minu 20. postitus

jah. olengi juba niikaugele hõudnud. nonii. millest ma siis täna kirjutan? kohe saate teada.

täna ärkasin isegi enne kahtteist üles. üllaülla. emme läks mu väikevendadele järele, enne käis ühel tuttaval külas. lalaa, sain peaaegu üksi kodus olla, ainult margus oli veel. olin arvutis, vaatasin telekat, lugesin. ja siis teatas mulle margus, et tolle naise, kellel emme just külas käis, mees sai tund aega tagasi jahil olles neljanda infarkti ja suri. mu isa ja peaaegu ka ühe mu venna silme all. jah. see oli alles uudis. see onu oli venelane, tegi hästi palju puutööd ja muud sellist nikerdamist. neil on kolm last, noorim käib umbes neljandas klassis ja keskmine käis aasta minuga samas klassis. jah.

elu on habras.

otzenhausen 2006 jätkub…

no olgu siis. üritan selle siiski ära lõpetada, enne kui see unustusehõlma langeb.

nii. jäime vist lennujaama. muide, eile vaatasin natuke seda lastesaadet, tomi juures. no ja seal oli ka, et tom on frankfurdi lennujaamas niivahva, sest ma nagu just olin seal. nonii. rahvas mängis mu tupsuga. siis ma kuskilt sebisin tasuta financial times´i, jagasin neid teistele ka. siis saime õpetajalt raha tagasi. algul 100 eurot, siis veel viis eurot ja siis öeldi, et tegelikult peaksime me veel 2 eurot tagasi saama, kuid õpetajatel pole nii palju peenikest raha. et me nüüd mõelgu, äkki tahame grupiga midagi osta vms. me leppisime siis kokku, et läheme kõik mcdonaldsisse sööma, kõik saavad endale 2 asja osta. mina võtsin kanaburgeri, sest seda polnud ma varem proovinud ja fanta. ee, ma küll ei tea, kas seda kanaburgerit eestis ka saab, aga seda ma ütlen teile, et ma ei soovita seda. see kanapihv oli jah hea, kuid sinna oli vahele topitud suurtes kohustes mingid magusat chillikastet, mis nagu rikkus asja täielikult ära. no ja siis oligi juba aeg oma pagas ära anda. oi, see masin oli väga kahtlane. talle ei meeldinud ükski akulaadija. minu patareisid vaadati ka kurja pilguga. kellegi pagas lasti kolm korda sealt läbi. brr. siis läksime edasi lällama, sest lennukisse saamiseni oli veel umbes tund aega. leidsime midagi r-kioski sarnast. ostsime sealt veel komme. mait ja veel mõned panid raha kokku, et kellelegi oma tuttavale prantsusekeelne cosmo osta. oli vist ikka prantsusekeelne? hmm, ei mäletagi enam. oot, mul on sellest pilt ka jajaa. see see ongi. siis me tegime veel poosepilte. et annu ja katrin tulevad eskalaaloril alla, mõlemal üks jalg tõstetud käsipuule. aga nende taga tuli mait ja minu pildil on siis peal katrin ja annu ning ilma peata mait. toda saab avalikkus näha loodetavasti järgmise nädala alguses. jah. siis oli aeg käsipagasi ülevaatuseks. juhan hakkas juba läbi värava minema, kui ma hõikasin talle, et ta püksirihma ära võtaks. taavi unustas oma lõhna (CK One ) pagasisse pakkida ja pidi endale minigripikotikese hankima. ma võin ka eksida, kuid minu arust avastas keegi, et tal on küüneviil kotis, kuid see oli poiss! lahe. isegi mina ei kasuta küüneviili. nii. turvakontroll oli mõne jaoks jube. juhani püksirihma lõhuti natuke. anni käpiti täielikult läbi. annul hakkasid kõikvõimalikud asjad piiksuma, isegi püksilukk ja kõrvarõngad. minu asjad tulid läbi ja siis tuli mingi tädi ja küsis, et kas ta saaks mu võtmeid näha. ma siis võtsin oma kimbu välja, milles oli 13 võtit ja 5 võtmehoidjat tädi esimeseks reaktsiooniks oli “wow”. jah. aga mul olid seal kimbus ka keldrivõtmed, millest üks on väga imeliku kujuga. tädi siis küsiski, et mille jaoks mul too on. ütlesin siis. ta paistis rahule jäävat, igatahes andis ta peagi mu võtmed tagasi. siis kurtsime üksteisele, mida see turvakontroll meiega tegi. siis oli meil võimalus teha üks shopping tax free poes. kuna me olme just saanud endale 105 eurot, siis paljud kasutasid seda võimalust. ning siis lennukisse. koht oli mul tegelikult indreku kõrval vist. aga me tegime natuke vahetust, nii et me istusime nii: annu, taavi, mina, vahekäik, indrek, mait, madis. katrin, vaeseke, pidi mingi imeliku meha kõrval istuma. juhan hankis oma piletid ise ja seetõttu istus ka mujal. see oli lõbus reis! esiteks seetõttu, et kui annu on mulle lähemal kui 10 meetrit, siis meil igav ei hakka. taavi oli küll meie vahel, kuid see meid ei takistanud. saime süüa. ma jõin isegi kohvi, kuid sinna sisse kerjasin lisaks enda suhkrule ja koorele veel kaks suhkurt ja ühe koore. siis oli juba joodav. pool vett suutsin ma ka oma pükstele valada. ma pakkusin taavile lahendamiseks sudokut, mis oli grupis “põrgulikult raske”. aga ta tegi selle ära ja ei võtnudki eriti palju aega. siis andsin talle lahendada nn reaali ristsõna, kuid toda ta lõpuni teha ei osanud. siis vahepeal võttis annu üldse mu sudokuraamatu ära, ta tahtvat sealt ise lahendada (keset söömist?) natuke maadlesime seal, mina sain selle lõpuks temalt kätte, kuigi taavi istus poole lähemal. siis vaatasid annu ja taavi mingit broźüüri ja püüdsid mõistadada, missuguse lennukiga me lendame, seal olid lennukite pildid olemas. siis hakkas taavi arutlema, et kuidas küll mõõdetakse lennuki kiirust. siis me rääkisimegi natuke füüsikast :S jah. siis mingi hetk rääkisime sellest, et kas ma olen siis ikkagi reaali nägu. ja taavi ütles selle peale, et temale on öeldud, et ta on humanitaari nägu. heh. mina olen siis humanitaar, kellel on reaali nägu ja tema jällegi reaal, kellel on humanitaari nägu ei, see oli vahva lend. kaks pool tundi, aga ma ei maganud. selleks ei olnud lihtsalt aega. ma muideks sain ka ühe valemi selgeks! r=m/v. selle saab tuletada väga lihtsalt, aga ma ei viitsi seda praegu seletama hakata. ja jõudsimegi helsingisse. seal oli meil lennujaamas natuke aega, kuid kõik poed olid kinni ja me olime suht väsinud ka. õpetaja Matto mängis jällegi Tupsuga ja siis ma avastasin, et Tupsu on katki. tema aju tuli välja. nuuks. ma natuke uurisin seda, et mis mehanismiga see töötab ning viskasin ära. aga taavile ütlesin lohutuseks, et ma ostan endale järgmise tupsu ja kui too sussid püsti viskab, siis ma kingin ta aju taavile. taavi ültes seepeale, et see läheks kiiremini, kui ma uue tupsu müneka ajaks ann-leena kätte annaksin siis järgmisse lennukisse. jällegi istusin maitsu kõrval. ta palus mind, et ma ta akna alla laseksin, sest ta pole seal ühtegi lendu olnud. hehee, muidugi ma keeldusin. seal oli ju minu koht. me hakkasime hoopis linnade põletamist mängima lalaa. seda me paraku lõpuni mängida ei jõudnud. ma küll ütlesin talle, et kunagi mängime edasi, kuid ta andis mulle loobumisvõidu. yeah. lahe. tallinnas avastasime, et lumi on maas! uskumatu. ma üritasin annule siis lumesõda teha, kuid ta läks kiiresti ees ära. ei jõudnudki. lennujaama oli meile vastu tulnud mikrobuss. mulle arusaamatutel põhjustel oli juhanile isa järele tulnud. ta võttis siis taavi ja innu ka endaga kaasa. yeah. bussis istus maits minu kõrvale. andsin talle ka põrgulikult raske sudoku lahendada, kuid ta ei suutnud seal eriti palju ära teha. ja umbes kella kolmeks jõudsimegi tartu. mina läksin meie bussist esimesena maha. hakkan siis astuma ja äkki vaatam, et huvitav, miks on bussi tagumine uks lahti. aa, bussijuht tõstab mu kohvrit välja! jah, ma olen napakas. läksin mina siis oma kohvrikesega kodu poole. lumi oli küll maas, kuid ma sain aru, et see oli ka mingi eelmisel päeval sadanud ja sulab varsti jälle ära. siis oleksin ma muidugi pidanud kohe magama minema, kui oh ei. leidsin veel sada asja, mis vajasid tehemist ja tuttu läksin alles pool viis. õnneks pidid mul esimesed tunnid saksa keeled olema ja õpetaja oli keelanud meil tundi tulle, käskis meil magada. jah.

