiš äkksenti ja elu on ilus. Aga mitte päris. Irish accent võib ikka tõsist peavalu valmistada. Täna bussis ei saanud me J-iga tükk aega aru, kui palju raha onu meilt purki tahab. Ja poodides ka ma tavaliselt lihtsalt oletan, mida mulle just öelda võidi. Nt lähen riideid selga proovima ja prooviruumi ees ütleb töötaja mulle kjxdgbisbdfjhSVDvfjshdgjhsgb. Mina vastu: “Three.” Sest kuigi ma ei saanud ta jutust aru, eeldasin ma, et ta küsib mu käes olevate riietusesemete arvu. Arusaadavus oleneb täiesti, mõni räägib nö korralikku inglise keelt, mõni kohalikku murret või jumal teab mida.