ma küll täna juba kirjutasin, kuid ma olen natuke vihane praegu ja ma pean selle endast natukenegi välja saama.

mul on üks sõbranna. niiöelda. me saime tuttavaks juba enne kooli ja väiksena me pidevalt mängisime koos ja hiljem olime klassiõed ja muidu sõbrannad. tegelikult oli tal see “päris sõbranna” ka, aga me kolmekesi saime ka väga hästi läbi. me elame suht lähestikku (maal). kui me põhikooli ära lõpetasime, siis ta rääkis, et jaa, me jääme endiselt sõpradeks, miski ei muutu. jne. mina lootsin ka, et see kõik nii läheb. mul on nimelt selline tore anne, et ma oskan inimesi mind tõeliselt vihkama panna. nojah. tema igatahes läks paidesse kutsekooli, mina tartusse. aga reedeti sõitsime me kolmekesi ikkagi koos bussiga koju ja pühapäeval jälle koos tartu. nädalavahetuseti sain ma temaga kokku ja kõndisime õhtuti mitu kilomeetrit maha ja lihtsalt rääkisime. nii aastaringselt. kevadel pidi ta praktikale minema, ta tuli tartu ja elama selleks ajaks tuli ta minu juurde. ma tegelikult natuke kartsin, et see rikub mingil määral meie suhteid, kuid ei rikkunud. kuigi me jagasime eluaset ligi 6 nädalat. suvi möödus ka väga hästi. ja siis sügis, algas jällegi kool. nüüd leidis ta minu jaoks järjest vähem aega. ei helistanud enam, ei tahtnud kokku saada. kusjuures ainult minuga, muu sellekandirahvaga suhtles ta aktiivselt edasi. oktoobri lõpus oli mu sünnipäev. muidugi ootasin ma sel päeval, et mõned inimesed peavad mind meeles ja helistavad mulle või saadavad vähemalt sõnumi. aga temalt ma ei saanud. ka mitte järgmisel päeval. ma mõtlesin, et ilmselt on ta vabandus liiga suur arve, sest mu sünna on suht kuu lõpus. järgmisel päeval pärast oma sünnipäeva ma pidin talle helistama, et küsida, kas ta mulle külla tahab tulla. ma helistasin talle kaks korda, ta ei võtnud vastu. okei, ei pannud tähele, mõtlesin ma. pool tundi hiljem tegi ta mulle vastamata kõne, mille pikkus võis olla nii umbes 0,1 sekundit. ma helistasin talle siis tagasi. lubas mu sünnale tulla. õnnesoove ei tulnud. okei, juhtub. järgmisel päeval tulid siis mulle külalised. kuna mul on kodus internet ja neil ei ole, siis käisid nad muidugi ka oma reiti kontosid vaatamas. tema siis vaatas ka oma sünnipäevakalendrit ja vaatas, et kellel on viimasel ajal sünnipäevad olnud ja kellel on tulemas. nüüd ma pean piinliku ülestunnistuse tegema. nimelt see, et tegelikult on mul reitis konto. ma tegin selle sellejaoks, et endale test teha ja siis lasta teistel seda teha. ma muidu ei tarvita seda. no siis ta vaatas, et oi, kellegi oli kaks päeva tagasi sünnipäev, kes see küll oli. ja siis ta nägi, et see olin mina. ja ta ei öelnud selle peale mitte kui midagi. vahva. (<-see oli sarkasm muide. juhul kui jäi kogemata märkamata). nii. siis ma jälle ei näinud teda mitu nädalat. ükskord ma helistasin talle, et ühte pisikest teenet paluda ja siis selgus, et ta on hetkel tartus, nagu minagi, aga tal läheb veerand tunni pärast buss. ta küsis, et kas ma jõuan temaga kokku saada. ee, kas ta selle peale natuke varem ei saanud mõelda? vist mitte. ja olengi jõudnud tänasesse. ma helistasin talle, et äkki saaks üle kuu aja lõpuks kokku, kuid ta vastas, et ta on kohe ühtekohtamillenimemaigaksjuhukseinimeta minemas, mis asub mõned kilomeetrid eemal. aga kui ma väga tahtvat, võin ma talle vastu tulla, kui ta sealt tagasi tulema hakkab. okei. ja seda kõike kirjutama hakkasingi ma selle pärast, et möödunud on 3 tundi ja väljas on juba suhteliselt pime ja ta üsnagi kardab pimedas liikumist. ta kas a) unustas mulle helistada b) ei tahtnud mulle helistada c) lobiseb ja hängib kellegagi või c) auto sõitis talle otsa ja ta sai mälukaotuse ja viibib tartus maarjamõisa haiglas. jah. eks näis, mis see tegelik põhjus siis on. tsau.