muide, juhan jõudis tegelikult hiljemgi koju kui meie

et siis nagu jah.

ega see päev eriti paremaks läinud ei olegi. mul on nii külmm. siis on mu vennad ikka siin. siis on kõik selle maja arvutid väga kahtlased. näiteks kõrvaltoas olev arvuti sulges windowsit ligi kümme minutit, siis tuli issi vahele. ma üritasin koduste vahenditega saalihokit mängida ehs siis palliga tabada uksel olevat buratino postrit. paraku on minu toast tehtud kolikamber ja siin pole üldse ruumi, isegi mitte saalihoki mängimiseks. ja siis tuli emme ka veel ütlema, et lõpetagu ma seekolksutamine ära. miks nad kinkisid mulle sellise asja, kui ma seda kasutada ei või?? jajah. ahsoo, siis on üks inimene vist minu peale natuke solvunud, sest ma kirjutasin talle üsna kurja kirja. aga ma ei ole veel kindel, kas see tõesti nii on. aga nii mulle vähemalt tundub. siis suutsin ma lõpuks ühe raamatug alustada, selleks on siis “isa goriot”, olen juba kahekümne teisel leheküljel. üritan vähemalt sellegi vaheaja jooksul läbi lugeda. hmm. midagi tahtsin ma veel kirjutada? aa. käisin üleeile linnas. põikasin läbi ka kaubamaja raamatupoest. ja mida ma seal olles nägin? üks poiss paralleelhumanitaarist, seljas punane pusa, vaatas uut lotte-raamatut. see oli nii nunnu vaatepilt, sest see poiss näeb ka sihuke armas välja. ja ta oli oma isaga seal. ma pole temaga kordagi rääkinud ja ma hoidusin temast natuke eemale, kuid jälgisin siiski. eii, see oli liigahea.

jah. rohkem mul vist praegu midagi öelda ei olegi, reisist ma ka praegu kirjutada ei viitsi. niiettsaukisiis!

urr.

