Rubriigid: üllar
Ja saigi see üsnagi meeldiv vaheajakene läbi. Eile õhtul olin kohe päris kurb, sest ega mind midagi ilusat see semester ootamas pole. Täna õnneks vaid kaks tundi, rootsi keel ja saksa keel. Ja mõlemad suutsid positiivselt üllatada! Esiteks, rootsi keeles on mul nüüd rühmas kolm paralleelikat, mis on päris tore (va 1). Ja siis saksa. H oli mu natuke ära ehmatanud, ütles, et õp pole eriti hea. Minu arust on ta küll täiega äge. Ta räägib nii, et algajad aru saavad (erinevalt mõnest teisest), ta teeb nalja, ta uurib meie elude kohta ja ta on (veel?) üsna heatahtlik. Hääldus oli jah kohati naljakas, aga see on ikkagi tühiasi. Saksas oli mul lausa 0.7 + 0.3 + 0.1 tuttavat nägu. Üks paralleelikas, üks sügisesest rootsi keele rühmast ja üks tuttav nägu veel, aga ma ei tea, mis ainest. See selleks. Muiiiidugi küsis üp, kas keegi meist on ka natuke rohkem saksat õppinud. Ma tõstsin hästinatuke kätt, tõesti väga vähe. Ja juba hakati mind pinnima, et kus ja kui palju siis ikkagi (ma keeldusin aastate arvu ütlemast). Hiljem tuli välja, et üks tüüp oli seal veel, kes oli 6 aastat õppinud ja siis kõik ohkisid ja ahkisid, et mismõttttes sa siis siin oled (ja ma ainult peaaegu 2x rohkem õppi tundides käinud). Tund ise oli muide täitsa asjalik. Millalgi pidime pinginaabriga x teemadel vestlema ja õp käis tingi ja kuulas. Ütles siis mulle, et kuule, mul on praegu ka edasijõudnute kursus, et nood seal on 3 semestrit õppinud, 4. läheb, et äkki tahad mõnikord vaatama tulla. Lubasin mõelda selle peale. Aga noh jah, ma suutsin tunni jooksul lausa peaaegu kaks korda naaatuke lollisti vastata, niiet ma ei ole enam nii kindel, kas ta mind tolle kursuse jaoks sobivaks peab nüüd 
Saksa keeles oli meil täna üks vene tüdruk. Hästi pisike ja armas. Üks hetk pidime pinginaabrilt igasuguseid asju küsima ja siis pärast klassile luuretulemused teada andma. Tolle pinginaaber siis ütleb, et n on pärit Peterburist, aga elab Pihkvas (või oli vastupidi). Õp siis küsis üle, et ot mida sa siis Tartus teed. Ütles, et on vahetusüliõpilane. Nimelt ta on Peterburis või kus iganes õppinud 3 aastat eesti keelt. Ja nüüd on neljandat päeva Tartus. Ja see saksa keele tund oli tema esimene loeng siin. Nii armas 
Tegelikult jäin ise natuke mõtlema küll, et peaks kunagi natuke ädvaantsimat saksa keelt võtma. Esiteks on mul vaja läbida kas saksa või inglise kursus umbes C tasemel ja teiseks ma lihtsalt pingutaksin ilmselt rohkem, kui rühm edasijõudnum oleks. Aga äkki siis sügisel või kunagi, mul on praegu vaja soome keel ära teha. Ja ungari keel. Ja rootsi keel on ka. Poola keel kahjuks ei sobinud hästi tunniplaani, muidu oleks vähemalt esimess tundi kohale läinud küll…
Ilm läks ka nii mõnusaks, lausa lust oli saksa keelest ühharisse jalutada. Ja varsti saan jälle 25min+25min jalutada!
Oh, õhtuks on mul hea tuju läinud. Ja kas ma ütlesin, et plaanisin eile õhtul juba oma semestri esimest ülelaskmist? See on tulemas homme.
