whee

ma sain tekli! ma sain tekli! ma sain tekli!

lõpuks ometi. ja kuna reedel on 2. veebruar, saan ma seda siis koolis kanda. panen siis oma uue helesinise pluusi selga. jeeeeeee.

aa, kohe varsti hakkab erni kontrolltöö. et nagu jah. ma ei ole sellest eriti vaimustuses. ma pole tegelikult veel eelmistki teinud, mul on meelest läinud. aga jah. muide, eile ma lõpuks avastasin, et tartus, mu elamisest umbes 400 meetri kaugusele on uus pood tehtud, Maxima. ma küll panin tähele, et sinna midagi ehitati kuid alles nüüd ma nägin, mis sellest saanud on. nüüd hakkangi ma seal käima, kuihi selverini on mul sama maa. aga too on odavam. ja seal käib vähem rahvast. jehuu.

eile oli tore päev. oli konverents ja ma sain annuga (nüüdsest mannu) rääkida. ma jõudsin ka uue teooriani, mille märksõnadeks on hape, leelis, sool, vesi ja mõned nimed, mida ma ei mainiks. heh. ja pärast kooli läksin soppama, ostsin endale pluusi, kõrvarõngad ja pärlid ja väga mõnusalt väike summa tuli. ja koolis sain täna mahakantud raamatuid ja õpikuid. see on vahva, võtsin saksa keelt, keemiat, arvutialast kirjandust ja midagi oli veel, mis mul praegu meelde ei tule. njah. aga ikkagi, mul on nüüd tekkel!

ps. soovige mulle kontraks edu. sest seda läheb mul küll vaja.

oeh.

värskas

njah, ma olen siis oma seiklustega tõesti Värskasse jõudnud. tegelikult olen ma siin, set mu tädi peab täna sünniüäeva ja kuna mul on grosse familie, siis tulin ma koos väikese vennakesega bussiga siia juba varem ära ja ülejäänud pere tuleb mõne tunni pärast.
emme saatis mu varem siia, et ma abistaksin oma tädi. no ja ma siis küsisingi, et kuidas ma saan abiks olla nin ga vastas, et tal oleks küll mulle üks ülesann. et ta peab ühe essee kirjutama, “mobiiltelefoni valu ja võlu” ja et kas ma saaksin natuke oma mõtteid üles kirjutada sellel teemal, vabas vormis. no ja nüüd istungi ma voodil ja kirjutan esseed/kirjandit. jajaa. köögist tulevad head lõhnad. mul on tegelikult kõht tühi, sest ma ärkasin pool kaksteist, kaksteist tulin üles ja siis ütles emme, et mina lähen bussiga värskasse. bussi väljumiseni oli yund aega ja koht, kus ma peale minema pidin, oli 20 kilomeetri kaugusel. ja ma pidin pesus käima. ja asju pakkima. ja süüa ma ei jõudnudki. bussis lugesin isegi 6 lehekülge dostojevskit. ei olnudki nii hull. aa, need kuus lehekülge olid raamatu esimesed kuus lehekülge. noh, saate aru küll. aga vähemalt algus on tehtud. olgu, mobiiltelefoni valud ja võlud ootavaaaad.
heh, ma saan täna trummi mängida

****, ****, ****, ****!!!

vot nii. tegelikult ka. kuradi vastik tuju on. olen koolis on suur vahetund, istun teisel korrusel ja minu kõrvale tulid just 3 täiesti võõrast poissi istuma. jaa. aga ikkagi.
miksmiksmiksmiks???
ma tahan koju. täna ma lõpetan goriot’ ära ja alustan idioodiga. see peaks mu tujuga sobima. kätilin tuli just. nüüd läks ta vaatama, kas saalihoki ajakava pandi üles. loodan, et jah.
urr, keka tuleb nüüd. kolmik. yeah. kui ma täna hokit mängida ei saa, siis ma ei tea, mida ma teen.
**** ikkagi.

seda et

LUND SAJAB! LUND SAJAB! LUND SAJAB!