praegu, mil ma seda kirjutan, on kell 13.00. ma olen ärkvel olnud täpselt 22 minutit ja ma olen juba nii vihane. oi, täna tuleb alles nõme päev. kõigepealt juhtus see, et ma nägin und. seda just eriti tihti ei juhtu. ma natuke kirjeldaksin seda, et see mul meelest ära ei läheks, sest see on väga freaky. kooli aastapäeva ball oli tulekul. keegi mind kutsunud ei olnud ja ega mul ei olnudki plaanis sinna minna. aga siis üks tüdruk (ma ei mäleta, ke see oli) ütles mulle, et tema läheb ka üksi ja selliseid on veel, et ma võiksin ikkagi tulla. okei. ball oli sama päeva õhtul. mul ei olnud midagi selga panna. ma käisin kiiruga poodides, kuid ei leidnud ainsatki riideeset, mis mulle selga mahuks. siis läksin abakhani, ostsin sealt suure punase riidetüki, panin selle endale kuidagimoodi ümber nagu kleidi, ja tõmbasin valge vöö ümber puusade. praegu, mil ma seda kirjutan, tundub see väga jube kostüüm olevat, aga unes kusjuures ei olenudki. siis oli mul vaja veel pilet osta, mis maksis 250 krooni. mul ei olnud nii palju raha ja ma pidin emmele helistama, et ta mulle raha üle kannaks. vist kandiski. no ja siis läksimegi sinna kohta, kus see ball toimuma pidi. see ei olnud kool, vaid mingi muu hoone. mingid tüübid läksid ees ja ma järgnesin neile. läksime keldrikorrusele. läksime mõnest pimedast ruumist läbi, kuni jõudime ühte ümmargusse ruumi, mis oli väiksem kui keskmine klass. minu ees olev tüdruk kilkas siis, et näe, saamegi tantsida. mõned paarid juba vihtusidki seal. ma läksin edasi, seal oli veel teisigi, hästi pisikesi ruume. ühes neist nägin ühte tuttavat, kaija-liisat. ma olin suhteliselt üllatunud, sest ta elab pärnumaal, on minust 2 aastat noorem ja me ei suhtle eriti ehk siis mida teeb tema siin??? no ja siis mõne minuti pärast öeldi mulle, et aura veepargis toimus uputus. ja 2 inimest said surma. üks neist oli üks tantsud tähtedega naistantsuõpetaja. teine aga oli üks mu klassivend. ma nutisn lohutamatult. nii unes kui ka päriselt. kummaline on aga see, et sellel kaija-liisal on sama nimega vend, kui see, kes ära uppus. ja unes ma teadsin kindlalt, et see uppuja oligi liisu vend. ja unes vist oligi. see oli väga õudne unenägu. muidugi olen ma hullemaidki näinud, aga jah. see oli alles päeva algus. siis ma ärkasin selle peale üles, et keegi koputas mu aknale. meelis, mu vend. TEE UKS LAHTI! ta oli mu ühe teise vennaga mõned päevad vanaema juures veetnud, aga nüüd olid nad tagasi ja neil polnud võtit. ja nad pidid tagasi tulema alles homme! ma ei saa aruu. see on nii nõme. ma ei saa oma vendadega hästi läbi. ja neist 2 kõige hullemat on nüüd tagasi kodus. yeah, minu unistusete vaheaeg. see ongi minu ilus algus tänasele päevale. mõned pisiasjad on veel olnud, kuid neist ei ole mõtet kirjutada. jah. huvitav, milleni see päev välja jõuab? varsti saan teada.

ja orkut on ikka under construction!!!! ma vihkan seda.

hahaa, mul on ka nüüd pealkirja lahter :D:D:D

oi, ma olen nii kaval. suutsin ak üles leida koha, kust ma endale selle title lahtri sebida saan. jee. aga asugem asja juurde. viies päev läheb siis edasi. tegelikult ma kirjutasin juba üpris suure osa sellest ära, kuid mu arvuti haaras gripihoog (talv ju ikkagi) ja ta kaotas teadvuse. hiir liikus ekraanil, kuid midagi sellega teha ei saanud. klahvid ei funktsioneerinud, kui ma hiirt liigutasin, hakkas arvuti imelikku häält tegema. oot, ma pesen hambad äraaa. pestud. ee, ma pidin ju viiendat ja viimast päeva kirjeldama?! miks mul see kuidagi edeneda ei taha. igatahes oli (ja on siiani) mu lemmikpäev sellest reisist. ma ei tegi, miks. ee, kui nüüd hoolikalt järele mõelda, siis tean küll, aga ma vist ei hakka seda siia üles märkima. natuke liiga isiklik asi vist. nonii, eelmises sissekandes jäime me vist mäkdonaldsisse. sõime seal hamburgerit, mis oli muideks hullult hea, sest a) mul oli kõht tühi ja b) ma polnud mitu aastat mäki hamburgerit söönud ja see maitses ülihea. siis läksimegi seltskonna juurde tagasi, kõik teised olidki seal. meil oli tore. rääkisime reisist ja muudest asjadest, ei molnud mingit õpilase-õpetaja distantsi, kõik olid omad. ma otsisin midagi oma kohvrist ja leidsin oma Tupsu sealt. Tupsu on üks mänguasi, selline kummist vist, kui teda natuke taguda, siis hakkavad tema sees tulukesed tööle ja see on hästi vahva. paraku oli üks M.K. tupsut mõned päevad varem natuke jalaga tagunud ja need tulukesed ei tahtnud enam eriti hästi töödata. no igatahes, ma võtsin Tupsu välja ja viskasin annule. teised nägid seda ja tulid uudistama, et mis see on. ja nagu enamik inimesi sattusid sellest nii suurde vaimustusse, isegi enne seda, kui nad teada said, et tal tulukesed ka sees on. õpetaja Matto mängis sellega, ta tahtis teada, kust ma küll selle sain. taavi kui ainus reaal üritas tupsut korda teha, mis ka natuke õnnestus. pildil on siis näha, kuidas taavi Tupsut parandada üritab ja annu seda/teda uudistab. tegelikult on see nii hea pilt, et see on mul orkutis üleval ja arvuti taustapildiks ka ehk siis emme, issi ja Tupsu. aa, mul jäi ju jutt pooleli. see parandamine kandis natuke vilja ja õpetaja Matto peaaegu kiljatas vaimustusest, kui ta nägi, milleks Tupsu tegelikult võimeline on. oot, sellega seoses on mul veel üks hea pilt ma muideks loodan, et piltidel kujutatud inimesed seda lehekülge kunagi ei leia. tegelikult ka. aga siin on siis madis, kes (kuigi seda näha ei ole) mängib Tupsuga. ja seda frankfurdi lennujaama põrandal selili olles. jah. täpselt nii. ma ei palunud tal poseerida, vaid ta tegi seda täiesti omal vabal tahtel. nagu liiga hea. ma arvan, et nüüd on teil selge, mis mõju avaldas Tupsu teistele inimestele. isegi reaalidele! olgu, ainult ühele reaalile. oeh. teate, ma postitan selle ära. siis on mõnel paar minutit jälle tegemist. aga siiski, kunagi pean ma selle viimase päeva ära lõpetama!