Täna on olnud siuke tore päev, kus ma õppisin natuke soome keelt javaatasin räpast seksikat raha, nüüd tähistan siin üksi semestri algust, juhhei.
Natuke naljakas on see, et minu igapäeva kõnepruuki on üsna kindlalt koha sisse võtnud mingid soomekeelsed sõnad. Põhiliselt vist alates suvest, arusaadavatel põhjustel, kuid on ka hiljutisi juurdetulekuid. Juba üle poole aasta on mu üheks põhisõnaks hieno, vahepeal vastan küsimustele mutta en halua…ja nii edasi ja nii edasi. Pluss viimastel päevadel ma olen hakanud kokkama perunaruokaa, kusjuures seda sööki ma teisiti veel nimetanud ei olegi. Ah jaa, täna võtsin vastu suure otsuse: ma hakkan soome keele jaoks ka sõnakaarte tegema. Siiamaani olen teinud gümnaasiumis saksa keeles ning üllaris ungari ja jaapani keeles. Sest soome sõnavara on mul ikkagi väga null. Tekstis tunnen ära, aga ise öelda ei oska.
Mingid ajad tagasi sai tehtud to-do list, aga kahetsusega pean märkima, et ega ma isegi sealt nimekirjast väga midagi ära teinud ei ole. Endiselt ootab sokk paarilist ( a see-eest alustasin järgmist kudumistööd, missest et niigi kaks tükki ootasid oma järge). Raamatut olen lugenud küll, aga selleks on “Hõbevalge”, mis on kohati nii huvitav, et ma pean iga mõne aja tagant kas natuke mõtlema või siis kellegagi oma uusi teadmisi jagama. Olen seda lugenud ütleme terve vaheaja jooksul üle päeva ja pole veel 100. lehekülje juureski.
Aga üks päev vaheaega on veel jäänud ning elu on veel ilus
Rubriigid: elu on lilleke
Imelik on mõelda, et juba nädala pärast on mul semestri teine ungari keele tund. Jne. Alles sess hakkas ju? Vaba aega pole ollagi olnud (nokei, mõnel on seda küll lausa metsikud 3 päeva). Teinud pole ka eriti midagi, ainult seriaale vaadanud, paar korda sõpradega tšillinud, korra kinus käinud ja ee.. ongi vist enam-vähem kõik. Ja nii ma raiskangi oma viimased päevad ära ja kuna see semester tuleb väga hull, siis ma puhata enne suve ei saagi. Ja kes teab, mis suvel juba saama hakkab üldse.
Aa ja ma olen avastanud, et olen väikestviisi Petunia Dursley, kes oma teab absoluutselt kõike oma naabrite tegemistest. Selle vahega, et mina ei piilu ega luura, vaid see kõik tuleb mulle tuppa kätte. Ma tean kolme toa kaugusel elavast tüübist juba liiga palju (kui välja arvata tühised asjad nagu nimi jne). Varsti kirjutan temast raamatu.
Üks asi väärib veel märkimist. Kui ma ühikasse kolisin, oli mul lõpuks võimalik kokata ja küüüpsetada ning seda võimalust olen ma üsna agaralt kasutanud. Üldjuhul benutzen ma küpsetamisel retseptide abi, aga ma ei ole oma elus veel ühtegi asja 100% retsepti järgi teinud, st ma muudan ikka päris palju. Seega ei tule asjad tavaliselt välja ka.* Ja nüüüüd, mul õnnestus esimene kook**!!! St mõne meelest on üksikud eelnevad ka peaaegu normaalsed olnud, aga see meeldis isegi mulle!!! Retseptiks oli mingi mustika-hapukoore-maitsestamata jogurti kook, mul tuli maasikamaitselise kohupiimapasta-kirsikook. Minust saab nii veel asjagi!