lõpuks jõudis talv ka eestimaale. väjas on nii ilus praegu. läheksin hea meelega õue, kuid mitte kohe ei saa. ma pean bioloogiat õppima.
muide, lepatriinusid pole näha. ma loodan, et nad lihtsalt natuke magavad. ja mu telefon viskaski pildi eest, kuid ma pole siiani viitsnud laadijat otsida. ja emme tegi kooki, seda ma praegu sööngi. ettevaatlikult, sest üks purutükk juba lendas ekraani ja klaviatuuri ühendusjoha vahele ja mul oli palju tegemist, et see sealt jälle kätte saada.
täna nägin ma ühte järjekordset üsna õudsat unenägu. ühsest ma kunagi vist kirjutasin siia. no ja ütleme nii, et minu tänase unenäo kaaspeategelane oli sama, mis eelmiseski unenäos, üks mu klassivend. see on natuke imelik. ja seekord oli nii, et me tahtsime mõlemad enesetappu teha. et mingi tüüp tuleb relvaga ja laseb meid maha. nojah, see päris enesetapp ei ole, kuid mis siis. igatahes, nii oli meil planeeritud. ja siis viimasel hetkel ta tundis, et ta ei julge seda teha. ja mina hakkasin siis teda lohutama ja keelitama, et kuule, me peame seda ikkagi tegema. ma mäletan isegi, et ma võtsin ta sõrmest htg sõrmuse ja vaatasin seda ja siis panin selle tagasi. jah. ma saan täiesti aru, miks oli unenäo teema surmaga seotud, aga mille pärast oli tema seal?? mitte kohe ei saa aru. ja see on juba mitmes kord. jah.

mu telefon viskab kohe pildi taskusse.

aga laadijat ei viitsi ma ikkagi otsida.
teate, mu toas on kaks lepatriinut. algul nägin ühte. olin nii rõõmus. lasin tal enda käe peal ronida. kahe täpiga oli. no ja mõne aja pärast nägin, et mu voodi peal on kaks lepatriinu vahva. mõtlesin neile isegi nimed panna, kuid ma ei suutnud neil eriti vahet teha. aga siis otsustas üks neist minema lennata. ja see teine ronib praegu mööda arvuti ekraani. nii armas. mul on ka nüüd lemmikloomad. kuigi üks ütles selle peale, et mulle tuleks loomekaitseinspektsioon kutsuda. njah. muideks, vabandan kirjavigade pärast. ma nimelt proovin uutmoodi trükkimist. ma olen voodis pikali ja läpakas on mul süles, toetub jalgade vastu ja ekraani ja klaviatuuri vahel on nii umbes 170 kraadine nurk, ja kui muidu trükkisin ma praktiliselt ainult nimetissõrmedega, siis nüüd otsustasin harjutama hakata nii, et kasutan kõiki sõrmi. praegu edeneb see väga aeglaselt. ja niimoodi olles tuleb uni peale. ja silmad on nii väsinud. aga ma lubasin marjanale, et ma ei kao ära. peaksin midagi tegema, mis une ära viiks. hmm. mis see küll olla võiks? muusika mul käib, aga see ei aita. metallica on justkui unelaul. issi tuli koju ya käis jahis. heh, lepakas ronib mööda netijuhet. vahva. oi, hommik on vahepeal kätte jõudnud. ilusat hommikut siis kõigile karvastele ja sulelistele.
publish.