Marjana tungival nõudmisel siis viies (ehk viimane) päev. äratus oli taaskord normaalsel ajal (selles mõttes normaalsel, et programm algas kell9, mitte kell 7).algul olin mõelnud, et tõuseks natuke varem ja läheks õue jalutama ja pilte tegema. hommikul olin ma aga liiga väsinud selleks. nõme oli see, et me pidime hommikult kõik oma asjad ära pakkima ja tubadest lahkuma. see oli jama. ühed tüübid (eestlased) olid enda tuppa suutnud pleki tekitada, see läks neile 15 eurot maksma. Hari jättis enda sokid tuppa, need toodi ära lõunasöögi ajal siis läksime oma konverentsiruumi.vaatasime filmi tartust, mis viis juba mõtted kodule. näidati ka meie kooli ja harri seppa… terve eesti kollektiiv naeris. siis jagasime end jällegi gruppidesse, teemaks meeste ja naiste võrdõiguslikkus. me siis arutasime seda, paljud tegid pilte, viimane päev ikkagi juu. esitasime siis omad tööd ära. siis paluti meil täita lehed, et kuidas me olime rahul seminaride, reiside, toitlustuse, majutuse jne -ga. julia oli väga abivalmis, küsis mult pidevalt, et kas on midagi, millest ma aru ei saa seal lehel. mingi sõna oli vist ambient, seda ma küll ei teadnud, aga julia siis seletas, et see on vist miljoo ja kujundus, või midagi sellist vähemalt. aa, ma avastasin, et tõesti, ma olen mõned uued sõnad selgeks saanud selle reisi vältel. üks ropp sõna, mida ma siinkohal ei mainiks. siis abstimmung on hääletamine. dringen (drang, hat gedrungen) on tungima. see jääb hästi meelde, sest drinken (drank, hat gedrunken) on jooma. üks täht on ainult erinev. ja bube või midagi ellist, see on kaardimängus poiss või soldat. mingi sõna oli veel. ahjaa, sternzeichen on horoskoobimärk. tegelikult on neid sõnu vist veel aga ma ei mäleta kõike. igatahes, targemaks ma sain. aa, verfassung on põhiseadus. no näed, tuleb juba oot, kuhu ma nüüd jäingi? aa, täitsime neid ankeete. saime need valmis, anti meile tunnistused, et jah, me oleme selle asja ikkagi läbinud. algul sakslased, loeti täisnimed ette ka. kui tuli eestlaste kord, läks asi lõbusaks, sest tore oli kuulata, kuidas sakslasne hääldab eesti nimesid. algul tulid lihtsamad nimed, loeti ette nii ees- kui ka perekonnanimi. aga siis tuli üks perekonnanimi, mida see tädi enam välja lugeda ei suutnud ja edasi loeti ainult eesnimed. siis läksime grupipildile. ma vist sellest juba kunagi kirjutasin, et pärast pildistamist kõndisin ma uksele otsa ja selle peale soovitas taavi mul mitte ukse otsa joosta? vist rääkisin. nojah. siis oli viimane söömaaeg, aga mitte õhtu, vaid lõuna. ja jeesust meil ka vist ei olnud. lauas sai jälle nalja. tegin pilte, madis on väga fotogeeniline deem, ma ei mäletagi enam, millest me lauas rääkisime?? appiiii, see oli ju ainult natuke rohkem kui nädal tagasi. uu, mu arvuti uriseb mu peale ja iga mõne minuti tagant jääb natuke “mõttesse” ja siis minu trükitav tekst ei ilmu kohe ekraanile. nii. söömine. ahaa, ma tean küll, mis siis sai. ma ei jäänud lauda lobisema vaid läksin õue pilte tegema. nii kahju, et ma ei jõudnud maja ümbrusest kaugemale hulkuma minna. seal oli tegelikult hästi ilus.oleksin tahtnud kasvõi korraks seda kuulsat pennymarketit näha aga jah. teoreetiliselt minnakse treffnerist sinna järgmine aasta ka, aga vaevalt, et mind sinna enam tahetakse. kuigi taavi oli küll teist aastat. aga ma arvan, et siis ei tuleks enam nii hea seltskond ka.ja siis vahetati meiliaadresse ja oodatigi bussi. sakslased pidid meiega frankfurti tulema, nemad rongi- ja meie lennujaama. nats üle kahe tunni oligi bussisõitu. natuke magasin, natuke lugesin, natuke vaatasin aknast välja ja natuke kuulasin, mida juhuu sakslastega räägib. ta näiteks õpetas neile eesti keelt(mehed on sead, aga naised armastavad loomi ja veel igasuguseid kasulikke väljendeid). jõudsimegi frankfurti. lasime deutschid maha (mitte püssiga, vaid väljutasime nad rongijaamas. lehvitasime neile järele. siis sõitsime paar minutit lennujaama. võtsime oma pakid ja jätsime hüvasti klausi ehk meie bussijuhiga. nii. olme frankurdi lennujaamas, mis on üks euroopa suurimaid vist. lennuni on neli tundi aega, lennujaama läheduses midagi ei ole. mõtlesime, et teeme siis vahetustega passimise (keegi pidi pakke valvama, neid ära anda veel ei saanud). algul läksid juhan, taavi ja indrek vist ka, teised jäid enam-vähem sinna. vaatasime üksteise tehud pilt, lahendasime sudokusid. mina tegin veel pilte. siis läksime annu ja katriniga lennujaama uudistama. heh, suured lennujaamad on vahvad selle poolest, et seal liigeldakse jalgrataste ja tõukeratastega :D:D niivahva. me mõtlesime, et ärandame ka mõne ära, aga neid ei vedelenud seal eriti, vaid nendega sõideti. no igatahes, me leidsime mcdonaldsi. jee! saab süüa. see oli kusjuures peaaegu sama hinnaklassiga nagu eestiski. hamburger (juustu/kana/tavaline) – 1 euro. sama raha eest sai näitaks friikartulid, piruka, väikese joogi, mingi salati… et eestis on hinnad ju umbes samad, kui mitte kallimadki. töötajad seal olid küll kas mustanahalised, pilusilmsed või muud sedasorti, kuid saksa keel oli neil normaalne. aargh, see tuletab mulle meelde, et mulle ei meeldi, kui saksa keeles on mingi sõna, mis on tulnud inglise keelest. näiteks mäkiski: eine cheeseburger, bitte. sel juhul ma hääldan need saksa keele sõnad ka mingi vääraka inglise hääldusega. või siis vastupidi, see cheeseburger tuleb saksa hääldusega ja tulemus on eriti rõve. paraku tuleb selliseid napakaid sõnu aina juurde. mobiiltelefon on saksa keeles HÄNDY. yeah, eriti normaalne. töö(koht) ei ole enam arbeitsstelle, vaid JOB. täpselt nii. ja siis räägitakse, et släng sööb eesti keele välja. oih, ma olen vist teemast väga kõrvale kaldunud. oii, am lähen hoopis telekat vaatama. mingi asi käib sealt praegu, ma tean seda, aga ma ei ole kindel, mis see olla võiks. hehee, kohe saan teada. okei, postitan selle igaks juhuks ära, kuigi ma plaanin pärast edasi kirjutada. viimane päev on ju vaja veel ära kirjutadaaaaa.