tere.

tegelikul tahtsin ma juba eile blogiogi kirjtada, kuid koju jõudes sain ma teada, et mu tupsununnud väikevennad on mu arvuti natuke ära lõhkunud. hmm. see oli vüll väga meeldiv üllatus. muide, mu jutt tegelikult nõretab sarkasmist, aga ma ei viitsi teatud sõnu jutumärkidesse panna. meil on küll teine internetiga arvuti ka, aga too on ääretult kahtlane ja kui ma tahan seal kuhugile sisse logida google konto abil, siis ta lihtsalt ei lase. nende hulka kuuluvad ka orkut ja blogger. urr. täna ma kutsusin issi oma arvutit vaatama, ta tegi tsikibriki ja nüüd see nagu töötab. okei, 2x tegi küll ise restardi, aga ma sain vähemalt orkutis käidud. ma olen nimelt väikestviisi sõltlane. jah. aga aitab sellest.

detsembri keskpaigas lähen ma saksamaale, küll mitte huvireisile, vaid mingile seminarile. no ja teisipäeval oli väike kokkusaamine nendega, kes sinna lähe´vad, meid on mingi 12. olime saksa keele klassis. mina, juhan ja katrin isusime eraldi (me oleme ainsad üheteiskümnendikest minejad) ja natuke eemal istusid lärmakad abituriendid. üks tüdruk jõudis natuke hiljem ja istus minu kõrvale (ma igaks juhuks ta nime ei maini). ma olin teda küll varem näinud, kuid mitte kunagi suhelnud. kümne minuti pärast rääkisime ja itsitasime juba nagu vanad tuttavad. meid vaadati juba natuke imelikult aga jah. me arvasime, et me avaldame üksteisele halba mõju. meil tekkisid juba mingid oma naljad, millest teised aru ei saanud, meie aga naersime pisarateni. jah. oli vahva pooltund. aga kogu selle teksti mõte oli see, et ma poleks kunagi arvanud, et ilmas (ja veel samas koolis) on inimesi, kellega ma nii sarnane olen (muidugi mitte välimuselt…). esimest korda tundus, et ma klappisin kellegagi niivõrd hästi.

lalaa. mis siis veel. algul ma üritasin korraga blogi kirjtada ja muusikat kuulata, kuid sellest ei tulnud eriti midagi välja. hmm, täna on kadripäev. mis tähendab, et katil on nimepäev. mis omakorda tähendab, et ma pean paar telefonikõne tegema. ja see omakorda tähendab, et ma pean praeguseks lõpetama. aga see tähendab, et ma tulen varsti tagasi ehk siis…

… ich werde zurück sein

ma tulen siis marjana soovile vastu ja kirjutan veel midagi. kuigi ma ei usu, et ta seda tõsiselt mõtles. aga kirjutan siiski.

esiteks see, et mu kaelalihasd valutavad. uskumatu kuid tõsi.

teiseks see, et ma avastasin, et ma olen lammas. miks? sest lambad on a) tõrksad b) raskesti taltsutatavad c) imeliku häälega d) küllaltki kopsakad ja midagi oli veel, mis mulle praegu meelde ei tule. ja kõik need asjad kehtivad ju minu kohta ka. järeldus – ma olen lammas.

kolmandaks see, et homme on isadepäev

neljandaks see, et mul on esmaspäevaks väga palju õppida. ma peaksingi sellega alustama, mitte siin mõttetusi kirjutama.

viiendaks see, et ma olen väsinud. on olnud pikk ja unevaene nädal.

kuuendaks see, et ma enam ei tea, mida siia kirjutada.

seitsmendaks see, et jackjackjack.

kaheksandaks see et mu läbipaistev küünelakk on kadunud.

