Tohutult imelik on olla. Tegelikult juba mõnda aega. Põhjused on mulle teada, nendest ma siin rääkima ei hakka. Täna aga.. läks asi veel kahtlasemaks. Nimelt ma ei talu enam seda aega, kui väljas on pime. Seepeale soovitati mul tuli põlema panna, aga ega elektrituli pimedusest parem ka pole. Pool tundi tagasi oli mul uni, nüüd ei suuda enam magama jääda. Niisiis tulingi üles, mässisin end teki sisse, võtsin raamatu, laenatud mõmmi ja arvuti kaissu ning tahtsin midagi kirjutada. Algul mõtlesin midagi väga diipi oma päevikusse kribada, aga pea oli juba tühjaks jooksnud. Ja siia.. noh, siia võin ma kõiksugu sokki kokku ajada.
Hakkasin enne isegi ülikooli ootama. Tahan rutiini. Muidu mulle see värk eriti ei istunud, kuna vajan vaheldust. Aga millalgi sain ma aru, et rutiin ei pruugi alati tüütu olla. Ooei, ma kogesin vägagi toredat rutiini ja ma nautisin sellest iga hetke. Praegu on minu rutiiniks kaos, juba umbes kuu aega. Ilmselt seetõttu, et ma päeva valgema osa maha magan, panebki mind pimedust vihkama. Õnneks saabus kogu see värk alles nüüd, mil töol vaid veel 3 päeva käia on. Ja siis kooli, mida ma küll kardan, aga samas jah, ka juba ootan. Sest need viimasd päevad on jubedad olnud. Mul pole kunagi oma korteris igav, alati on midagi teha, isegi siis oli, kui mul arvutit olemas veel polnud. Nüüd aga.. ma ei suuda pikalt arvutis olla. Ma ei talu enam oma lemmiksarju. Ma ei viitsi ega taha käia oma lemmiksaitidel. Haha, ma olen isegi vähem sööma hakanud! Kuna me siin toitume pidevalt ühtedest ja samadest asjadest, siis praeguseks hetkeks on mul neist kõigist juba villand ka. Läksin täna kööki, sest kõht oli tõesti tühi. Vaatasin ringi. Ei, seda ei taha. Seda ka mitte. Iuu, sellest rääkimata. Ja nii ma päärasingi ringi ja lahkusin köögist. Ainsad asjad, mille suhtes ma veel vastumeelsust ei tunne, on piparmünditee ja leib. Ja nii ma joongi päevas u 3 tassi teed, viil leiba kõrvale. Hommikuti ma pean sööma, muidu ma ei pea tööl vastu. Tavaliselt siis krõbinaid piimaga. Ja noh, mõned kalapulgad päevas on ka menüüs. Ja see on suhteliselt kõik. Ookei, täna jah sõin natuke lutsukomme ka. Ja milline mu toitumine muidu oli???? Ja asi ei ole isegi selles, et ma nüüd ilgelt paanikas või masenduses oma kaalu või keha pärast oleksin, eii. Ma lihtsalt.. ei taha ega suuda enam süüa. Reedeks võiks see üle minna, sest siis lähen oma teise perekonnaga esimest septembrit tähistama (=sööma). Aga ma arvan, et too söök ei koosne käikudest kalapulgad-krõbinad-oaleib ka onju. Ja hetkel olen ma suhteliselt pankrotis ka, nii et normaalsemaid söögiasju eriti nagu osta ei saa ka.
Võiks juba hommik käes olla! Muidu ma õhtuti just mõtlen, et oeeh, aeg võiks hästi aeglaselt minna, sest ei taha tööle minna. Nüüd aga oootan seda, kuigi ilm tuleb raudselt eriti sitt ja meil on kahepeale üks natuke katkine vihmavari. Noh, minul on tegelikult sellest suva, sest vihma ma ei karda. Lehtedest on külll natuke kahju.