mina jälle siin! kes nüüd ära ehmatas, jõuab veel jalga lasta, enne kui ma oma seikluste neljanda päevaga jätkan. ee, kuhu ma nüüd jäingi… oot, ma võtan blogi lahti, siis tuleb loodetavasti meelde. aa, me jõudsime strasbourgi. sõitsime siis läbi linna. muide, seal olid mingid eriliselt imelikud jõulukaunistused. minijõuluvanad katusel või on terve maja mingite sätendavate värgendustega kaetud või mis iganes. suht jube. no aga siis hakkas maarika äkitselt mõtlema, et jah, me oleme strasbourgis, aga mis riigis see asub??? ma millegipärast arvasin, et belgias. kelleltki küsida ma ka ei julgenud, sest jah. natuke piinlikpiinlik. kõik sildid ja muud sellised asjad olid prantsuse keeles. aga mis on belgia riigikeel? minu mäletamist mööda oli neid vist mitu, aga prantsuse keel oli üks neist. näiteks eurovisioonil on iga aasta tagant neil laul prantsuse keeles. vot. küsisin siis ann-leenalt, mida tema asjast arvab. ee.. ega temagi minust targem polnud. olime siis ääretult kavalad ja hakkasime vaatama autode numbrimärke. esimene oli prantsusmaa oma. annu siis arvaski, et kuule, me oleme ikkagi prantsusmaal. mina vastu, et eiei, me oleme belgias. kuid kummalisel kombel olid ikkagi kõik numbrimärgid prantsuse omad. aga ei. mina keeldusin tunnistamast, et me prantsusmaal oleme. kõigepealt läksime europarlamenti. jah, täpselt, see majakene, mis oli üheksanda klassi inimeseõüetuse õpiku ja töövihiku kaanel. muide, see suur klaasist asi on seest tegelikult peaaegu täiesti tühi, aga see suur saal on hoopis tagapool ühe hiiglasliku puust KERA sees. uskumatu, kuid tõsi. natuke napakas, vähemalt minu arust. vaatasime mingit filmi, näidati meile seda suurt saali ka. siis olime ühes suures ruumis, kust avanes hea vaane reini jõele ja seal olid ka euroopa liidu maade lipud, millega tahtsid kõik kohe pilti teha. mina siis olin seal ja parasjagu õpetasin juhanile, et rootsi keeles Rootsi on sverige, mitte svenska. ma tõin mingi näite ka ja siis hakkas juhan naerma. jee. ta teeb seda alati, kui ma midagi ütlen. no ja siis helises mu telefon. issi. okei, võtsin vastu. algul ta siis uuris, et kuidas läheb jne. ütlesin, et hästi, ma ei hakanud talle seda pikka taksolugu seletama ning ütlesin, et olen hetkel europarlamendis. ahah. siis lausus ta, et jõuluvana tahtis tead,a et kui ma saalohokitoigast käes hoian, siis kumb käsi mul allpool on. hehee. vastasin talle sii, et vasak. mõned järgnevad minutid kordasin ma ühte ja sama: MA SAAN SAALIHOKITOIKA MA SAAN SAALIHOKITOIKA MA SAAN SAALOHOKITOIKA MA SAAN SAALIHOKITOIKA MA SAAN SAALIHOKITOIKA MA SAAN SAALIHOKITOIKA jne. aive roots, üks saksa keele õpetaja ütles siis selle peale, et nüüd võiksin ma seda kõike saksa keeles öelda. aga seda ma ei teinud, sest ma ju ei oska! siis läksimegi parlamendist minema. sõidutati meid mingisse kohta, anti kätte kümme eurot (et me endale lõunasöögi muretseksime), linnaplaan ja kästi moodustada viiesed rühmad, igale rühmale anti kolm küsimust strasbourgi kohta ja neile pidime me vastused muretsema. linn oli hästi kena, eriti selle keskmes olev toomkirik, mis on vapustavaks näiteks gooti arhitektuurile:P aga see kirik oli ikka võimas küll. mina olin siis rühmas mihkli, anni, annu ja katriniga. algul üritasime lihtsalt tänaval inimestelt küsida, kuid turistid ei teadnud ja kohalikud ei osanud ühtki teist keelt peale prantsuse keele. mina nägin politseiautot ja siis mõtlesime, et äkki oskavad nemad meid aidata. nad enam-vähem said isegi aru, mida meil vaja oli, kuid me pidime teada saama, kus asub üks monument, mille nimi oli mindagi hanega. paraku ei teadnud meist mitte keegi, kuidas oleks see saksa või prantsuse keeles. inglise keeles teadsime küll, kuid nad ju ei saa sellest aru! jube. aga siis olime me eriti kavalad ja läksime turistipunkti. andsime tädile lehe ette ja saime poole minutiga vastused. jee. etteruttavakt võin öelda, et meil olid kõik vastused korrektsed, teisel eesti rühmal oli kaks õiget ja sakslastel olid kõik valed või puudu. blink. siis läksime mingisse järgmuisesse euroopa liidu asjandusse. ma jällegi ei oska öelda, mis see olla võis. aga haa, ma vaatasin just järele, sest me saime sealt endale mingid kalendermärkmikud. see on euroopa nõukogu ehk saksa keeles europarad (mis kõlab ja näeb välja nagu mingi aparaat). seal otsiti meid jälle põhjalikult läbi ja juhatati mingit filmi vaatama. assapagan, milliset istmed seal olid. kõik oigasid mõnust, kui neile istusid. see oli küll kõige mugavam tool, millel ma oma elus istunud olen. me kõik täiesti vajusime oma toolide sisse. aa, vaatasime siis seda filmi (euroopa liit on nii tore asi, ilma selleta oleks euroopa ikka täiesti hukas, no vaadake vaid, mida head me korda saatnud oleme…) kui äkki katrin tonksas mind ja ütles, et mihkel (kes istus tema kõrval) norskab. ma ütlesin selle siis annule edasi. nojah, saal oli ju täiesti pime ja toolid nii mugavad. katrin siis tonksas mihklit natuke. aga mitte keegi meist ei tahtnud neilt toolidelt lahkuda… nuuksnuuks. ma tahan endale ka sellist