Miks on ülikooli peahoone tore?

Sest sa ei või kunagi teada, keda sa näed. Mõnikord hüppab sulle ligi mõni vana õpetaja, kes sult paberit laenad. Mõnikord näed Ansipit ja Partsi. Praegu just oli siis see teine variant.

Täna rootsi keelest tagasi jõudes tuli mingi meeletu nö koduloomise vajadus peale, nagu keegi seda nimetas. Tegelikult tähendas see, et ma tahtsin, et mu kodu – ühikas – oleks hästi puhas ja soe ja mõnus. Nii hakkasingi kell kümme hommikul tolmu võtma ja riiuleid korda tegema. Päris valmis muidugi ei saanud, aga vähemalt tegin oma tšikiriiuli (kreemid ja muud värgid, mida ma kasutan kolm korda aastas) korda. Pärast lugesin kõvasti raamatut oma mmmugavas tugitoolis (kuidas ma sain seda kunagi ainult riiete hoidmiseks kasutada??). Natuke õppisin japsi. Ja oma lemmiksugulase vanaemalt sain nämmnämmnämmkotlette. Mis ma nüüd siis kõik nahka pistsin. Plooomimooosi sain kaaa. Elu on ilus.

Tegelikult mitte, sest ma pean vist homme hommikul kell 8 folkloristikasse minema, et võimaluse korral end ekskursioonile regada. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaksin hakkama kõvasti rahvaluulet lugema, et T. Jaagole siis paar lehekülge ‘oma rahvaluule-elamusest’ kirjutada. Sest praktikaajad magasin ma muidugi maha.

Aga kõigest hoolimata on elu ilus.

Kas ma ikka mainisin, et elu on ilus?

Unistuste ametitest.

Väiksena tahtsin saada ilmselt laujakstantsijaksarstiksjuuksuriksõpetajaks. Murdeea mõtteid enam ei mäleta. Siis paar aastat tagasi mõtlesin välja 2 töökohta, millel küll vabalt töötada võiks: toitumisteadlane ja keegi arvutikeenjus (kui neid vaid õppinud oleks, seega jäävad ära). Aga nüüüüd ma avastasin just endale uuuuue unistuste ameti: KEELEINSPEKTSIOONI JÄRELEVALVEJUHT.

tahantahantahantahantahan!

Tudengielu

Praegu on nii tore olla. Kõige raham raha, mis mul on, on sendid ja mündid rahakotis ja kassas. Mul pole piima, sepikut ega mune. Ja just peaaegu surin õnnest, kuna avastasin, et kaks viilu leiba on alles, mida ma nüüd kohe kiirsupi kõrvale nautima hakkan. Päris nälga ma muidugi ei sure, kuna mul on veel kartulit, natuke makarone… ja midagi kindlasti veel. Aga mõnikord on vahva nii vähesega elada.

Ja Ally McBeali teine hooaeg sai vaadatud. Kolmandat mul veel pole :’(

Ega midagi head ei tasu kunagi tahta. Ikka tuleb kõik sitasti välja ja jään veel süüdi ka.

põrrrrr

Närv on täiega sees, lendan kohe oma esimesele eksamile. Iseenesest oli aine tore ja värki, aga mul pole õrrrna aimu ka, kuidas mu teadmisi täpselt kontrollima hakatakse. + ma viimasest loengust puudusin ja ma tean vaid väga häguselt, millest seal räägiti. Ja kogemata jäi üks artikkel lugemata. ja “Võromaa kodolugu” on mul ka ainult sirvitud natuke. Brrrrr, nii närvis olen juba. Mäletan veel eelmise aasta sügissemestri esimest eksamit, milles ma kergelt ee.. läbi kukkusin. Jummeljummeljummel.

Beal. Neal. Meal. McBeal.

Olen mõningate aegade jooksul jõudnud ära vaadata umbes poolteist hooaega kunagist menuseriaali “Ally McBeal”. Kunagi kirjutasin vist siia ka ühtteist, kui vaatasin ANTM esimest hooaega. Et kui imelikult seal küll riides ollakse ja kui kahtlane on meik, kuigi too tegelikult ei olegi väga ammu tehtud.