saabastega skorpion

mu telefoni aku saab kohe tühjaks, kuid ma ei viitsi laadijat otsida.
täna käisin ühe sõbranna, eveli, sünnal. tegelikult polnudki seal mingit pidu, lihtsalt läksin kohale ja andsin talle kingituse ja siis rääkisime ja sõime seal niisama. vott. aga tore oli, me polnudki ammu vestelnud. nalja sai ka, sest eveli on selline inimene, kes osakab oma margi täis teha. jajaa. olin seal mingi 4 tundi. sõime kahepeale e ära ühe vaniljepärja, karbi liköörikomme ja kausitäie mandariine. vott. argh, mu arvuti on jälle napakaks läinud. ma kirjutan siisn, kui kid tekst ilmub alle umbes kümne sekundi pärast. ja emmessenn ja ei funka. argh, ma tõesti ei tea, mis temaga lahti on. aa, ma installin hetkel ju winampi, äkki on asi sells? yeah, nüüd ma vabandan oma arvutit välja. aga varsti saan ma loodetavasti muusikat kuulata. sest arvutis on mul palju häid laule, mida mul veel plaadi peal ei ole. ja neid saangi ma vaid arvutist kuulata. ma pole mingi 3 päeva rhcp-d kuulanud. nuuksnuuks.
aga. ma ikka ei saa rohkem kirjutada. ma pean veel kirjandi lõpuni kirjutama ja siis bioloogiat õppima hakkama ja saksa keelt ka. ja mõned raamatud vajavad ka lugemist. niiet jah.
muide. elu on ilus.

hilfehilfe

heh, praegu olen siis koolis. tund käib, on juba 27 minutit kestnud aga õpetajat ei ole. aga mulle see sobis, sest mul on niikuinii eelmise tunni töö enamjaolt tegemata ja ma saan saksa keelt õppida ja blogi kirjutada ja niisama natuke närveldada.

eline õhtu oli hull. õppida oli niii palju. saksa keeles eile õpetajat ei olnud ka meil oli iseseisev töö. meile jagati töölehed. no ja topelttunni jooksul sain ma sealt valmis umbes veerandi! ja see jäi kodus lõpetada pluss veel 3 ülesannet töövihikust pluss üks nõme pala jutustada. ja see kõik ainult ühes aines! ja paar kuud tagasi ma veel mõtlesin, et võiksin hakata kooli kõrvalt natuke tööl käima. köhh-köhh. ma ei saa praegugi oma õppimisega hakkama. koolipäevadel ma magan keskmiselt 4 tundi. lõunauinakuid ka ei saa enam teha. oeh. ja ma olen koolis käinud 6 päeva pärast vaheagaja ma olen juba nii väsinud. ja siis ma pean kiiremas korras veel raamatuid ka lugema hakkama, sedagi tuleb teha öötundide arvelt. ma ei saa enam filmegi vaadata! sest telekat vaatan ma ainult siis, kui ma samal ajal teen ka midagi kasulikku, kas siis õpin, koristan või õpin. või siis äärmisel juhul söön ja vaatan telekat. see on hullumaja, mis toimub.

argh, ma tean, et ma ei tohiks vinguda ja kurta, sest ise ma valisin selle kooli ja seda elavad kõik mingil määral läbi, kuid siiski. ma ei saagi enam kirkutada sest ma pean õppima hakkama ja ma lubasin just sandraga sööma minna kuigi tegelikult peaksin ma õppima! aga ma saan söömise ajal ka õppida. oehoeh.

ma olen suht paanikas. ma tulin isegi varem kooli, et siis läppariga netti minna ja ernit teha, kuid mu arvuti ei leidnud netti!! jubejube. oki, saksa kutsub.

emme hakkas just mulgiputru tegema.

nüüd olen ma juba nädal aega läpaka omanik olnud ma hakkan sellega juba ära harjuma.