tooli. siis näidati meile seda suurt saali jällegi, mida kasutatakse, pange nüüd tähele, neli korda aastas. yeah, eriliselt mõttekas. küsiti küsimusi, siis saime endale kalendermärkmikke võtta ja tulimegi tulema. aa, nüüd tuli mulle veel üks asi meelde. läksime europarlamenti ja siis äkki juhan küsis mult nätsu. okei, andsin talle siis. taavi ja juhuu kõndisid minu taga. no ja siis küsis taavi, et kas mul mingit möksi on, mida huultele panna. eiiiiiiiii. liigahea. ma siis sobrasin natuke oma põhjatus käekotis ja leidsingi ühe potsiku (mitte huulepulga, vaid mida peab ikka sõrmega peale mätsima), mis on śokolaadimaitseline. küsisin, et kas see sobib. sobis küll. jajaa. minul oli väga lõbus. tegelikult ei ole see ju üldse imelik, mul endalgi olid huuled väga kahtlased, kuid ma mõtlesin, et see oleks natuke imelik, kui ma ka kohe pärast taavit seda kasutaksin. juhan oli ju sealsamas. no ja kui me sealt euroopa nõukogust väljusime, küsis taavi, et kuule, kas sa saaksid seda möksi veel anda. hihiii. igaks juhuks küsisin juhanilt, et kas sa tahad siis nätsu ka. tahtiski. no ja jällegi etteruttavalt võin öelda, et kui me õhtul bussiga tagasi sõisime, siis küsis taavi minult seda veel ühe korra. blink´. eii, see oli liigahea. millalgi tuletasin ma juhuule ja taavile meelde ka, et mida nad küll ilma minuta teeksid. juhan arvas, et siis oleksid nad ikka täitsa hädas. pärast seda nõukogu lasti meid jälle linna, sest ära minna me veel ei saanud, sest pool seitse oli meil broneeritud õhtusöök mingis restoranis. hängisime ringi, ostsime koju suveniire. vahepeal suutsime katriniga ann-leena ära kaotada. mina kasutasin aga oma kaduvväikest loogikaaasukest ja arvasin, et äkki on nad kirkius soojas. kusjuures olidki. siis õhtusöök. see oli metsik. sisustus oli kahtlane, akende asemel olid peeglid, seintel olid imelikud pildid ja meid teenindas umbes 12-aastane poiss. ja laudadel oli punase-valgeruuduline vakstu. jah. mina olin ühes lauas anni, katrini, annu ja c.c ehk mihkliga. mihkel on pehmelt öeldes fotograafiahuviline ja siis ta oli kaval. ta nimelt tahtis annist pilti teha, kuid anni ei lasnud. kuid seal olid seintel ju peeglid. mihkel pildistas annit siis peeglist. blink. katrin käis meeste tualetis. meil oli lõbus. natuke räägiksin siiski ka sellest söögist, mida meiole seal pakuti. kõigepealt toodi mingi muna-singivorm ja salat. okei, natuke väheks ju jäi, kuid magustoit on ju veel ka. ee, mõne aja pärast sai meile selgeks, et kullakesed, see oli alles eelroog. meile toodi hiiglaslik taldrikutäis nuudleid ja kaks (suure) rusika suurust mingit linnuliha. ee… jah. anni vaevalt sõi seda, ta lihtsalt ei jõudnud. mina kui tõelins öödik olin meie lauast kõige tublim – ma suutsin peaaegu poole ära süüa. see juba on midagi, sest söömine on mu ainus silmapaistev anne. see oli metsik. magustoiduks oli mingi tiramisu vist, mis mulle muidu väga maitseb, aga mida ma siis sõin väga pikkamööda. oeh. lauas ma hakkasime a juba arutama, et mis nipiga me bussi tagasi saaksime? esiteks see, et buss on kaugel ja teiseks see, et me lihtsalt ei mahu uksest sisse! õnneks me siiski mahtusime. oeh. ma olen väsinud. aga lõpetaksin siiski selle päeva kirjeldamise enne ära. läksime siis bussi, mis pidi meid tagasi otzenhausenisse viima. vot siis küsiski taavi minult kolmandat korda huulebalsamit. mõtlesin, et jääks magama, kuid ma ei saanud, kui inimesed minu naaberpinkidest rääkisid üksteisega. näiteks juhuu ja annu. sealt selguski see, et annu on juhuu emme. ja taavi ilmselt issi, kuid isaduse koha pealt jääb annu vägagi kidakeelseks. oki, heitsime siis annuga pikali. tema toetas oma jalad vastu bussi tualetti. ma siis mõtlesin, et teen ka nii, sest minul kõrvalpinki ka ei olnud, seal oli hoopis see bussi tagumine uks. nii ma siis tegingi. meie jalad ei puutunud absoluutselt kokku, kuid ometidi hakkan annu mu jalgu taguma ja sealt maha lükkama. ma siis tagusin vastu. natuke maadelesime seal, tekitasime üksteisele vigastusi. juhanil oli jällegi väga lõbus. siis tegime veel midagi, vaatasime kellegi fotokast pilte. ja siis ma mõtlesin, et ikkagi peaks natuke magama. heitsin end pikali, toppisin jalad tualeti seinale ja siis öeldi mikrofoni, et ahoi, me oleme kodus. jeee. just õigel hetkel. okei, emme ütles, et ma pean kartuleid pannile lõikama minema. olen kohe tagasiii. olengi tagasiii. nii. aga siis, kui me otzenhausenisse tagasi jõudsime, oli kell juba mingi pool üksteist ja kõik olid üpris väsinud. enamik sakslasi läksid kohe magama. ma ei läinud, sest arvasin, e tviimane õhtu ikkagi, midagi peaks toimuma. ee, toimus see, et juhan ja taavi vist võtsid midagi ja annu ja katrin läksid jalkata mängima. mida indrek, anni ja teised tegid, seda ma ei tea. mina tõesti ei viitsinud enam ja läksin magama. sellega lõppeski neljas päev. täna ma rohkem kirjutada ei viitsi, viienda ehk viimase päeva jätan homseks. või ülehomseks. või kui veab, kirjutan selle isegi veel täna õhtul ära. vot. oki, ütlen marjanale, et mul sai sissekanne valmiiis.