üheksandaks see, et mul jäi cdpleieri akulaadija tartusse.

kümnendaks see, et mu kael valutab ikka veel.

üheteistkümnendaks see, et ka riidepuudel on seksuaalne orientatsioon.

kaheteistkümnendaks see, mida ma välja ei kirjuta.

kolmeteiskümnendaks see, et mu vennad on kaabakad (hei, kas asi on perekonnas??)

neljateistkümnendaks see, et marjana, ma tõesti ei viitsi enam kirjutada.

viieteistkümnendaks see, et mul on kohukeseisu.

kuueteistkümnendaks see, et ma kardan, et näiteks kui ma siin kirjutan, et “kümnendaks see, et…”, siis tegelikult seda koma seal vist olla ei tohiks. aga ma ei viitsiks seda kõike ära parandada ja ma ei ole kindel, kas see tõesti nii on.

seitsmeteistkümnendaks see, et mul on selg valus. pole õrna aimugi, millest.

kaheksateistkümnendaks see, et ma vist lõpetan varsti.

üheksateistkümnendaks see, et kui ma kohe varsti midagi ette ei võta, jään ma arbuti ette/taha/kõrvale/misiganes magama.

ja kahekümnendaks see, et ma nüüd lõpetan. ja marjana – see on mu selle nädala viimane postitus.

elage hästi.

ich bin zurück. just, täpselt nii, sa lugesid õigesti.

hmm, eelmise postituse kirjutasin ma 10 päeva tagasi. skeeri, aga ma püüan seda parandada.

pagan, nii palju on tegelikult juhtunud. ma kohe ei teagi, kust alustada.

vaheaja reedel käisin ma tallinnas feimi vaatamas. meeldis vägavägaväga. kui me ootasime, et see sein sealt üles läheks, sebisid need näitlejad ja tantsijad seal ringi. no ja äkki ma märkasin, et ükse kena ja tuttava näoga tüüp seisab minu kõrval. küsisin siis sandralt, et kes see onu on. tema siis vastas, et see on ju ROLF ROOSALU. ja kui me seda heleenile ütlesime, läks ta juba eemale. mulle meeldib seda heleenile alati meelde tuletada hehee. bussis ma mõtlesin, et üritaks natuke magada (kell oli mingi 11 õhtus vast). no aga meie taha istusid mingid tüdrukud, kes KOGU TEE TALLINNAST TARTU LOBISESID. ja mitte eriti vaikselt. oleksid nad vähemalt midagi huvitavat rääkinud, aga ei. mingi hetk õnnestus mul lausa magama jääda, kuid siis tehti kusagil mingi peatus ja ma ärkasin üles. need tüdrukud läksid ka korraks välja, siis kahjuks tulid nad tagasi. oeh. enam ma magama jääda ei suutnudki. hakkasin ka sandraga jutt ajama. vott. aga tolleks reisuks ostsin ma poest mingid minikaneelisaiakesed, et teistele ka pakkuda, sest mulle ei meeldi üksi teiste juuresolekul süüa. no ja ma pidin peaaegu inimesi sundima, et nad neid võtaksid. seepoleaus. ma tõesti ei olnud neid mürgitanud ja eriti hullud nad ka välja ei paisnud. ma ei tea, milles asi oli. buu. aga tartusse jõudsin ma õnneks elusalt ja tervelt. selle peale hakkasin ma mõtlema alles järgmisel päeval, kui sain teada, et dajan ahmet hukkus kusagil tallinna ja tartu vahel. siis ma alles hakkasin mõtlema, mis oleks võinud juhtuda. ma hakkasin dajani pärast peaaegu nutma, st pisarad tulid silma. mõned inimesed lihtsalt lähevad nii hinge. ma mäletan, kui ma sain teada, et markko märtin pani sõna otseses mõttes puusse ja michael park hukkus. oeh. see oli pühapäevane päev, ma mäletan seda väga hästi.