emme tegelikult ei tahtnud eriti, et ma selle kooli kaasa võtaksin, enne kui ma talle koti saan. aga muidugi ma eirasin ta soovi. ja siis esmaspäeval koolis näen, et oioi, ma pole ainus, kellel arvuti kaasas on. järgnevate päevade jooksul hakati teise läpakakasutaja üle isekeskis nalja heitma ning seetõttu ma masside juuresolekul enda oma kasutada ei julgenudki. siis oli arvutiga uus probleem: kuidas wifi levialas netti kasutada?? ma uurisin ja puurisin teda, kuid aru siiski ei saanud. isegi mõned minust targemad tuttavad ei osanud. soovitati mul siis infojuhu jutule minna. yeah, seda ma küll teha ei tahtnud. aga kui me kolmapäeval ernisse läksime, siis oligi meie kallis infojuht seal. üks klassivend siis küsis mu käest läpaka ja läkski tema jutule. midagi nad seal siis asjatasid, ma pistsin ka vahepeal oma nina sinna, minu arvuti ikkagi ning siis läksime wifit tsima. ja see õnnestus! jee. üldse, see oli temast nii kena, et ta läks heivoga rääkima ja puha. ja siis ta tõmbas mulle veel mozilla firefoxi ka, see pidi palju parem olema kui internet explorer. jajaa. nüüd oleks veel vaja, et hiire ka töötama saaks. siis oleks kõik ääretult vahva. juba sain endale hunniku robbie williamsi laule. aa, millalgi oli veel üks asi seoses arvutiga. ja muusikaga. olin ühe klassivennaga kolmandal korrusel, oli suur vahetund ja pidi hakkama prantsuse keel vist. no ja siis tuli juhuu. ma olin kunagi tea palunud, et ta mu arvutile pilgu peale viskaks, siis ma veel ei saanud wifit kasutada. ta siis natuke uuris seda, kuid siis hakkas vaatama, mis muusikat mul on. oioi. tal oli küll väga lõbus. kuid siis leidis ta laulu “i don´t feel like dancing”… oioi. algul hakkas ta kaasa laulma. siis tõusis ta püsti ha hakkas selle järgi tantsima, läpakas käes. siis pani ta selle maha ja hakkas veel hoogsamalt tantsima. see oli hull. ma olin naerust kõveras, päriselt ka. me tahtsime seda linti võtta, kuid õnnetuseks ei olnud tal õiget telefoni kaasas. jah.
eile mängisime kekas ka saalihokit. algul lõppesid kõik mängud 0:0 ja siis ütles õpetaja, et kes värava lööb, saab viie. umbes neli inimest lõid vist, nende seas ka mina!! jehuu. mul oli tegelikult palju häid võimalusi, kuid ikka lõin kas üle või mostist natuke mööda. aga jah. mängisin oma toikaga. see on mul esimene värav sellega. loodan, et mitte viimane.
aga eilsest tahaksin ka veel kirjutada. koolipäev oli enam-vähem normaalne. rootsi keelde järjekordselt ei läinud. deem, ma peaksin vist õpetajale ütlema, et ma tulen sealt ära. viimane periood küll, aga ma olen selest nii tüdinud. ja mida kõike ma saaks tundide asemel teha… ja emaspäeval saaks tund aega kauem magada… aga ma ei julge õpetajaga rääkima minna.ja mulon halvad mälestused selliste olukordadega. näiteks umbes viiendas klassis näiteringis. tol aastal hakkas seda meile uus õpetaja andma. noor ja roheline ja näitlemisest polnud tal ka suuremat aimu. no ja tol aastal tulid sinna ka mitmed uued inimesed, kes mulle üldse ei istunud. ma olin pool aastat seal ära, kuid siis läksin õpetajaga rääkima, et ma enam ei soovi seal käia. esialgu ei öelnud ta suurt midagi, kuid järgnevate päevade jooksul mind nähes tuli kohe juurde ja hakkas pinnima, et mis mulle siis seal ei meeldinud, kas asi oli temas, miks ma ära tahan minna jne. jne. see oli jube. ja sellest ajast peale ei julge ma enam inimestele ära ütleda. mis on hullult vastik tegelikult. aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. rootsi keele ajal olin hoopis netis. vaatasin närveldavaid inimesi, kellel pidi kohe kunsti järelarvestus hakkama. umbes tund aega olin vist netis. siis olid silmad juba imelikuks mutunud ja hakkasin minema. kaubamajast ostsin endale 2 rukkikuklit, mis on suht odavad ja head. korterisse jõudes mugisin neid ja pakkisin asju. ja kuulasin red hot chili peppersit. ma jäin varasemast linnaliinist maha ja läksin siis hilisemaga, mis teeb ka väikese ringi. olin umbes kolm peatust sõitnud kui äkki avastasin, et mul jäi adapter, millega arvuti akut laadida, maha. ja aku oli ka mul pooltäis. hmm. ma umbes 2 peatust mõtlesin, et mida nüüd teha. sest ma tõesti yahtsin oma läppariga kodus netis olla ja veel igasuguseid asju teha. olgu. sõitsin kesklinna, ostsin kaubamajast õhtuks süüa (kohukese, kapsa-prgandisalatit ja veel 2 rukkikuklit) ja hakkasin uuesti linnaliini ootama, et veerikule tagasi saada. et arusaamatusi vältida, helistasin emmele ja ütlesin, et jäin bussist maha ja tulen homme (täna ehk laupäeval) lõunase bussiga. nii ma siis tegingi. homme jälle tartu. aga ma pean mõninga asjad veel ära tegema:

1. matemaatika järelarvestuseks õppima
2. erni koduse töö ära tegema
3. inglise keele järelarvestuseks õppima
4. fausti läbi lugema. tegelikult ma suvel lugesin, aga kahtlaselt vähe on selest meeles.
5. isa goriot vajab ka lugemist.
6. bioloogia kodune töö
7. saksa sõnad ja töövihikust mõned “pisikesed” ülesanded
8. arvutis olev muusika vajab katalogiseerimist.

ja minu kord on täna nõud ka pesta. on laupäev, 13. jaanuar kell 17:09
peaksin vist midagi tegema hakkama. aga ma ei viitsiiiiii…
urr. teen vähemalt bioloogia ära. siis võin jälle natuke millegi muuga tegeleda, onju.
tsääuuu.

rhcp – animal bar

HOIATUS: järgnev tekst võib sisaldada üleliigseid üksikasju. nõrganärvilistele ei soovitata. kaebuste esinemisel või kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või itimehega.

nüüd võite kolm korda arvata, kes eile läpaka sai

oi, kohe arvasid ära. jah, mina see olen. issi tuli hommikul (ca 14:30) veel seda rääkima, et kas ma eelistaksin näiteks kaheteist ja poole tollist (aku peab kauem vastu, kuid kallim) või näiteks neljateisttollist. ma eelistasin seda teist varianti. ja siis hiljem vaatan, et emme ja issi hakkavad kuhugile minema. selgus, et lähevadki seda juba ostma niiarmas. õhtul sain siis kätte. 14,1 tolline laiekraan. 1,9 kilo koos akuga. ML-i oma. 120 GB. WiFi. DVD-kirjutaja. Kaspersky ja Skype. ja lisaks osteti mulle veel juhtmeta hiir ka ja arvutiga oli kaasas hulgaliselt toredat pahna, näiteks eriliselt nummi punane ja painduv veebikaamera, 60 tasuta skypeminutit tavatelefonile, mingi arvutiajakirja 3 kuu tellimus ja hulgaliselt igasuguseid pabereid neid ma öösel kolme ajal lugesingi. ma just tõingi hiire autost ära, kohe pakendan ta lahti. Logitechi oma. aiai, seda ei olegi nii lihtne lahti teha. see on pakendatud mingisse väga kõvasse plastikusse. käärid seda ei lõika, painutada ka ei saa. hmm. ma mõtlen natuke. heh, ma olen kaval. ma rebin seda plastikut praegu tükkhaaval küljest´. jee, kätte sain! aega võttis aga asja sai. hiir on hõbedane ja pisike. niinunnu. ka kaasas on veel pabereid, patareid ja must nunnu kotike, kuhu hiir sisse panna :D appikene, ma olen nii õnnelik. ainult et… kumba pidi hiir siia kotti sisse läheb?? vist ikka nupud ees. eii, ma ei saa, ma pean seda kellelegi näitama…

emme arvas, et sellele hiirekotile võiks väikesed kõrvakesed juurde teha hea mõte. nii, järgmine probleem: kuidas ma saan patareid sisse?? hmm. liiga palju peamurdmist minu humanitaari pea jaoks. haa, kätte sain selle koha. mina otsisin seda hiire alt, tegelt tuleb vaja see pealmine paneel lihtsalt ära tõmmata. panen siis patakad ka juba sisse. aiai, hiir on nii raske nüüd. oioi. ma avastasin, et see tekst, mida ma siin kirjutan, on vääga kahtlane. blogi sissekanne ei tohiks mitte mingil juhul selline olla. igaks juhuks lisasin algusesse hoiatuse, sest jah. muidu bõib veel igasuguseid asju juhtuda.