hallo!

jätkaksin oma otzenhauseni seiklustega.

kolmas päev algas vist hästi vara. vist. või oli see neljas päev? ei, see algas ikka normaalsel kellaajal. planeeritud oli reis luxemburgi. saime mingid toidupakikesed kaasa, sest lõunasööki meil kavas ei olnud. kõigepealt käisime mingis euroopa liidu asjas. komisjonis äkki? ma ei olegi enam kindel, mis see täpselt oli. saime sildid rinda ja puha. mingi vahva onu rääkis meile seal üht-teist, mina aga jõin sel ajal kohvi (eurosuhkruga ) ja hiljem tegin lihtsalt pilte. natuke siiski kuulasin ka. juhuu muidugi aktiivselt küsis seal, kuid ta istus nii kaugel, et pidi mikrofoni kasutama. see oli vahva. mihkel üldse magas (mul on tõendusmaterjali! ) ja maits istus kohale, kus laual oli silt PRESIDENT. see oli hea. ja siis vist viidigi meid linna. leal olid jõululaadakesed ja armsad poekesed ja üks uhke maja? hoone? kus ilmselt elavad luxemburgi valitsejad. ühes putkas müüdi śokolaadiga kaetud puuvilju, sealhulgas ka banaane, mis nägid eriliselt kahtlased välja. katrin siis ostis ühe ja me tegime sensuaalseid pilte. mõtlesime ka, et enne seda, kui meil see lällamise aeg otsa saab, ostame mina, katrin ja guido endale veel ühed banaanid ja läheme siis bussi ootama, me nimelt tahtsime näha, mis näo juhan teeb. paraku me selleni ei jõudnud. hmm, midagi tegime me ju veel seal? aga tegelikult vist ei teinudki, läksime bussi ja sõitsime tagasi paar tundi. bussisõidud olid alati väga huvitavad. esiteks sellepärast, et indrek istus minu taga ja tal oli alati midagi öelda. teiseks seetõttu, et guido istus minu ees ja igav meil ei hakanud. ja kolmandaks vist seetõttu, et juhan ja taavi istusid diagonaalis minu taga ehk siis innu kõrvalpingis. neil kolmel juttu jagus. mingil hetkel tuli jutuks liiber ja siis juhan igaks juhuks küsis innult, et kas ta ikka teab, kes liiber on ja siis innu vastas, et no kes liibrit ei teaks. ja siis räägiti temast väga huvitavaid lugusid, näiteks kuidas ta peoraha ülejäägist endale pükse ostab. yeah. ma varem kusjuures mõtlesingi, et mis värk on, kogu aeg kui pidu tulemas räägitakse, et jee, liiber saab nüüd püksiraha. jamph. misiganes. õhtul vist toimusid veel mingid rühmatööd, kuid kõik olid kohe pärast kohale kõudmist magama läinud ja kellegil polnud selleks enam viitsimist. siis öeldi, et peaks siis mingi ühisürituse tegema ja siis pandi paika korralduskomitee. ma ei pidanud õnneks midagi tegema. see algas kell kaheksa. see pidi siis täiesti alkoholivaba olema, ostetud oli fantat, komme, krõpse ja isegi tomatimahla (öäk). mõned niisma rääkisid, mõned mängisid lauajalgpalli. mingid kasahhid hakkasid kaarte mängima ja nad kutsusid mind ka, läksingi siis. mängisime mau-maud. muide, potiknoist polnud nad kuulnud ka. aga rahvast tuli kaardilaua juurde järjest rohkem. mingit mängu mängisime veel ja siis mõtlesime madise ja taaviga, et õpetaks õige sakslastele valetamist. jee, mulle sobib, seni olen ma vaid ühe valetamise kaotanud. no ja mängisimegi. mina võitsin! taavi, vaeseke, ei osanud üldsegi valetada. ta küll ütles, et tal on mingi kaval taktika, aga miks ta siis viimaseks jäi?? ei tea. siis mängisime kolmekümmend ühte, kuid sellest ei saanud ma eriti aru. siis mängisime mingit mau-mau vastandmängu, aga seal on nii, et mingi kaartide panek käib ja siis mingil hetkel saab keegi suure pataka endale. taavi oli minust järgmine ja ma olin nii pahatahtlik! tal oli palju ristisid, kuid mäng on nii, et kui näiteks mina käin laua keskele risti kuue, siis järgmine võib käia ükskõik mida, välja arvatud ristit ja kuut. niisiis ma tegin nii, et taavile jääksid vaid ristid ja siis ta muudkui korjas neid patakaid ma olin nii kuri. ja siis mingi hetk oli tal jälle vaid üks kaart käes, kuid ma ei teadnud, mis see on, kuid taavi tähelepanu oli kuhugile mujale suunatud ja siis ta millegipärast lehvitas selle kaardiga ja siis ma loomulikult nägin, mis kaart see on ja jällegi sai hullu pataka endale :D:D ma olen nii pahatahtlik. aa, kui ta aru sai, et ma tema kaarti nägin, siis ta muidugi küsis, et kas ma käin nüüd poti. jeeshh, muidugi. taavi on ikka nii naljakas. kui juba see teemaks tuli, siis räägin ka selle ära, et viimasel päeval oli grupipildi tegemine. päike hullult paistis silma, kuid tehtud sai. no ja hakkasime siis sisse tagasi minema, kuid päikese mõjul olid mu silmad natuke imelikud ja ma kõndisin uksele sisse. taavi tuli minu taga ja siis selle peale ütles ta, et ärgu ma uksele otsa jooksku. naljatilk. aga oot, mul on ku esmaspäeva õhtu kirjeldamine pooleli. siis taheti pokkerit mängida, kuid seda ma eriti hästi ei oska ning sakslased ei osanud üldse. kuid selleks ajaks olid õpetajad juba ära läinud ja kaardilauale hakkasid tekkima pudelikesed. siis ma arvasin, et oleks õige aeg sealt lahkuda. katrin ja annu mängisid jalkat. ma tundsin, et ma ei viitsi seal enam olla ning tulin ära. nojah, kell oli suht kesköö ka juba. katrin jõudis tagasi mingi kahe ajal, kuid üks seltskond pidas simmanit kella neljani välja. kusjuures neljas päev algas hommikusöögiga kell 6:15. see oli metsik. juhan ja taavi magasid sisse, õpetaja oli väga kuri nende peale, kuigi see juhtus väga kogemata ja nad ärkasid üles vist 7:02, 7 pidi väljasõit olema. aga siis tuli 2,5 tundi bussisõitu, läksime nimelt strasbourgi. mina magasin, ma ei tea, mida teised tegid. ma arvan millegipärast, et sama mis mina. millalgi ärkasin ma üles ja hakkasin aknast välja vaatama. kui annu oli ka ärganud, tuli meile (või mulle, ma ei mäleta täpselt) selline geniaalne mõte, et hakkaks magavaid inimesi pildistama. jee, nii ma siis tegingi. juhuu oli nii nunnu, turvavöö peal, käed varrukatesse topitud. taavil olid jalad hästi seatud. innu oli tore. ja maitsu tudumispoos oli naljakas. madiseni ma paraku ei jõudnud, sest juhani jalad olid ees. oeh. ma olen väsinud. jätan praegu selle teksti pooleli. järgmises osas: europarlament, jõuluvana ja minu geograafiaalased teadmised.