kui ma juba sattusin sellistest natuke kurvematest asjadest kirjutama, siis mainin ka selle ära, et mu emme käis kolmapäeval mandlioperatsioonil. ma läksin teda muidugi peale kooli vaatama kohe. ta sai vaevu sosistada, vettki ei võinud juua. aga ma rääkisin talle ainult positiivsetest ja rõõmsatest asjadest. näiteks näitasin ma talle oma matriklit mu selle perioodi kesmine hinne on treffneris mul kõigiaegadekõrgeim. ma siiski ei avalikusta seda. jah. kui ma sinna misiganes kliinikusse läksin, siis tuli liiber mulle veeriku selveri juures vastu. ma algul ei tundnidki teda ära, sest tal oli uus jope. no ja kui ma sealt tagasi tulin (kohutavalt libe oli. pime ka. ja udu tuli ka veel. selle kliiniku leidmisega läks mul ikka omajagu aega.), siis sain kairiga kokku, kes läks kooriproovi. ja ma nägin mingit kaheteistkümnendikku ka, kelle nime ma küll paraku ei tea.vott. emme sai järgmisel päeval koju, hääl pole eriti paremaks läinud ja ainsad asjad, mida ta sööb, on mingi prgandimehu ja joogijogurt. ta ei saa isegi tavalist jogurtit süüa. jube. mulle ei meeldi porgandimehu. filmides on koguaeg nii, et kui keegi haiglasse satub, siis olgu ta kuidahes vigastatud, aga kui need sidemed ka juhtmed välja arvata, siis paistab ta täiesti normis olevat. no ja nüüd ma vaatan oma emmet, kellel oli lihtne mandlioperatsioon, millest on ka juba 3 päeva möödas, kuid ta olukord on ikka veel suht jube. olgu, aitab nüüd sellistest asjadest. ma vist ei saagi seda postitust avaldada, sest midagi eriti ilusat siin küll ei ole.

ma vist jäin pooleli selle juures, et feimil käisin ära. no siis igatahes oligi vaheaeg varsti läbi. koolkoolkool. need mõnusad tunnid beieriga, huvitavad tunnid oksaga (seni pole ta veel mulle mitte kui midagi õpetanud, kuid eks näis) ja põnevad keemiatunnid. teisipäeval käisin saalihokis. see vist hoiabki mul veel hinge sees :D:D ma olin esimest korda heleeni ja jaaguga samas võistkonnas. sain umbes kaheksa sinikat ja ühe muhugasinika, kuid ei midagi hullemat. ma olen alati kaitses. seal ma jäängi oma suure kehaga pallile ette. ja siis äkki lendas mulle pall hullu hooga kõhtu, nii et käis täielik mats. üks poiss oigas selle peale, küsiti, kas minuga on ikka kõik korras. muidugi oli. sain ainult neljakomaviiesentimeetrise läbimõõduga sinika, mis, tõsi küll, hakkab juba haihtuma. parema käe randmel nii hästi ei läinud. ootan juba järgmist teisipäeva

eile käisin kätlini sünnal. lõpus läks natuke liiga läbuks ära, kuid muidu oli okei. tormi tuli kapist välja ja siis ta läks koos pauga kappi ja sealt hakkas väga sensuaalseid hääli kostma. siis ma ennustasin mitmetele inimestele. lasin endale ka ennustada, kuid ei tulnud eriti head tulemust. ma ei jäänud sinna ööseks, sest ma sain võimaluse veel öösel autoga tartusse saada ja ma kasutasin seda. kui minult küsiti, kus ma maha saada tahan, siis ma vastasin, et veeriku selver kõlbab vägagi hästi (minu elamisest paarisaja meetri kaugusel. kuid autojuht ei olnud nõus, sest äkki lähen ma veel kusagile hulkuma veel nii viidigi mind maja ette. ja ma ei läinud hulkuma. ja ei eksinud kusagile ära.

ma ei viitsi enam kirjutada tegelikult. kuigi materjali jaguks küll. eks näis, millal jälle mahti saan siia midagi kirjutada.