maisaa. ma pean selle südamelt ära saama. asi on selles, et ma tegelikult üldse ei tahaks kiidelda siin oma arvutikesega. ma tean, et pooltel inimestel on veel parem ja ma peaksin mõtlema nendele, kellele vanaema ei kingi selliseid asju, aga ma olen nii õnnelik lihtsalt. lõpuks ometi. mul on toigas ja mul on läpakas. ma ei nõua enam väga tükk aega ühtki suuremat asja (tegelikult läheks printerit vaja…:) aga sellele küll praegu suur EI ). vot nii.

oeh. ma olen nii unine. kell on mingi pool üheksa, aga asi on lihtsalt selles, et ma läksin kolmveerand neli magama. ütlesin maile, et hakkan lugema ja panin arvuti kinni. jah, ma hakkasingi lugema, kuid mitte raamatut, vaid neid pabereid ja kasutusjuhendeid, mis arvutiga kaasas oli ma olen ikka nii napakas. ja üles ärkasin umbes pool 11 (äratuskella peale), sest ma lootsin, et issi on kodus ja teeb mu arvutiga need esmatähtsad asjad ära. aga ei, teda ei olnud kodus. nii et oma nunnut saan ma kasutama hakata alles heal juhul homme. yeah. tegelikult pole hullu. ma harjutan juba tema peal trükkimist ja olen otsinud välja mõned wifi-ga kohad tartus. seda ma ei teadnudki, et pirogovil see on. aga jah. ja eks näis, äkki on isegi mu korteris internet olemas aga seda on küll palju loodetud. kuigi minu naabri naaberkorteris on see olemas. ja üle tee on üsna suure firma üsna suur hoonetekompleks… niiet jah. aga eks seda näe homme.

ma juba peaaegu magan siin. headööd teile kõigile!

… norr…

keine ahnung.

mu pildid on ikka albim.ee-st ära kadunud, “isa goriot” pole ka veel läbi. nii, tähtsamad asjad said ära.

eile üks klassiõde küsis minult emmessennis, et kuidas ma teen inka presentatsiooni. ma olin aga natuke eemal sel hetkel ja kui tagasi jõudsin, oli ta juba läinud. asi nimelt selles, et MIS KURADI PRESENTATSIOON??? küsisin siis järgmiselt klassiõelt, et mis värk on. selgus, et me peame tegeme 5-10 minutilise esitluse mingi riigi mingist festivalist või pühast või midagi seesugust. ettekandmine toimub esmaspäeval ja teisipäeval. aa, see ei ole veel midagi, pärast iga ettekannet peavad kõik selle kohta küsimusi küsima, kui mitte, siis teed kirjalikult ettekande kokkuvõtte. ee… nagu jah. esiteks see, et VAHEAJAKS (eriti jõulu omaks) EI JÄETA ÕPPIDA!!! okei, see ei olegi ju õppimine, see on midagi veel hullemat. saksa keeles oli meil umbes selline asi arvestuseks! ja ei pidanud küsima. ja oli grupiga. ei no eriti vahva. see on see kui on inkat 5 perioodi ja mind ei olnud 3 päeva koolis. urr, ma olen nii vihane. see ei ole aus! ime et ma sallelt üldse teada sain, kui ma pärast siis sandrale ütlesin, et ma alles temalt kuulsin sellest, siis oli küll nii, et ahsoo. ma siis igaks juhuks küsisin veel üle, et äkki jäeti veel mõnes aines näiteks väike referaat või uurimustöö teha või mõnes võõrkeeles raamat läbi lugeda vms, kuid tundub, et ei jäänud. appi, perioodi esemesed kolm päeva ka ei saa puududa. no ja ma siis hakkasin täna mõtlema, et millest see esitlus teha. esimesena tuli pähe muidugi oktoberfest, sest ma juba tean sellelt üht-teist ja selle kohta on netis ja üsna palju materjali, kuid ma kartsin, et näiteks liiber või joosep juba teeb sellest ja teiseks on olemas ka oht, et ma lihtsalt ühel hetkel unusten inglise keele ja jätkan saksa keeles. siis jaanipäev. paraku ei leidnud ma selle kohta piisavalt inglisekeelset materjali ja tõlkimist ei ole mõtet käsile võtta. küsisin inimestelt nõu, mille kohta siis ikkagi teha. emme siis pakkus roskildet. hee, mulle hakkas see mõte kohe meeldima. leidsin juba kümme lehekülge materjali ka. no ja siis rääkisin avega ja ütlesin, et ma teen roskilde kohta. ave ütles, et ei, tema teeb roskilde kohta. tal oli see mõte juba varemgi, aga mina ei teadnud. niisiis teeme me mõlemad ma loodan, et õpetaja selles midagi halba ei näe. brr. mulle ei meeldigi see õpetaja enam. rootsi oli hirmsam, kuid temaga sain ma alati vähemalt nelja miinuse. ja temaga ei pidanud mingeid presentatsioone tegema ega rääkima klassile oma lemmikraamatust või esitlema klassile mingit pilti ja siis kirjeldama pildil oleva isiku välimust jne. öäk. samas, rootsi ei näidanud meile ka pilte iirimaast ja londonist. mää, ma tahan iirimaale ja śotimaale ja inglismaale!!! aga ma kaldun jälle teemast kõrvale. uskuge või mitte, enne kirjutamist ma isegi teadsin, millest kirjutada