* sagedasemad untsuminekud: kõrbemine, mõne komponendi puudumine, maitse puudumine, õunatükkide rohkus(=üleujutus vormis)
** mis ei ole tehtud Erika koogipulbrist
Rubriigid: ühikaelu
Olin parasjagu üksi toas, kui uksele koputati. Ühhari töömees. Ütles, et naabrid on külma üle kurtnud, et siin toas on mingi julla, mis võib selles süüdi olla. Nimelt ongi meil siin radikal mingi ventiil, mis Suure Toruõnnetuse käigus hakkas sisisema. No ja me keerasime selle rõõmsalt kinni. A vahepeal oli ju siin soe, st miks naabritel külm on? Katsusin radikat. Külm. Mkeiiii. Me jah reedel keerasime selle kinni ja vudisime ise mujale sooja, tagasi jõudsime alles järgmise päeva õhtul ja siis oli siin soe. Siiis aga selgus, et laupäeval oli seesama onu siin käinud ja julla lahti keeranud. Meie jõudsime koju, kuulsime sisinat ja keerasime uuesti kinni Mõni ime, et me üleeile sajaga külmetasime. Igatahes, onu keeras julla lahti, lasi mingit vett kuskilt välja ja hopsti, hakkaski torukene vaikselt soojaks minema.
Rubriigid: ärritus
Tuletõrjealarme pole enam eriti olnud. Radikas on kuum, väljas on ainult 4 külmakraadi, aga toas on pakane!!! Kui õues oli 30 külma, oli siin ka soojem kui praegu. Prr.
Tegelikult tahtsin ma öelda, et ma sain täna siukse trikiga hakkama, et olen viimased viis tundi aina imestanud, et kuidas see küll võimalik on. Ja kui kõik läheb edukalt, hakkan ma seda trikki veelgi kordama. Oijummel…
A ma nüüd siis külmetan edasi.
Ja mu suuuur pannnn jõudis täna Tartukesekesse! Ma saan panniruokasid tegema hakata, juhheiiiiii.
No mida põnev päev eile oli!
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, et millalgi pärastlõunal hakkas ühikas tuletõrjealarm üürgama. Päris pikalt. Kui keegi nalja vms teeb, siis tavaliselt ta nii pikalt ei ole. No okei.
Ma ise vaatasin tegelikult samal ajal mingeid sarju, kõrvaklapid peas, niiet ma eriti ei kuulnud, mis välismaailmas toimub. Mingit sisinat tegelt vist peaaegu kuulsin, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu, niikuinii õues naabrid askeldavad midagi. Hiljem avastasin aga, et sisin ei tule õuest. Mingi radika ventiil tekitas seda hoopis. Nokei, keerasime siis ventiili kinni. Varsti saime teada, et koridoris teeb radikas sama trikki. Naljakas…
Kuna alarm kestis ikka väga pikalt, siis läks m alla vaatama, et wazzup. Ja lahti oli järgnev: kolmandal korrusel oli mingi küttetoru lõhkenud. Niiet kütet polnud enam. Ja veel: kolmandalt korruselt oli vesi mõnusasti kaks korrust alla, MAJAJUHATAJA KABINETTI valgunud. Ehk siis seal oli “kerge” üleujutus. Aia…
Üks vähestest positiivsetest asjadest oli see, et väljas oli võrdlemisi soe, -8 kraadipoissi. Ja kuna ma mingi eelmine nädal või kunagi olime aknad ka korralikumalt ära kleepinud, siis mingid tunnid kannatas seal ikka olla. Mulle andis sooja Bejeweled Blitzi mängimine (ja muuseas, kui me ühharist ära minema hakkasime ja ma Blitzi mängimise ära lõpetama pidin, hakkas mul hoobilt külm. St mängimise ajal oli suht soe, hea nipp edaspidiseks.