olge tublid.

marjana rõõmuks teen ma siis siia midagi, mis vähemalt väliselt meenutab postitust. tegelikult on lugu nii, et kell on 00:35, on 25. detsember ja MA OLEN UNINEEE. mää. tahan magada. ja homme läheme me veel vanaema poole kaaa. niivahva, ei saagi magada.

nii. millegipärast ie saa ma kusagil pilte üles laadida. mu arvuti jaoks on sellised kohad liig, temaga tuleb hellemini käituda. samas, guido arvutile annaksin ma küll paar tugevat jalalööki, sest nimelt guido antiigile ei meeldi minu saadetavad pildid. eriliselt aus. nii, olen 2 minutit kirjutanud. kirjutan niikaua, kuni mu telefon näitab, et on 00:40. sinna on veel natuke aega. ee, aga ma ei tea, millest kirjutada. 00:38 juba. jajaa. guido piinab mind, ta kirjutas jälle midagi, kuid ma ei taha praegu vaadata, mida ta kirjutas, sest ma kirjutan veel 2 minutit blogi. eriliselt mõttekas tekst on see. aga ma kirjutan ju! ohoh, 00:39. varsti hakkan lõpetama. ma loodan, et mõnel selle tekstiga ütlemist ei ole. uu, õues käis mingi kahtlane hääl, nagu oleka kaugel midagi suurt maha kukkunud. 00:40. lõpetaaaaaan.

tsauuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu

ilusat jõulu kõigile.

tegelikult mulle jõulud ei meeldi. kõik see poodides ringi sebimine, coca-cola jõuluvanad ja rasvaste toitude söömine. ee, ei ahvatle eriti. ja kui jõuluvana mulle mingi “toreda” kingituse ka veel toob, siis ma korra teen lihtsalt rõõmsa näo pähe ja lähen oma tuppa, kus ma veedan ülejäänud õhtu. aga praegused jõulud on ühed toredaimad, mis üldse olnud on. esiteks meeldib mulle see, et lund ei ole. asi on lihtsalt selles, et kui oleks lumi, jõulutuled, verivorstid ja jõuluvana, siis oleks asi liiga… ma ei oska sobivat sõna leida. see ei oleks nagu päriselt. võlts. kõik teevad ilusad näod pähe ja soovivad häid jõule inimestele, kellega muidu isegi ei räägita. eelmine aasta tulin selle peale, et jõulud ongi vist kaubanduskeskuste ja mobiilioperaatorite väljamõeldud. ma pean tunnistama, et saadan ise tõesti jõulude ajal sõnumeid. ma üks aasta otsustasin, et ei saada, kuid siis paar tükki kohe solvusid, et ma ei raatsi nende peale paari krooni kulutada. ja nii ma siis iga aasta otsingi jälle midagi salmilaadset välja ja saadan inimestele, seekord kolmeteistkümnele. uu, imelik arv natuke, aga mis siis. aa, kui millegipärast keegi seda teksti siin juhuslikult lugema on sattunud, siis ütleksin ma ära, et praegusest postitusest ei ole oodata maarika otzenhauseni seikluste kolmandat osa. praegu on ikkagi jõulud, kirjutaks vaheldusekd millestki muust.

radiohead – fake plastic trees. hea laul. sobib täiesti mu tujuga. deem, läbi sai. hehee, lasen veel korra.

seekord meil siis jõuluvana ei käinudki. tal oli ilmselt kiire, kuid jättis koti ukse taha. mida ma siis sealt kotist sain? saalohokitoika, kohvikannu, saalohokipalli ja kommi. mina olen rahul. lihtsalt loodan, et see toigas normaalne on. pärast onju selgub, et see on praktiliselt sama mis need kooli omad. oi, see oleks jube. käes istub küll paremini.

koolis oli ka jõulupidu. see, mis aulas toimus, mulle küll ei meeldinud. ainult baari-annika & co oli hea. aga see, mis klassis toimus, meeldis mulle väga. nõme oli aga see, et paljud ei viitsinud ennast sinna kohale vedada. mingi hetk läksin alla, et vaadata, kus 12e afterparty on. no ja kõndimise ajal äkki tunnen, et vasaku kingaga on midagi lahti, kõlksub kjuidagi kahtlaselt. vaatan – kontsaplekk lännu. õnneks leidsin üles, oli klassi jäänud. peagi korjasimegi klassist oma kodinad kokku, soovisin mõnedele juba häid jõule ja asusin guidot otsima. 107 oli igatahes tühi ja ma ei leidnud ka teda! helistada ka eio saanud, kuna mu aku sai näljarabanduse. tegelikult jätsin ma talle alla garderoobi taskuräti peale kirja, kuid isegi see oli lännu. grr. okei, hakkasin siis astuma. catwalki ees tulid aga mulle mait, mihkel, anni mingi tüdruk veel ja vist isegi madis vastu. jee, lõpuks ometi. kuid nemadki ei teadnud, kus guido olla võiks. mihkel arvas, et ma võiksin oam pildid tema läpparisse lasta. hea mõte, aga… ma avastasin, et mu fotokas oli ära haihtunud. kaugel ta olla ei saanud, sest klassis tegin ma veel sellega pilte ja sel hetkel olina alles rüütli tänaval.