et ma nagu tegin ka endale blogi. kui nüüd keegi küsiks, et miks, siis ei oskaks ma sellele vastata, sest ma ei tea ise ka, miks ma selle tegin. eks näis, võib-olla mõtlen selle isegi välja. kunagi.
kui nüüd kellelgi on küsimus, et miks on blogi aadressiks KALAKONSERV.blogspot.com , siis sellele on küll lihtne seletus olemas. ma lihtsalt nagu ei osanud ühtegi normaalset nime välja mõelda, mis veel saadaval oleks ja siis ma võtsin välja sellise toreda raamatu nagu eesti keele sõnaraamat ja asusin sobivat sõna otsima. algul hakkas meeldima pimesool.blogspot , kuid ma siiski loobusin sellest. marjana ei osanud mind ka aidata. ma just lootsin, et temal on midagi head varuks. aga paraku mitte. okei, tuleb sellega leppida.

muideks, praegu on vaheaeg, kui on veel mõni, kes seda veel ei tea. mulle isiklikult tegelikult vaheajad ei meeldi. algul on küll tore, et jeeess, ei pea pool seitse hommikul maast lahti saama, kuid siis muutub see õnnetuhin ära loidumuseks. minu keskmine vaheaja päev näeb välja umbes selline (muidugi, oleneb aastaajast. võtan siis selle külmema variandi): ärkan umbes pool kaksteist. kolmveerand tunni pärast ajan end voodist välja. riietun, korrastan end minimaalselt (st hambapesu. juukseid ma vaheajal üldjuhul ei kammi. kui, siis ainult erijuhtudel). vaatan, kas meil midagi normaalset süüa on (puder ei ole normaalne. ma eelistan midagi muud). ja siis… vaatan telekat, kiusan väikevendi ja istun arvutis, mida ma tegelikult ei tohiks nii palju teha, sest mu nägemine on niigi kehv. tõsiselt kehv. kui keegi viitsib ajalehed ära tuua, siis loen neid. olen üritanud lugeda, kuid vaheaegadel see mul eriti ei õnnestu. aga võiks, sest aega on ju rohkem. aga kooliajale ei pea ma koos elama oma lärmakate vennakestega. hea seegi. jah, põhjus ilmselt ongi neis. aa, ma pidin ju oma päevaplaanist vaheajarežiimil rääkima. tegelikult nii mu päev möödubki. õues on nii ligane ja lögane, kõik tuttavad on kusagil ära. õhtul vaatan ma -üllaülla-veel telekat. ma olen vist sõltlane juba. kusjuures täna hommikul kell üksteist ma vaatasin telekava ja avastasin, et kui ma vaid viitsiksin, võiksina ma järgnevad kaksteist tundi teleka ees istuda. tegelikult ka. õnneks ma siiski ei teinud seda, kuigi ma varsti lähen ttelekat vaatama, aga kell on juba kuus ka. tegelikult kutsuti mind just sööma, aga ma ei suuda seda trükkimist lõpetada. kui ma marjana blogi lugesin, siis ma mõtlesin, et kuidas on võimalik, et inimesel jutt niimoodi jookseb. ja nüüd vaevlen ise selle asja käes.

okei, käisin söömas ära ja lõbustasin oma sugulast ja printisin veel 13 lehekülge chucki fakte välja. ma muideks tean ise ka, et ma napakas olen. hih, lugege ise: in a fight between batman and darth vader, the winner would be chuck norris. LIIGAHEA, seda ma ütlen. walkeri seriaal mulle kusjuures eriti ei meeldigi, aga need faktid on head. siinkohas ma tänan neid, kes aitasid mul chucki juurde teed leida. hmm, kas see oli nüüd mai või marjana või mõlemad? ma kusjuures ei mäletagi enam. piinlikpiinlik. olgu, ma pean sellest üle saama.

ee, ma nüüd siinkohal vabandan, et mu vaheajarežiimi kirjeldus millekski hoopis muuks muutus, kuid ma olen ääretult laisk ning ma ei viitsi osa ära kustutada ja midagi muud asemele kirjutada. tegelikult peaksin ma siia midagi huvitava(ma)t kirjutama, sest marjana natuke tahab seda lugeda, aga ma kardan, et ma ei julge talle seda aadressi anda. piinlik hakkab ju. olgi, üritan nüüd vajutada nuppu Publish Post. vaatan, mis ime nüüd küll juhtuma hakkab. lalaa, elage hästi.