tahtsingi kirjutada juhuslikest sarnasustest. täna oli see roskilde asi. eile vestlesin emmessennis annuga. tegelikult oli vestlus natuke soiku jäänud ja siis ma küsisin, et mida ta teeb. mina jõin parasjagu teed. küsisingi siis, et kas ta joob teed. ta vastas, et ta just lõpetas oma tee. küsisin siis, et mis tee oli. mingi roheline. minu tee oli liptoni roheline tee sidruniga. küsisin, et äkki oli roheline tee sidruniga. jah, oligi. hmm, samast liigist tee. siis ma saatsin ta kööki vaatama, et mis firma tee tal oli. õnneks oli tal tetley, mitte lipton nagu mul. siis oleks asi natuke freaky olnud. jah, ma mõistan sind, lugeja, kui sa mõtled, et yeah, see nüüd mõni asi, et mõlemad joovad rohelist teed sidruniga. jah, muidugi, see ei ole midagi. aga asi on selles, et seliseid asju juhtub meil pidevalt. kord olin emmessennis ja olin oma arvuti peale vihane ja nimi oli midagi sellist, et mina enam ei mängi kui nii edasi läheb. no ja siis tuleb tema sisse, nimeks peaaegu täpselt sama asi. küsisin siis, et mispuhul selline nimi. sest ta arvuti on väärakas ja jookseb pidevalt kokku. saate aru, see ei ole normaalne! lisaks on meil ühesugused arusaamad spordist ja spordialadest (on 2 arvestatavat spordiala: jalgpall ja saalihoki. korvpall on nõmeeee). meie rikutuse tase on ka peaaegu sama. okei, mina olen natuke hullem, aga siiski. ja me mõlemad oleme napakad: eile hakkasime jälle emmessennis saksa keeles vestlema. tema alustas.

aga nendest sarnasustest veel. sügisel oli see, et mul olid pidevalt sama firma taskurätid nagu mu ühel klassivennal. selles mõttes, et kui ma otsin teistsuguseid, siis peagi nägin, et tal on samasugused. ja temaga on veel üks asi, 2 korda avastasin, et meil on samasugused pastakad, ainult kiri peal on erinev. jah.

vot sellest ma tahtsingi kirjutada. ilusat neljanda jaanuari õhtut teile. kahe päeva pärast tartus.

deem, peaks lugema. muidu on väga mark olla ja keegi enam ei usu, et ma humanitaar olen.

olge tublid.