Selle seriaali vaatamisel tekkisid uued tähelepanekud. Riietus on seal nii tavaline, enamasti veel karmid kontorikostüümid, et need ei häirigi. Huulepulka on vahel mõnel liiga palju, aga see ei torka ka tegelikult silma. Mida ma aga pidevalt märkan, on see, et seal ollakse väga.. nö vagad. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga palju seksi ja linna vaadanud, aga… AM-is on nt juba suudlus niiii hull, suur ja tähtis asi. Tegelased kujutavad kõigiga kõike ette, isegi räägivad sellest omavahel, aga nende teod nii kaugele ei jõua. Kas tõesti on kümne aastaga kõik nii palju muutunud? Ma ei oskagi öelda, on see hea või halb. Aa, üks näide tuli ka meelde. Ally toakaaslane Renee on väga väljakutsuv ja enesekindel naine. Talle jäi vist baaris silma mingi tüüp ning ta vedas vist kellegagi kihla, et sebib tüübi ära. Sebiski. Jõudsid lausa naise koju. Suudlesid seal, mees hakkas kergelt ka kabistama, naine kohe ähmi täis ja kikkpoksis mehe oimetuks (mees kaebas Renee kohtusse, viimane muidugi võitis).

Ja muidugi, HALLOO, mul on teine hooaeg poole peal ka ainsad tegelased, kes seal intiimelu elavad, on üks abielupaar. Samas käivad kõik baaris iga õhtu ja kõik deidivad ka kõigiga.

Aga eks älli mäkbiili tulebki vist vaadata vaheldumisi seksi ja linnaga. Siis on asjad tasakaalus.

Vanamutt olen.

Oiii, kuidas mulle meeldib sünnipäeval orkutis skräppe saada. Ma eelistan neid iga kell sõnumitele ja mis veel hullem, kõnedele. No olgu, on ka erandeid. Üks kohutavalt tore telefonikõne oli ja siis sain sõnumi inimeselt, kellelt ma seda küll saada polnud lootnudki.

Tegelikult oli mul eilne päev täiega ära planeeritud: vein, söök ja Ally McBeal. Ja neid kõike kohutavas koguses. Paraku muidugi päris nii ei läinud.. Juba hommikul kupatati mind kolmandiku famiiliga hommikustööki õgama. Ja siis.. nojah. Selgusid igasugused asjad ja ma lõppkokkuvõttes olin õhtu üldse mujal kui ühharis. Allyt ka ei vaadanud. Natuke kahju, sest ma tahtsin endale kohutavalt masendavat sünnipäeva. Et jääks vähemalt meelde. A nüüd tuli selline täiesti tavaline, ilmselt ülehomseks on kõik juba meelest läinud.

Mis veel uudist. Rammsteinile lähen. Mu vanavanaema on tore. Eraelu on endiselt ülisegane. Lastekirjanduse raamatute lugemist alustasin lõpuks. Blah, aitab ka.

Aga homset ootan.

olen rõõmurull…

… SEST 4. DETSEMBRIL ON TAPPERIS…… VIIKATEEEE

Taas rootsi keelest

Tänane tund oli arvutiklassis. Jooksin kähku ühe vaba laua juurde ja mõtlesin, et mu pinginaaber saab vast kõrvale istuda, kus ka arvuti oli. A kohad kahmati kähku ära, seega istusime kahekesi arvutivaba laua taga, mis oli ainuke selline klassis. No ja muidugi selgus, et täna teeme hästi palju asju arvutis. Pidime kuskilt hääldust kuulama ja siis ise järele ütlema, kõva häälega. No siis hakkas juba natuke parem, sest ega ma poleks seda väga teha viitsinud. Siis millalgi jagas õp mingisuguseid häälduslehti, ja… meist libises kuidagi jälle üle. Ehk siis olime arvutitud ja lehetud. Ma hakkasin hüsteeriliselt naerma (mis oli väga huvitav kogemus. ja pinginaabrile, üllari-üllari, piinlik).

Muidu läheb… maitea. Vist mitte eriit hästi. Kooliga on nagu ta on, vanadus läheneb ja mul on vaja homseks Rammsteini pileti jaoks raha kokku saada. Arvestades mu praeguseid suhteid perekonnaga, on see juba natuke kahtlane.

Käre Gud, gör så att jag vill äta, fast bara inte fiskbullar…