No ja siis millalgi hakkas muidugi jällllllle alarm tööle. Taas suht pikalt. Olime just välja minemas ja mõtlesime siis uurida, et kas jälle torud. Tuletõrje kohal, majajuhataja kabinetis oli märke kuivatustöödest. Aga nagu selgus, polnud seekordsed pahapoisid torud. Nimelt oli keegi, taramtaraaa, popkorni ära kõrvetanud. Naiss.
Rubriigid: elu on lilleke
Kuna vaba aja surnukslöömine ei paku mulle enam lõbu, siis mõtlesin midagi peale hakata. Ja mõned plaanid ongi juba tehtud! Homme lähen H-i poole telekat vaatama ja sessi lõppu tähistama. Millalgi lähen kohe väga kindlasti uisutama. Ja pühapäevast ma ei taha veel üldse rääkida, aga ma väga loodan, et läheb edukalt.
(Kõrvalvaatajale ei pruugi need plaanid nüüd teab mis suurejoonelised olla, aga noh, nad ei ole ka mu igapäevaeluga kursis)
Rubriigid: raamatud
Mõtlesin taas end popi ja noortepärasega kurssi viia ning alustasin Sass Henno kuulsat romaani “Mina olin siin”. Esimene rida on pajutõotav: “Värdjad. Munnid. Lojaalsed koerad.” Ja mul läks isu ära.
Kas tänapäeva noorus on tõesti nii hukas, et iga vähegi lugejamenu taotlev noorteraamat peab sisaldama vähemalt kahte järgnevatest: vägivald, seks, roppused, alko, narko? “Kuidas elad, Ann?” – seks, alko, narko, võib-olla ka muud. “2 grammi hämaruseni” – vägivald, alko, narko. No eks noorteromaanid peavadki ju ajaga kaasas käima ja sisaldama ühtteist noorte igapäevaelust. Kuid kõigi elupäevad ei möödu ju juues ja “mööda Eestit ringi seksides (väljendi väikse muudatusega sain täna “Grey anatoomiast”)? Kas neile on üldse midagi kirjutatud (sest ma nüüd väga ei ole ka noortekirjandusega kursis)? Või nemad loevad lihtsalt Oksast ja kohustuslikku kirjandust?
Aaaaaaaaaa, palun vabandust. Mulle meenud ju nüüd “Videvik”. Hmnjah. Pole küll lugenud, aga alko ja narko seal vist just põhiprobleemid pole.
Aga ikkagi, kui mul kunagi rahapuudus tuleb, siis ma olen originaalne (ja ärge keegi nüüd mu mõtet ära rottige): ma kirjutan raamatu noortest, kes joovad, suitsetavad, taplevad, varastavad ja lõpetavad vanglas/surnuaias/kodus ema juures. Ja siis saan nelikümmend kolm preemiat selle eest ja ei pea kunagi tööle minema. Ja kui ka tuleb rahapuudus, siis 1) teen kolm järge ja 2) lasen mõned osad filmiks teha.
Samas, mis seal salata, kuidagi tuleb ju noori raamatute juurde tõmmata. Kahju, et seda just ainult siuksete teemadega tehakse.
Rubriigid: huumor
Juhtusin täna nägema “Terevisiooni” kordust, kus oli mingi tüüp, kes üritab võidelda selle eest, et nt kui guugeldada fraasi “welcome to Estonia” et siis ei ilmuks pildiotsingu tulemustena joobes noored ja urineerivad inimesed. Ta mainis ka, et kui toksida sisse sõna “masendav”, siis on esimesed tulemused seotud Keskerakonnaga.
Ja nagu ma just paar minutit tagasi oma blogi statistikat vaadattes avastasin, olin ma kirjutanud kunagi siia sissekande pealkirjaga “Masendav” ning see oli tänase päevaga väga populaarseks muutunud. Eks inimesed siis tahtsid järele proovida, kas tuleb tõesti Keskerakond. Kahjuks või õnneks mainitud sissekandes sellest toredast parteist juttu ei olnud. Vabandan siiralt nende ees, kellele pettumuse valmistasin.
